Maanteeameti ekspert: sõidame asulas 127 km/h... Kas inimesed jäävadki hukkuma?

Sirli Tallo Foto: maanteeamet

Eestile on kombeks vähemalt kaks mõtteviisi, arvamust, käitumismustrit korraga. Nii ka piirkiiruse teemal. Kui liiklusohutuse eest vastutajad teevad iga päev tööd selle nimel, et inimelusid säästa, sõidab valdav osa kiiruseületajaid meie linnades maanteekiirusel, kirjutab maanteeameti ennetustöö osakonna ekspert Sirli Tallo.

Viimastel aastatel on liikluseksperdid teinud korduvalt ettepaneku, et suuremate linnade, eelkõige Tallinna kesklinna piirkiirus võiks alaneda 40 kilomeetrini tunnis. Sel kevadel pööras samale teemale tähelepanu Põhja prefekt Kristjan Jaani, kelle sõnul tuleks peale südalinna liikluse rahustamise tegeleda ka korterelamurajoonidega, kus liigub enam vähem kaitstud liiklejaid, näiteks eakaid.

Rahvusvaheline praktika kinnitab, et piirkiiruse langetamine on kõige kiirem ja odavam viis liiklusõnnetusi vähendada ja linnakeskkonda parandada. Euroopa riikide näitel saab öelda, et liikluskeskkond, mis on vastuvõetav nii jalakäijatele, jalgratturitele kui sõidukijuhtidele, pole unistus, vaid ka päriselt teoks tehtav.

Põhjus, miks piirkiiruse teema nii teravalt üleval on, peitub liiklusstatistikas. 2016. aasta enim levinud liiklusrikkumine oli sõidukiiruse ületamine. Ainuüksi linnades fikseeriti 21 905 kiiruseületust, neist 15 562 Tallinnas.

Valdav kiiruseületus linnakeskkonnas on 21–40 km/h. Teisisõnu sõidetakse meie linnateedel maanteekiirusel ning jalakäija elulootus kokkupõrke korral on neis tingimustes pea olematu. 2016. aastal kannatada saanud jalakäijatest 83 protsenti sattus õnnetusse asulasisestel teedel ja tänavatel ning 69 protsenti suuremates linnades.

Piirkiiruse ületaja aega ja kohta ei vali

Politsei- ja piirivalveameti tänavuste liiklustalgute fookuses on kiiruseületajad ja järelevalvet tehakse elanike ettepanekute põhjal kohtades, kus ületatakse eriti altilt piirkiirust. Kuu aeg tagasi osalesin maanteeameti ennetustöö eksperdina katses, kus koostöös Viljandimaa liikluskorraldajaga mõõtsime ühe nädala jooksul sõidukite kiirust neil riigimaateelõikudel, mille lähedal asuvad üldhariduskoolid.

Mõlema vaatlusaluse kooli juures on reguleerimata ülekäigurada ja kiiruspiirang 50 km/h. Viljandimaal Kalmetu põhikooli juures näitasid mõõtmistulemused, et 86 protsenti juhtidest ületas lubatud kiirust, neist 40 protsenti ületas kiirust enam kui 60 km/h ning 15 protsenti enam kui 70 km/h. Maksimaalne mõõdetud kiirus oli 127 km/h! Holstre kooli juures olid tulemused samasugused – kiirust ületas 85 protsenti, suurim mõõdetud kiirus 107 km/h.

Maanteeameti 2016. aasta küsitlusuuringu tulemuste kohaselt järgibki vaid 54 protsenti juhtidest asulas sõites piirkiirust. Kahjuks pole see näitaja viimastel aastatel eriti muutunud. Tüüpiline kiirusületaja on mees, pigem noor või varases keskeas ning tema lemmikvabanduseks on head sõiduolud, +10 km/h kiiruseületuse üldine aktsepteeritavus ning see, et oli kiire.

Nagu näitavad Kanadas ja Euroopas tehtud riiklikud või kogukonnasisesed liiklusviisakuskampaaniad, kipuvad sõidukijuhid arvama, et tee kuulub vaid neile. Teisisõnu jääb puudu empaatiatundest ja oskusest näha asju teise inimese seisukohast. Otsus, mille võtab vastu roolikeeraja, toob peale tema enda tagajärgi kaasa ka teistele. Iga lisanduv km/h muudab õnnetuse tagajärjed jalakäija jaoks oluliselt raskemaks.

Kui jalakäija hukkumise tõenäosus kokkupõrkekiirusel 40 km/h on 20 protsenti, siis 60 km/h juures tõuseb see drastiliselt 70 protsendile ning linna kiiruspiirangut +20 km/h võrra eirates ehk 70 km/h juures on see juba 90 protsenti.

Eelpool mainitud Viljandimaa katset aluseks võttes varitseb õpilasi, kellel tuleb kooli jõudmiseks ülekäigurada ületada, igapäevane oht liiklusõnnetusse sattuda. Kui sõidukijuht ei taju roolis olles tihtilugu 50 km/h ja 70 km/h erinevust, siis lastel, nagu ka eakatel, on hoopis raskem hinnata sõiduki kiirust ja kaugust ning valearvestus on kerge tulema.

Väärtustades elu ja tervist

Kiirus on peamine liiklusõnnetuste faktor ning see on seotud 30 protsendi hukkunutega. Ka vigastuste risk suureneb kiiruse kasvades oluliselt, kuid sellest räägitakse hoopis vähem.

Kui hukkute arv on aastate lõikes languses, siis kahju, mis on tingitud õnnetusse sattunute elukestvatest komplikatsioonidest, taastusravist ning töövõime või mõne kehafunktsiooni kadumisest, ei näita vähenemist. Ometi on sellel väga suur mõju nii üksikisikule kui kogu ühiskonnale.

Seega seni, kuni liikluskeskkonda pole võimalik muuta nii turvaliseks, et sõiduk ja jalakäija ei puutugi kokku, saab ainult teavitustöö kaudu sõidukijuhtide hoiakuid ja käitumist muuta ning liikluskorralduslike vahendite abil liiklust rahustada.

Maanteeameti kampaania «Liitu kiirusjälgijatega!» kutsub üles auto- ja mootorrattajuhte mõtlema, kas lühiajaliste eesmärkide tõttu – jõuda õigeks ajaks tööle, sõita omas tempos fooritulede eiramise hinnaga, nautida kiiret sõitu ja sõiduvahendit, kehtestada ennast liikluses ja tõsta kiire sõiduga madalat enesehinnangut – kiiruspiirangu eiramine on väärt seda, et loobuda kõigest, mis elus saavutatud.