Siiri Erala: palun lubage tõusta!

Siiri Erala. Foto: PP

Ärkasin sel kolmapäeval 5.45. Ees ootas raadiostuudio ja hommikuprogramm. Tõttasin kiirel sammul 500 meetri kaugusel asuvasse bussipeatusesse, järgnes 20 minutit bussisõitu. Istudes.

Bussipeatusest raadiostuudioni kõndisin 100 meetrit. Stuudios ootas taas tool, millel sain istuda neli tundi. Edasi koolitusele. Loenguruumi jõudmiseks tuli läbida 300 meetrit, milleks kulus jalga jala ette seades mõni minut. Taas oli tool ootel. Istusin kella 13.30ni. Seejärel lõuna. Distants einekohani 130 meetrit. Siis taas tool. Tundsin end halvasti ja tegin otsuse pärast taldrikutäiega lõpetamist jalutada. Aega selleks oli kümme minutit. Siis taas loenguruumist tuttav tool. Seadsin end vastumeelselt istuma.

Mõnekümne minuti pärast klõpsas õppejõud oma esitluses seinale slaidi, kus seisis tumedas kirjas üksainus lause: «Istumine tapab!». Minu tähelepanu teravnes, sirutasin selja ja kogu keha oli valmis tõusma, startima... Juttu tuli suurepärasest Eesti disainiideest muuta radikaalselt klassiruumide väljanägemist. Visata välja toolid-lauad ja asendada need kergete moodulitega, mida saaks iga 20 minuti järel ümber seada, et vahetada kehaasendit ja õppimismeetodit. Nii saaks vältida lapsi kimbutavaid rühimuresid.

See näide kõnetas mind. Eelkõige seetõttu, et mu selg andis tolle päeva istumismaratoni tõttu tunda, kuid ka tosina aasta tagant silme ette kerkinud mälestuse pärast. Õppisin toona kasvatusteaduste eriala viimasel kursusel ja olin just kooli asendusõpetajaks läinud. Proovisin iga hinnaga oma tunde huvitavaks teha, rühmatöid korraldada. Püüdes ühel päeval lastega koos klassis laudu-toole rühmatööks sobilikumaks seada, seisis peagi uksel õppealajuhataja ja küsis, mida me teeme. Lärm läks liialt suureks. Samuti kulus sel moel tunnist päris hulk väärtuslikku aega. Disainmoodulid oleks olnud abiks.

Siis klõpsas loenguruumi seinale järgmine slaid uue teemaga ja istusime edasi.

Pidasin toolil vastu veel napi tunni. Kella kolmeks pärastlõunal olin tol päeval istunud üle üheksa tunni, kõndinud aga 22 minutit!

See tundub ekstreemne? Otsisin võrdluseks statistikat ja leidsin uuringud, mille järgi istubki inimene kaasajal päevas keskmiselt kaheksa-üheksa tundi. Seda statistikat saadavad ekspertide soovitused tõusta iga paarikümne minuti tagant. Need ei ole salastatud andmed ega verivärsked soovitused, kuid ometi istume edasi. Miks? Nii on kombeks. Norm, et õppija istub paigal, kinnistatakse teadmistesse ja treenitakse kehamällu juba koolis. Lubatud on pisut niheleda, kuid tõusmine ja ringi kõndimine on mõeldamatu.

Tooliga kiikuv õpilane rikub ju korda! Tegelikult oskab laps veel oma keha kuulata ja see kisendab liikumisvajaduse järele. Palun laske tal tõusta!

Autor on Pärnu Postimehe arvamustoimetuse juhataja.