Marianne Mikko.

FOTO: Jaanus Lensment / Postimees

Eesti naised said valimisõiguse 12. aprillil 1917. Kas pole kummaline, et 100 aastat hiljem on meie parlamentaarse riigi parlamendi 101 liikmest vaid neljandik naised?

Demokraatia üheks indikaatoriks peetakse naiste osalust otsustamistasandil. Eesti parlamendi üks neljandik tähendab, et kuidas me ka ei sooviks olla Põhjala, oleme ikkagi ainult Ida-Euroopa, kus soolise võrdõiguslikkusega pole asjad korras. Üheski Skandinaavia riigis pole ei parlamendis ega ka valitsuses naisi alla kolmandiku, tavaliselt on neid 40 protsendi ringis.

On tähtis, et esindatud on erinevad vaatenurgad. Kaks näidet: USA börsikrahh ja Islandi pankrot. Islandlastest riskialtid pangamehed viisid oma riigi sisuliselt pankrotti. Need olid Islandi naispoliitikud, kes saareriigi hädast välja aitasid ja taastasid Islandi krooni usaldusväärsuse.

2008. aasta üleilmne rahanduskriis sai mäletatavasti alguse Lehman Brothersist. IMFi juht Christine Lagarde on öelnud: «Kui Lehmani vennad oleksid pisut rohkem nagu Lehmani õed, siis poleks me seisnud silmitsi sellist mõõtu tragöödiaga, nagu olime sunnitud silmitsi seisma.» Kuldsed sõnad.

Norralased jõudsid arusaamani, et ettevõtte juhtkonnas peaks olema esindatud mõlemad sugupooled. Norra soolist võrdõiguslikkust austav juhtimisstiil ja head majandusnäitajad viisid Euroopa Komisjoni mõttele kehtestada sama põhimõte üle Euroopa. Börsiettevõtete juhtkondades kohaldatava kohustusliku 40 protsendi direktiiv on aga toppama jäänud.

Kui me selle direktiivi üle riigikogu Euroopa Liidu asjade komisjonis 2013. aastal hääletasime, jäi hoolimata tollase opositsiooni – sotsiaaldemokraatide ja keskfraktsiooni – jõupingutustest üks hääl puudu. Direktiiv tuleb uuesti üle vaadata. Blokeerivast üheksa riigiga vähemusest peaks Eesti kui tänavu teisel poolaastal ELi juhtiv riik otsustava sammu enamuse liikmesriikide poole astuma. Peaksime saatma 21. sajandi väärilise sõnumi mitte Idast, vaid Põhjalast.

ELi asjade komisjon on miniriigikogu. Kui neli aastat tagasi oleks 40 protsendi direktiivi hääletusel riigikogu naissaadikute arv olnud kolmandik, mitte neljandik, oleks ka hääletustulemus olnud naiste osakaalu suurendamise poolt. Naised, kes ise otsustajateringi kuuluvad, teavad suurepäraselt, mida tähendab nende hääle jõud.

Sooline palgalõhe naiste juhitud ettevõtetes hakkab kaduma või vähemalt pole enam sedavõrd sügav, nagu see praegu on. Vähemasti ei eita me enam probleemi – naistel siiski tasus kuus aastat tagasi plakatitega «Ei palgalõhele!» tänavatele tulla.

Kuidas saada rohkem naisi otsustama? Kas tahame saavutada võrdsema esindatuse parlamendis kiirema või aeglasema arenguga? Aeglane variant tähendaks umbkaudu kolm inimpõlve ootamist. Leian, et see on raisatud aeg ja tuulde visatud ressurss.

Kui 53 protsenti Eesti rahvastikust moodustavad naised ja nad on enam haritud kui mehed, siis tavaloogika ise juhib meid kiiremat arengut valima. Et jõuda samale tasemele nagu Belgia, kes suutis kolme valimiskorraga viia parlamendis naissaadikute arvu 16 protsendilt kolmandikule, peaksime seadustama nn triibuliste nimekirjade põhimõtte. See tähendab, et naised ja mehed paiknevad valimisnimekirjades vaheldumisi.

Sotsiaaldemokraatlik erakond sätestas oma valimiskorras juba mitu aastat tagasi, et nimekirja esimesed kaks peavad olema erinevast soost. Üldvalimiste riikliku nimekirja 20 esimese nime puhul peab järgima nn triibulist põhimõtet. Nii teeb üks Eesti erakond. Arvan, et see väärt põhimõte peab vormuma seaduseks, mis oleks kohustuslik kõikidele erakondadele. Eranditult. Kas teeme ära?