Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Eerik-Niiles Kross: Stalin, Tief ja Loone

70
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Eerik-Niiles Kross. | FOTO: Toomas Huik

Riigikogu liikme Oudekki Loone (Keskerakond) pronksmehe juures öeldud sõnade suurim ja halvim viga on lääneliitlaste ja Stalini tegevuse võrdsustamine sarnaselt praeguse Kremli propagandaga, kirjutab riigikogu liige Eerik-Niiles Kross (Reformierakond). Erinevalt Kremlist on eestlased, lääs ja aus vene inimene alati suutnud vahet teha oma austusväärse iseseisvusvõitluse ja häbiväärse vallutuse vahel.

Novembri 13. päeval 1945 saatis Eesti Vabariigi seaduslik esindaja USAs Johannes Kaiv USA valitsusele diplomaatilise noodi, milles määratles Eesti positsiooni sõjajärgses maailmas. Noot oli reaktsioon Vjatšeslav Molotovi kõnele, mis võttis kokku Natsi-Saksamaa üle saavutatud võidu tulemused, väites muuhulgas, et «Nõukogude Eesti, Läti ja Leedu iseseivus on taastatud».

Kaiv kirjutab: ««Nõukogude Eestit» ei ole kunagi olnud ja ei eksisteeri praegu.» «Nõukogude valitsuse tegevus Eesti iseseisvuse likvideerimisel on üheselt agressioon.» «Saksa vägede väljatõrjumine Nõukogude relvajõudude poolt II maailmasõjas neutraalseks jäänud Eestist ja seejärgne Eesti okupeerimine ei saa anda Nõukogude Venemaale mitte mingeid legitiimseid nõudeid Eesti suveräänsuse üle.»

«Eesti rahvas paneb oma usu ja lootused iseseisvuse ja Eesti vabaduse taastamiseks Ameerika Ühendriikidele ja Suurbritanniale /.../ pöördun USA valitsuse poole Eesti nimel pühaliku palvega võtta ette samme agressiooni lõpetamiseks Eesti vastu ühe Ühinenud Rahvaste liikme poolt, et Eesti rahvas saaks taastada oma põhiseaduslikud asutused, jätkata elu suveräänse ja sõltumatu riigina ning anda oma panuse õigusele ja õiglusele tugineva maailma ülesehitamisel.»

Pronksmehe juures 9. mai tähistamisel ütles Oudekki Loone nii mõndagi, mis paneb Johannes Kaivi hauas ringi pöörama. Ma ei pea silmas väidet pommide kaela kukkumise kohta. Kuigi ta unustas kümnel metsasõja aastal langenud ja mõrvatud ligi 3000 võitlejat, muidu vangistatud, küüditatud ja tapetud, on see kogu öeldu kõrval ebaoluline seik. Sest pea kõik muu, mida Loone ses seoses rääkis, on hoopis košmaarsem.

Alternatiivajalugu

Loone mõttekäigu «mis olnuks» osa suhtes on David Vseviov juba teadlase hinnangu andnud. Nimelt ütles Loone, et «meil ei oleks täna Eesti riiki, kui liitlased tookord ei oleks võitnud». «Natsionaalsotsialistide võidu korral oleks Eesti praegune vabadus olemata ja eestlased oleks kas tapetud või saksastatud.» Selle kohta nentis Vseviov: «Sellel väitel ei ole mingit mõtet.» Ta lisas: «Nendel väidetel ei ole teaduslikku baasi /.../ antud situatsioonis tähendab see vaid vee valamist vene propaganda veskile.» Nõustun Vsevioviga ega alusta vaidlust, mis olnuks siis, kui Hitler oleks sõja võitnud.

Vaatame hoopis selle mõttekäigu hinnangulist loogikat. Loone väljendab selle avaldusega mitut mõtet, mida Moskva on järjekindlalt aastakümneid kommunikeerinud. Esiteks, kommunistid olid paremad kui natsid, sest nemad ei tahtnuvat rahvaid hävitada. Samal alusel on Moskva arendanud terve sõnumite arsenali, mille järgi kommunistide natsidega võrdlemine on ajaloo võltsimine ja solvab vene rahvast. Selle mõtteviisi hea näide on Vene välisministri Lavrovi hiljutine nn ajalooline artikkel, kus ta ütleb, et kahe totalitarismi kokkupõrke idee, mida nüüd aktiivselt Euroopa ajudesse sisendatakse, on alusetu ja ebamoraalne, ning Nõukogude Liit, vaatamata oma pahedele, ei plaaninud kunagi terveid rahvaid hävitada.

Loone mõttearendus on sisuliselt sama. Samane see ka selle mõtte tänapäevase rakendusega, mida Moskva kasutab Ukraina sõja eitamisel: «Me ei saa olla agressorid, sest me vabastasime maailma Hitlerist.»

