Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

Häiritud lapsevanem: vene õpilastel on eesti koolis raske kuulata küüditamistest ja hirmsatest venelastest (174)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Copy
Loos mainitud raamat: «Minu vanaema majas»
Loos mainitud raamat: «Minu vanaema majas» Foto: читателя

Vene Postimehe toimetuse poole pöördus teise klassi õpilase ema, kes on häiritud sellest, kuidas tema vene keelt rääkiv laps on tundides asetatud ebamugavasse olukorda. Otsest survet lapsele küll ei avaldata, kuid õpetajate valitud teema avaldab rasket mõju nii lapse psüühikale kui ka tema suhetele klassikaaslastega.

Oma kirjas toimetusele rääkis ema, et teise klassi õpilaste jaoks kohustusliku kirjanduse nimekirja on kantud Ilon Wiklandi illustreeritud ja Barbro Lindgreni kirjutatud raamat «Minu vanaema majas», mida tema loeb vene rahvusest inimeste otseseks diskrimineerimiseks!

Tema saadetud koopiatest selle raamatu lehekülgedest võib lugeda heast tüdrukust Ilonist, kes mõnda aega elas vanaema juures ning millised õudused leidsid aset tema silme all.

Artikli foto
Foto: фото читателя

Üldjoontes oli kõik suurepärane: loomad, loodus, tüdruk mängis klaverit, teadis saksa keelt, aga vene keelt ta õppida ei tahtnud, kuna väga kartis neid, kes rääkisid seda keelt. Need venelased olid sedavõrd jubedad ja jõhkrutsesid kõikide kallal, et neid kartsid isegi täiskasvanud. Näiteks pidi tüdruk peitma nende eest oma raadiovastuvõtja köögi alla keldrisse. Ise nägi tüdruk pidevalt luupainajaid, kuidas tulevad venelased, hakkavad koledasti karjuma ja võtavad kõik lõpuks kodunt kaasa.

Artikli foto
Foto: фото читателя

Ja siis ühel hommikul tuleb vanaema just ärganud tüdruku juurde ja räägib, kuidas tema tuttava poisi viisid endaga kaasa vene sõdurid. Kuhu nad ta viisid? Siberisse!

Artikli foto
Foto: фото читателя

«Väga paljud venelased käivad eesti koolis ja õpivad eesti programmi järgi. Kohustusliku kirjanduse kohta tuleb klassi ees vastata. Kuidas võivad vene rahvusest õpilased sellise sisuga raamatuid lugeda? Kuidas saavad vene rahvusest lapsed selliseid raamatuid klassi ees ümber jutustada. Miks õhutab riik juba selles vanuses konflikti Eesti kahe kõige suurema kogukonna vahel?» kirjutab ärritatud lapsevanem.

Ta täpsustas, et teise klassi õpilastel pole selle teema kohta ajalooteadmisi, aga vene lapsed ei saa kanda vastutust selle eest, mida panid toime meie riigis ühe rahvuse esindajad.

Toimetuse poole pöördunud ema palus jääda anonüümseks ja ei nimetanud isegi kooli, kus õpib tema laps, kes on sunnitud seda raamatut lugema ja klassikaaslastele selle sisu ümber jutustama. Ta on pälvinud selle raamatu tõttu klassikaaslaste poolt alandamist.

Kuna jutt käib kohustusliku kirjanduse nimekirja kantud raamatust, edastasime selle kirja ühes koopiatega raamatust haridusministeeriumile. Meid huvitas: miks peavad teise klassi õpilased selliseid raamatuid lugema ja kuidas peaks end üleval pidama õpetaja, kui pärast tundi hakkavad lapsed kiusama vene õpilast tema «kohutava» rahvuse pärast?

Küsimusele vastas haridusministeeriumi üldharidus- ja teadusosakonna juhataja Irene Käosaar:

«Riik ei tee koolidele ettekirjutusi, milliseid raamatuid ja õppematerjali peaks õpetaja kasutama oma tundides. Õpetaja teeb plaani vastavalt teemale ja õpilaste individuaalsetele eripäradele ning valib selle jaoks meetodid ja õppematerjali.

Kohustusliku kirjanduse nimekirja tegemisel on vaja arvestada, et materjal vastaks laste teadmistele, võimetele ning oleks kooskõlas riikliku õppeprogrammiga. Õpetaja vastutab õpilaste jaoks mugava ja psühholoogiliselt sobiva atmosfääri loomise eest. Õpetajad peavad olema taktitundelised ja vältima arusaamatusi ning huvide konflikti. Probleemide tekkimisel peab õpetaja kooli juhtkonnaga antud teemal nõu pidama.

Kui rääkida konkreetsest raamatust, siis selle valis õpetaja, kuid meil pole võimalik välja selgitada tunni eesmärke ja selle läbiviimise metoodikat. Seetõttu on raske kommenteerida, kas õpetaja on õigesti käitunud või mitte.

Nagu juba märgitud, otsustab õpetaja ise, millest ta tunnis räägib ja millest mitte. Kui teema juba on tõstatatud või õpilased on kuulnud näiteks kodus sellest räägitavat või paluvad sellest juttu teha tunnis, siis pole mõtet seda teemat mitte puudutada. Kuid arutelu tuleb organiseerida nii, et selle käigus ei tekitaks väga tundlikud teemad olukorda, kus keegi õpilastest jääks ebamugavasse olukorda või teiste surve alla».

Tagasi üles