Igor Taro: miks hävitatakse Eesti maakonnad?

Põlva maavanem Igor Taro Foto: Põlva maavalitsus

Maavalitsuste tegevuse lõpetamine läheb sellist rada, kus piirkondlik arengu kujundamine jääb juhuse hooleks ning tagajärg on ebaühtlase teenuste kättesaadavuse ning võimekusega Eesti. Kui riigikogu eelnõu sisusse otsustavalt ei sekku, võivad maakonnad haldusüksustena kaardilt hoopis kaduda, kirjutab Põlva maavanem Igor Taro (IRL).

Eesti iseseisvuse taastamise aegne riigikorraldus ammendas end. Nii eelmise kui ka uue valitsuse tegevuskava nägi ette maavalitsuste tegevuse lõpetamist ning seetõttu polnudki põhimõtteline otsus üllatav. Imestust tekitas valitud tähtaeg – see tõi lõpetamise varasemast pool aastat ette, nii et langes täpselt kokku uute omavalitsuste sünniga.

Saame aru, et uus valitsus oli kuraasi ja otsustavust täis ning vajas avalikkusele näitamiseks edusamme. Kõigist riigireformi teemadest on maavalitsused puremiseks kõige kergem pähkel – meil pole kaebeõigust nagu valdadel, mis panid haldusreformi pidurdamiseks kohtuveskid jahvatama. Alati polegi mõtet kaevata, kui saad muudatuste vajalikkusest ise ka aru. Seetõttu algatasin veebruaris eesistuva maavanemana arutelu ministeeriumi ja maavalitsuste vahel.

Rääkisime läbi, kuidas teha nii, et maakonnad toimiksid väljakujunenud koostöövõrgustikena, kõik ülesanded saaksid täidetud ja kohapeale jääks ka mingigi otsustusõigus. Olime valmis lähtepunktidest edasi sisulisemaks minema, kuid ministeeriumil polnud enam aega.

Aeg surus peale ja kogu eelnõu ettevalmistuseks jäi sama hästi kui paar nädalat. Kõiki maakondi puudutav reform on kokkuvõttes sõnastatud mõne tööpäevaga ja küllalt kitsas ringis. Tulemuseks sai üsna tehniline, sisuliste lünkade ja rohke praagiga kobareelnõu.

Kriisiajal võivad seadusekobarad olla isegi õigustatud, kuid ainus kriis, mis on praegusel juhul jäetud maakondadesse lahendada, tuleneb valitsuse enda otsusest. Maavalitsuste lõpetamise tähtaja kokkujooks haldusreformi täideviimisega paneb meid lolli olukorda: puudub üks oluline osaline, kellega ülesannete üleandmiseks läbi rääkida.

Sügiseste valimiste järel võivad kohad sisse võtta hoopis teised inimesed ja tulevad ju omavalitsused enamjaolt täiesti uued – uute struktuuride ja ametnikega. Ja neid otsuseid ei saa ette teha, kuna nad on alles valitava volikogu pädevuses.

Uued omavalitsused võivad valimiste järel saada volitused novembri lõpuks ning heal juhul on ka juhtorganid kalendriaasta sees ära valitud. Muu struktuuri paikapanek, konkursside korraldamine ja ametnike tööle saamine võtab paar kuud. Pole mingitki võimalust, et 2. jaanuaril ollakse valmis peale haldusreformiga lisanduvate ülesannete hakkama tegelema veel ka maakondlike ülesannetega.

Alles oma asutuste tööle rakendamise järel saab hakata mõtlema ka piirkondlike liitude ja koostööorganisatsioonide peale. Ühe-kahe töötajaga omavalitsusliidud pole praeguse seisuga võimelised nii suures mahus uusi töid tegema ja nende struktuuri uuendamine saab alata tunduvalt hiljem kui tuleva aasta esimene päev.

