Henry Auväärt: ületöötamine ei ole lahendus tööjõukriisile

Henry Auväärt Foto: Ene Schultz/ Saarefoto

Tehtava töö väärtust ei saa suurendada töökoormuse tõstmise või tööaja pikendamisega, kirjutab tööportaali CV Keskus Baltikumi kommunikatsioonijuht Henry Auväärt.

Sportlane ei pea vastu ainult intensiivselt trenni tehes. Kui ta tegeleb päevast päeva vaid oma võimete parandamisega ja heidab puhkuse kõrvale, siis ühel hetkel ketas enam kaugele ei lenda ja maratoni aeg ei parane. Gerd Kanteri treener Indrek Tustit kirjutas ühes arvamusloos, et keha peab lollustele vastu kaks aastat ja imestas, et spordis napib elementaarseid teadmisi nii trennist kui ka puhkamisest.

Ja nii nagu ei too ületreeninud sportlane meile olümpiakulda, ei saa me eeldada ka ületöötanud töötajalt kõrget produktiivsust, head tuju ja tuntavat panust ettevõtte arengusse.

Ka tööturul on puudu teadmistest, millal puhata ja millal töötada. Ja seda nii tööandja kui ka töövõtja poolelt. Läbipõlemise eest ei vastuta ainult töötaja ja tulemusi tunnetavad mõlemad osapooled.

Hiljutine CV Keskuse küsitlus näitas, et 80 protsenti pea 2400 vastajast on täheldanud endal, oma ülemustel või kolleegidel läbipõlemise märke. Vaid viiendik küsitletuist tunnistas, et on suutnud suuremat tööstressi vältida.

Uuringu tulemused on karmid, kuid väheneva tööjõuga riigis on raske näha paranemismärke statistikas. Tööjõupuuduse süvenemisel otsivad tööandjad võimalusi, kuidas tõhustada töökorraldust nii, et tööjõuvajadus väheneks. On väga tõenäoline, et taolised ümberkorraldused tõstavad ka olemasolevate töötajate töökoormust, mida kinnitas ka sügisel korraldatud uuring – pooled enam kui 1900st uuringus osalejast väitsid, et on teinud ületunde. Kusjuures pooled neist tegid ületunde tasuta. Ka OECD statistika kinnitab eestimaalaste tugevat töötahet – 2015. aastal tegime töötaja kohta 200 töötundi enam kui soomlased.

Tööjõupuuduses on lihtne unustada, et töökoormuse tõstmine ei suurenda üks ühele tehtava töö väärtust. Ületöötamine ei ole lahendus tööjõukriisile, sest töötajate viljakus ei püsi päevast päeva rohkem töötades ühel tasemel, vaid hakkab tasapisi kahanema. Ühel hetkel kustub produktiivsus täielikult. Taastumisperiood on tunduvalt ajakulukam ja vaevalisem kui probleemi ennetamine.

Henry Ford avastas 20. sajandi alguses, mil 10–16-tunnised tööpäevad olid veel üsna levinud, et töötajate produktiivsus ei püsi terve tööpäeva ühel kõrgusel, nagu makstav tunnitasu. Ta kehtestas täna tuntud kaheksatunnise tööpäeva (kuna töötajad suutsid just kaheksa tundi produktiivselt tööd teha) ja sai seeläbi tõsta tunnipalga kahekordseks. Tööandja avastas võimaluse, kuidas tõsta nii töö väärtust kui kerkida ka ihaldusväärsete tööandjate sekka.

Näib, et enam kui sada aastat hiljem oleme unustanud, et tehtava töö väärtust ei saa suurendada, lisades töötunde ja tõstes töökoormust. Tuleb otsida lahendusi, mis tõstaks produktiivsust – olgu selleks siis tööaja ümberkorraldamine või töötingimuste muutmine. Võtmesõna on siinkohal tööandja võimekus olla paindlik ja mõistev – kui ettevõttes on loodud võimalus tööajast eraasjadega tegeleda, aga juht kardab igapäevaselt kontrolli kaotada, tõuseb stressitase mõlemal poolel.

Läheneva tööjõukriisi leevendamiseks peavad Eesti ettevõtted kasutama oma tähtsaimat vara – töötajat – võimalikult efektiivselt.