Nädala nägu: Tundmatu vene pätt

Nädala Nägu Foto: Raigo Pajula

Ta kannab Hugo Bossi. Taskus on tal kott sihvkadega. Ja ta vihkab fašiste. Ilmselt on need mõned tundemärkidest, mille järgi hakkavad kriminaal- ja kaitsepolitseinikud tuvastama tänavaröövleid ja vargaid, kes osalesid Tallinnas massilise võõra vara omastamises ja lõhkumises.

Muidugi pole see esimene kord, mil pika ajalooga linna tänavakivid barbarite rüüsteretke kogevad. Kuigi, jah – viimasest sarnasest korrast on möödas 66 aastat ja seegi oli sõjaolukorras. Rahuajast ajaloolased selliseid asju ei mäleta.

Siis, 1941. aastal, jätsid «võitjad», kelle järeletulijad nüüd tänavatel jaurasid, Tallinna haledal kombel sakslastele. Jätsid paljaks riisutud ja põleva linna. Nelja aasta pärast tulid tagasi, korraldasid kuraditosina kirstu muldasängitamise keset linna ning püstitasid monumendi kellelegi tundmatule sõdurile. Nad ei tea isegi, kelle sinna matsid, ainult aimavad.

Poolsada aastat korraldati kuju ümber komejanti, mälestati tundmatuid maetuid ja pandi isegi õnnetuid pilotkadega puberteetikuid, püssid kõhu peal, seda mürakat valvama. Gaasitoru, millega oli aastakümneid õhku köetud, pandi veel hiljemgi vanakestest veteranide tellimusel põlema. Eks need vanakesed siis käisidki end pärast maipühi seal tule ümber soojendamas, võtsid napsu ja vahel lõid väheke tantsugi.

Ajakirjandus näitas seda iga kord värviliste piltidega, nagu mingit veidrat klounaadi – habemega naisi või tantsivaid karusid –, kel küljes eksootilised kulinad. Isegi üle tee asuv kapo valis sealsetelt praazdnikutelt vahel mõne kena pildi oma aastaraamatusse.

Viisteist aastat on Eestis räägitud integratsioonist nagu mingist imeasjast. Ametnikud ja poliitikud on jutlustanud sellest, kuidas Nõukogude kodumaalt päranduseks saadud seltsimehed on kõik lojaalsed Eesti elanikud. Nende järeltulijad olla aga kõik justkui omad lapsed, teevad keelekümblust ja puha.

Pruukis aga Eesti riigil veidike mehisust üles näidata, Vene eruohvitseridel veidi ässitada ja tundmatu näitaski Tõnismäel oma tõelist palet. Pronksist maski tagant vaatas välja hoopis uus nägu, õigemini juba ära unustatud vana. Mitte sõdur ega muu tsiviliseeritud tegelane, vaid kõige ehtsam vene pätt. Tema olemasolu olimegi juba peaaegu unustanud.

Vahel, öises pimedas kangialuses või Lasnamäe tühermaal oli ta end meile vahel mõne rusikavopsuga meelde tuletanud, aga seni polnud ta meile siiski väga palju liiga teinud. Elas justkui kuskil mujal, teises maailmas, omaenda kookonis. Seltsiks Venemaa propagandistlikud telekanalid. Meie jaoks, eriti riigile, oli see mugav. Polnud ju probleemi.

Vähe sellest, nii mõnigi poliitik, näiteks Edgar Savisaar, oskab seda seltskonda neile meelepäraselt kohelda. Kunagi oli poliitikutel selline stampväljend – signaale välja saatma. Oma signaale on Savisaar siinsele vene elanikkonnale kogu aeg edastanud, konkureerides edukalt Ostankino telemastiga ja flirtides selget jah-sõna ütlemata. Kuigi – tunded, ka flirt, võiks jääda pigem ikkagi poliitiku eraellu.

Viimaste nädalatega on maskist ilma jäänud nii tundmatu vene pätt kui Savisaar. Kui viimane on end linnavalitsusse peitnud ja sealt läbi linnavolikogu esimehe Toomas Vitsuti suuvärgi sapiseid sõnumeid välja sülgab, siis pätt laiutab tänavatel ja norib lihtsalt tüli.

Ülemöödunud ööl Hugo Bossi poest saadud uuest ülikonnast, Marlboro poe teksadest ja prillipoest röövitud 3000-kroonistest Dieseli päikeseprillidest on talle vähe.

Maitse on suus ja vaim on valmis, väljas soe ilm ning eruohvitserid kingivad vajadusel pudeli viina. «Vsjo naša – kõik on meie!» hüüete saatel tormavad nad taas lõhkuma ja rüüstama, valides samas kainelt kaalutledes ja hoolega kaupa, mida põue ajada.

Paneme siis väheks ajaks oma aknad Püssi plaatidega kinni, oleme valvel ja suleme nende julguse allikaks olevad viinapoed. Ega see esimene kord ole oma riiki kaitsta. Elame üle ka selle integratsiooni. Ja kohtleme tundmatut pätti pätile vääriliselt.