Inara Luigas

FOTO: Peeter Langovits

Pronksiöödest 2007. aastal jäi mind kummitama Postimehes autori nimeta ilmunud lugu «Tundmatu vene pätt», mis pidi kokku võtma Tallinnas ja natuke Ida-Virumaal toimunud laamendamised, rüüstamised, politseile vastuhakkamised, kirjutab riigikogu liige Inara Luigas (SDE).

Üldistusena oli see pealkiri ebaõiglane.

Pisendamata üllatust ja jahmatust, mis mind ning kogu Eestit toona tabas, tuleb siiski olla aus: lõhkusid ja tüli norisid paar tuhat inimest, mitmed sajad tuhanded jäid kodudesse. Võib öelda, et nemad – sõltumata motiividest – olid Eesti ja Eesti seaduse poolel. Ka nemad hingasid kergendatult, kui kogu möll oli lõpetatud ja Tallinna tänavatel kehtis jälle kord.

Mäletan, kuidas keset pronksiööde ängi oli mul korraga kõikidest kahju. Eestlastest ja venelastest, iseendast ja politseinikest, kõigist meist.

Ma ei kutsu pronksiöid unustama või maha vaikima. Aga ma kutsun neist ilma viha ja tigeduseta üle olema ning edasi vaatama. Siin elavate inimeste arusaam minevikust jääb paratamatult erinevaks ning 1944. aasta tähendust mõõdame veel pikka aega erinevalt. Kuigi oleme vist juba omaks võtnud, et Teise maailmasõja Euroopa lahingute lõpu aastapäevad on kõigi selle sõja ohvrite meenutamise ja mälestamise päevad.

Eesti kadunud pojad, nagu ütles meie akadeemilise ajakirjandusõpetuse üks aluspanijaid, kirjanik Juhan Peegel, kes ise sõdis Eesti Laskurkorpuses. Ja pronkssõdur seisab nüüd õiges kohas – sõjaväe kalmistul – kõrvuti mitmes sõjas langenute haudadega. Kui üks paljude ohvrite seas.

Edasi vaadates olen aga kindel, et me – erinevad kogukonnad erineva ajalootunnetusega – lepime kokku ühises tulevikus. Tegelikult oleme ju kõik «naši» – meie omad  –, kes me siin Eestis elame.

See eeldab, et me kõik peame Eesti riiki enda riigiks. See eeldab vähemat mittemõistmist ja rohkemat mõistmist. Head ja kannatlikku kuulamis- ja rääkimisoskust. Mitte kurjust, vaid avatud meelt. Üksteisega arvestamist.

Vanaema ütles meile Setomaal alati, et kui heaga ei saa, siis ei saagi kuidagi. Kurjaga ei tohi teha. Tark vanaema oli.