Venemaal 2014. aastast kehtiva fašismi rehabiliteerimise vastase seaduse järgi on kriminaalkuritegu Venemaa sõjalise kuulsuse päevade suhtes ühiskonda mitteaustava informatsiooni levitamine. Seaduse mõte on keelata igasugune Nõukogude Liidu sõjaaegse tegevuse kriitika. Väita, et Venemaa tegi Teises maailmasõjas midagi halvasti, on kriminaalne, sest Venemaa võitles fašismiga ja järelikult on õigustatud ja hea kõik, mida ta tegi.

Siit tuleneb loogiliselt stalinismi täielik rehabiliteerimine. Nüüdseks on Moskvas jõutud juba selleni, et ka Stalini 1930. aastate terrorit käsitletakse vajaliku ja koguni geniaalse juhtimismeetodina, mis valmistas nõukogude ühiskonda paratamatult saabuva natside (= lääne) rünnaku jaoks ette.

Tundub, et võit Hitleri üle vabastab Loone silmis Stalini ja Nõukogude Liidu ka Eesti iseseisvuse hävitamise ja Eesti okupeerimise süüst. Sest «kuigi Eesti vabadusega läks veel aega pärast Teist maailmasõda andis teadmine vabast Euroopast meile kõigile jõudu omaenda vabadus ära oodata». Vaba Euroopa jäi küll teispoole venelaste ikestatud riikide piire, praeguse poliitilise kaardi järgi oli neid riike 15 pluss suur tükk Saksamaast, ent see tuleb Loone arvates siiski lugeda heateoks, sest «enam ei pommitatud meie linnu ja inimesi».

«Liitlased» ja Eesti Vabariik

Nõukogude Liidu liitlust lääne demokraatiatega on Moskva nii külma sõja kui Putini ajal alati esile tõstnud valikuliselt ja enamasti küüniliselt, kui see on Venemaale kasulik.

Loone asetab USA, Suurbritannia ja Venemaa Teises ilmasõjas võrdsesse positsiooni ja ühte eesmärki täitma. Kuidas Stalin üritas liitlassuhte vältel Churchillile ja Rooseveltile sisuliselt Molotov-Ribbentropi pakti tingimusi pähe määrida ja need sellest ainult juhuslikult poolenisti pääsesid, jäägu teises seoses kirjeldamiseks. On päris selge, et poliitilist liitu kunagi ei tekkinud ja nii Eesti, Venemaa kui lääs mõistsid, et «liitlaste» sõjaeesmärgid on erinevad.

Tiefi valitsuse sisekaitseülem Juhan Reigo kirjutas 1944. aasta septembri alul: «Rahvuskomitee on täiesti teadlik neist sise- ja välispoliitilistest ohtudest, milliseid manab esile meie ajutine paratamatu koostöö Saksa sõjaväega... olude sunnil peame olema sõltuvad võõrast, meile ilmavaatelt täiesti vastuvõtmatust vaenulikust võimust, kelleta meie praegusel hetkel paraku läbi ei saa. Meie ei ole ennast poliitiliselt Saksamaaga sidunud. Meie käed on poliitiliselt vabad ja meie võime end sakslastest lahti raputada siis kui selleks on saabunud soodus moment. Meie ei saa ses suhtes näiteks talitada analoogiliselt Prantsusmaale ja Rumeeniale, sest Nõukogude Vene ei tunnustaks meid iseseisva riigina ka siis, kui meie siin alustaksime võitlust Saska vägede vastu, vaid okupeeriks Eesti kui Venemaa osa.»

«Meie taktika on teataval määral analoogne Anglo-Ameerika omale nende praeguses sõjapidamises. Hoolimata sellest, et nad on täiesti teadlikud N. Vene erinevaist sõjasihtidest ja imperialistlikest taotlusist oma hegemoonia maksmapanekuks eeskätt Euroopas, sõdivad nad ajutiselt koos, et murda saksa militarismi.» «Meie poliitilise hoiaku suhtes ei ole eesti rahvuslikkude ringkondade keskel tekkinud mingisuguseid lahkarvamusi. Ainult sakslaste ja kommunistide käsilased on nende suhtes teisel arvamisel.»

Ka Moskva teadis 1944 väga täpselt, et ei valluta mitte natside okupeeritud ala, vaid lääneliitlike sümpaatiatega riiki. Boriss Kumm kirjutas 1950. aastal: «Me (s.o. N Liit) võisime juba alates 1943. aastast jälgida Eestis natsionalistlike gruppide tekkimist, milliste ülesandeks oli abistada inglise-ameerika grupeeringut. Kui toimus eestlaste mobiliseerimine saksa sõjaväkke, siis nemad püüdsid saksa armees teenimisest kõrvale hoiduda, säilitada elavjõudu otsustavaks võitluseks pärast sakslaste purustamist, kusjuures see otsustav võitlus pidi aset leidma Nõukogude Liidu ja inglise-ameerika bloki vahel. Säilinud jõud pidid selles võitluses relvadega käes välja astuma inglise-ameerika poolel. Peab ütlema, et Rahvuskomitee formeeris ka uue Eesti Kodanliku Valitsuse. Sakslaste lahkudes pidid /eestlased/ teatama kogu maailmale, et on loodud uus vabariik, mis teeb nõukogude valitsusele ja vägedele ettepaneku peatada edasitung ja asuda temaga läbirääkimistesse.»

