Möödunud aasta lõpus avaldatud PISA uuringud rõõmustasid Eesti noorte kolmanda kohaga loodusteadustes – seda kogu maailmas, Singapuri ning Jaapani järel. Ühtlasi näitasid need, et Eesti koolisüsteem polegi nii kihistunud, nagu meil on kombeks arvata, ning ligipääsu poolest haridusele on meie õpilased viimaste mõõtmiste järgi isegi võrdsemad kui Soomes. Varasemaga võrreldes on palju paranenud mitu muudki olulist näitajat.
Eile OECD avalikustatud võrdlusuuringutega lõhuti veel üks vana müüt: Eesti koolilapsed pole sugugi nii õnnetud, nagu aastaid on räägitud. Pigem kuuluvad nad Euroopa Liidus rahulolevamate hulka.
Kuigi õpilaste rahulolu puhul tuleb mängu terve hulk kooliväliseid tegureid, võib kõike arvesse võttes siiski öelda, et taasiseseisvunud Eestis on üldhariduse arendamisel liigutud õiges suunas. Praegusi häid tulemusi on põhjendatud pikema traditsiooniga, mis on vaid osaliselt õige, kuna 1990. aastate algul oli seis pigem nukker ning Eesti koolist omandatud diplomisse suhtuti välismaal umbusu ja skepsisega. Ja ega ka meie esimesed PISA näitajad möödunud kümnendil maailma paremate killast olnud.
Praeguste heade tulemuste taga on ennekõike raske töö. Selle eest, kuhu Eesti kool praegu maailmas kuulub, tuleb selle töö tegijatele öelda suur tänu, kuna haridus oli ja on sotsiaalse elu kõige olulisem sfäär, mille funktsioneerimisest sõltub kogu ühiskonna kultuuriline, intellektuaalne ja kõlbeline tase. Haridus on ühtlasi nüüdisaegse ühiskonna põhiline sotsiaalne lift, mis võimaldab andekal ja töökal inimesel parandada oma sotsiaalset staatust ning tõusta ka kõige madalamatelt trepiastmetelt kõrgemale.
Mida teha, et Eesti üldharidus jääks edaspidigi sinna, kus ta praegu on? Selleks tuleb, nagu Lewis Carrolli raamatus «Alice peeglitagusel maal», joosta kõigest väest, et jääda paigale, kuid et kuhugi jõuda, tuleb tulevikus joosta veel vähemalt kaks korda kiiremini.
/nginx/o/2024/10/18/16426805t1hbc77.png)
/nginx/o/2017/04/14/6551079t1hf415.jpg)