Sellest on saanud aru ka teised ministeeriumid ja mõned riigiametid. Näiteks maanteeamet on mõistnud, et kõige varem suudavad uute omavalitsuste loodud ühistranspordikeskused hakata tööle 1. jaanuaril 2019 ehk maavalitsuste kavandatud lõpetamisest aasta hiljem. Nii on amet plaaninud hakata ühistransporti maavalitsustelt üle võtma juba selle aasta 1. oktoobril, et tagada teenuse toimimine.

Paraku on see lahendus valitsuse tegevuskavaga vastuolus – koalitsioonileppe järgi tuleks ühistransport üle anda kohalikele omavalitsustele, mitte maanteeametile. Eesmärk oli tugevdada omavalitsusi, mitte paisutada ja tsentraliseerida ühte riigiametit. Lisame siia mitme valitsusasutuste soovi saada samade ülesannete täitmiseks raha juurde.

Nii maanteeameti kui ka mõne teise ministeeriumi plaanist kumab läbi kavatsus koondada neile minevad teenused nelja regioonikeskusesse. Eelnõu seletuskirja põhjal on alust sügavalt kahelda väites, et maakonnad jäävad riikliku haldamise üksusteks, kus on elanikele tagatud vajalikud riigiteenused.

Kokkuvõttes viib see ikkagi ääremaastumise süvenemiseni ning sisuliselt maakondade kadumiseni. Viimati soovis Eestit oblastiteks jagada Stalini režiim, mis pidi peagi tunnistama selle ebaotstarbekust. Arusaamatu on soov stalinismiaegset lähenemist reanimeerida.

Kummalisena mõjub ka plaan jagada omavalitsused kaheks: tavalisteks ja maakonnakeskuse linnadeks ja valdadeks. See toob kaasa teatava killustumise ning põhiseadusliku vastuolu. Riigikogu ja europarlamendi valimiste korraldamine pole ka sisult ega vormilt omavalitsuse ülesanne, et seda linnadele ja valdadele üle anda.

Probleemseid kohti reformi läbiviimise viisis on maavalitsused toonud kooskõlastusringil esile paarikümne lehekülje jagu ja kõik nad seostuvad ühel või teisel määral tarbetu kiirustamise ja vähese läbimõtlemisega. Mõistlik tähtaeg mahuks vabalt ka valitsuse tegevusperioodi enne järgmisi riigikogu valimisi, enne mida peaks reform kindlasti teostuma.

Kaasnev nähtus on pädeva personali lahkumine maavalitsustest juba praegu. Üks-kaks töötajat on lahkunud keskmiselt igast maakonnast – need on esimesed pääsukesed. Kui oma valdkonna asjatundjad süsteemist lahkuvad, siis saab see olema kaotus süsteemile, mitte lahkujatele. Üsna pea pole neid tühimikke enam kellegagi täita, sest likvideeritava asutuse ametikohtadele uusi konkursse ei korraldata.

Kodanikud peavad lihtsalt leppima, kui teatud toimingud jäävad kuudeks seisma, sest pole uut tegijat. Maavanemate pärast pole seevastu tarvis muretseda, sest enamik läheb nagunii kohalikele valimistele ning suur osa jätkab ilmselt ka mõnes omavalitsuses juba oma varasemate ülesannete ülevõtjana.

Ka riigikogu riigireformi probleemkomisjon rõhutas, et maavalitsuste tegevuse lõpetamine peab toimuma sujuvalt ja niimoodi, et ülesanded üle võtvad asutused oleksid selleks valmis. Kui juhtisin sellele paari päeva eest Toompeal IRLi fraktsiooni kutsutud riigihaldusministri tähelepanu, oli tema vastus, et etteantud tähtaeg on poliitiline otsus, millest tuleb lähtuda.

Mulle on uudiseks, et poliitika tegemine tähendab vaid kivisse raiutud otsuste pimesi täideviimist. Eeldasin, et poliitika osa on lahendada arutelude käigus selgunud kitsaskohad. Eksimine on ju inimlik, mõnikord isegi valitsuse tasandil. Selle tunnistamine ja plaani korrigeerimine tagab seevastu edu.