Õige ja vale pool

Loone sõnum eirab seda teadmist ja on samane Vene praeguse propagandaga: «Teise maailmasõja kontekstis on väga tähtis, kummal pool võideldi... On uhke, kui sa valisid sõjas liitlaste poole.» Ühesõnaga: Loone arvates oli Nõukogude Liit samasugune Euroopa vabastaja kui lääneliitlased.

Loonel on seda vaja, et paigutada Nõukogude Liidu poolel võidelnud «heade» poolele. «Üks natsirežiimi kuritegudest on, et ta mobiliseeris meie Eesti poisid oma sõjaväkke. See oli õudne kuritegu, mille peale olen kuri. Loomulikult ei saa seda neile meestele ette heita, sest neil polnud valikut. Kas surm või sundmobilisatsioon... Ma ei usu, et enamik neist tegi seda hea meelega.»

Mida see siis tähendab? Kui sa valisid «liitlaste» poole, siis on see uhke. Kui sind mobiliseeriti Saksa sõjaväkke, siis on see sakslaste õudne kuritegu.

Riigikogu liige peaks ju ometi teadma, et Eesti ja seega «meie Eesti poiste» positsioon selles asjas oli selge. Sellele positsioonile tugines Eesti diplomaatide argumentatsioon kogu okupatsiooniaja, selle alusel tegi USA ranget vahet natside ja saksa vormis sõdinud Eesti sõdurite vahel.

19. augustil 1944 ütles peaminister Uluots nii: «Meid on rünnatud ida poolt põhjuseta ja meie kaitseme oma riiki ja vabadust. See on meie ainukene sõja põhjus. Meie peame kaitsema oma rahvast ja vabadust. Meie peame katsuma maa vaba hoida kuni rahuni või vähemalt kuni vaherahuni. Ainult see võib meid hoida hävinemise eest. Meie sõdime vaid enesekaitseks. Meil ei ole muid sihte ühenduses maailmasõjaga ja kes teisiti räägib, see valetab. Meie peame selles võitluses arvestama realiteetidega ja meil on õigus vastu võtta abi sealt, kust meil seda on võimalik saada. Praegu võime abi saada vaid sakslastelt ja meie sõdime koos sakslastega. Teist ega kolmandat võimalust ei ole. Kuid meie siht on meie rahva ja riigi kaitse õigustamatu kallaletungi vastu.»

Seega, Eesti sõdis Nõukogude Liidu sissetungi vastu, aga ta ei sõdinud «liitlaste vastu». Ta sõdis oma huvide, oma piiride, oma maa kaitseks. Selles sõjas olid meie vaenlased nii venelased kui sakslased. Aga Saksamaalt olime hädaolukorras sunnitud vastu võtma relvaabi.

Et lääneliitlased Eesti positsiooni täielikult mõistsid, tunnistab ehk kõige paremini tõsisasi, et ameeriklased panid need samad «liitlaste vastu» saksa mundris sõdinud eesti sõdurid 1945 aastal Nürnbergi vanglas kõige suuremate natside valvureiks. Nüüd juba USA armee kooseisus.

Väide, et Eesti riik on olemas tänu sellele, et Punaarmee vallutas Eesti, on tõeline silmamoondus. 1945. aasta 9. mai pitseeris Eesti riigi faktilise hävitamise 50 aastaks. Õiguslikult kestnud riik taastati aga mitte tänu, vaid vaatamata Nõukogude Liidu võidule.

Muidugi on tõsi, et Vene sõdur sõdis kangelaslikult ja sõdis oma isamaa eest. Ja ka tema võitu Hitleri üle on õige mälestada. Stalini sõda Euroopa allaheitmiseks ja Eesti okupeerimist ei vabanda ega õigusta see aga mingil moel. Loone küsib: «Kui me ei austa teiste iseseisvusvõitlust, mis alusel soovime siis, et nemad austaksid meie iseseisvusvõitlusi?»

«Nemad» austavad meie iseseisvusvõitlusi kõigepealt siis, kui me ise oma iseseisvusvõitlusi austame. Kui me isegi lipitsemise eesmärgil väidame, et Nõukogude Liidu võidust Hitleri üle tuli Eesti Vabariigile midagi head, ei mõista me tegelikult ei Eesti ega ka venelaste võitlust. Erinevalt Kremlist on eestlased, lääs ja aus vene inimene alati suutnud teha vahet oma austusväärse iseseisvusvõitluse ja häbiväärse vallutuse vahel.

Tagasi üles