Mihhail Lotman

FOTO: Margus Ansu

Arvasin, et selliseid konstruktsioone viljelevad üksnes internetitrollid (üks selline külastab aeg-ajalt ka minu lehekülge), kirjutab professor Mihhail Lotman oma blogis.

Formuleeringud varieeruvad, kuid üldkonstruktsioon näeb välja umbes nii: olgu see Putin, mis ta on, aga ta on oma rahva eest väljas, kaitseb neid igasuguste sisserändajatest moslemite eest. Mõned lähevad isegi kaugemale ning väidavad, et Euroopa Liit on sama mis Nõukogude Liit ja isegi hullem: nõukaajal ei lastud siia igasuguseid, aga nüüd Brüssel muudkui suunab pagulasi Eestisse.

Ma poleks iialgi hakanud selliste lolluste peale reageerima, kuid hiljuti selgus ootamatult, et sarnaseid vaateid võib väljendada inimene, keda ma kunagi pole rumalaks pidanud. Saan aru, et tegu on omamoodi usuga ja faktidega seda ümber lükata ei saa, kuid mõnikord aitavad pildid.

Alustama peaks siiski sellega, et need sadakond pagulast, kes on Eestisse viimase kahe aasta jooksul tulnud, ei ole arvestatavad võrreldes nende tuhandetega, kes tulid Eestisse nõukogude ajal igal aastal. Olid erinevad sotsiaalsed grupid, keda Baltikumisse suunati. Neist tuleb eraldi mainida sõjaväepensionäre. Nõukogude ohvitseridel ei olnud tavaliselt püsielukohta, ent kui nad läksid pensionile, said nad vabalt valida endale elukoha, v.a Moskva ja Leningrad (nendesse linnadesse võisid naasta vaid need, kes olid sealt pärit).

Baltikum oli soositud koht ja sellist valikut ka soovitati: sellel olid sotsiaaldemograafilised põhjused, kuna need inimesed kindlustasid siin okupatsioonirežiimi. Eraldi tuleb mainida ka löökehitusi: 1980. aasta olümpiamängudega seotud rajatised või 1982. aasta  Novotallinski port (nüüd: Muuga sadam) ehitus. Lisaks kohalikele kasutati soome tööjõudu, kuid eriti massiliselt toodi tööjõudu juurde «vennasvabariikidest», kusjuures osa oli nimelt Kesk-Aasia moslemiregioonidest ja seoses massilise migratsiooniga kasvas oluliselt kuritegevus (vastavad andmed olid salastatud, kõik arvud on hinnangulised).

Moskva 1980. aasta suveolümpiamängude maskott Miška koos Tallinna olümpiapurjeregati maskoti Vigriga. Foto:

FOTO: Peeter Kümmel / Sakala

Tallinna olümpia on millegipärast meile uhkuse asi, ehkki selleks oli okupatsioonirežiimi kindel põhjus: Eesti annekteerimist mõned riigid de jure ei tunnistanud, ent kui nende riikide lipud oleksid ametlikult lehvinud Tallinnas, olnuks see oluline märk. Tänu Ameerika presidendile Jimmy Carterile kukkus see plaan siiski suurel määral läbi.

Kui 1959. aastal moodustasid etnilised eestlased Eesti elanikkonnast 75 protsenti, siis 1989. aastal oli nende osakaal langenud 62 protsendini. Venelaste hulk selle aja jooksul kahekordistus, kuid rohkem kui kolmekordistunud oli moslemite arv. Täpsed arvud mul praegu puuduvad, aga igal juhul tuli nõukogude ajal siia rohkem moslemeid kui iseseisvusajal.

Nüüd aga liigume tänapäeva Moskvasse, sellesse moslemiekspansiooni vastasesse kantsi. Alustaksin jälle statistikaga. Kui palju täpselt moslemeid Moskvas elab, ei ole teada, kuna suurem osa elab seal illegaalselt. Arvestuslikult on pakutud poolteist kuni kaks ja pool miljonit. Tõenäolisem arv on kaks miljonit. Seega on Moskva kõige suurema moslemielanikkonnaga linn Eurooopas. Kes need on? Valdav enamus on esimese põlvkonna sisserändajad Kesk-Aasia riikidest, ennekõike tadžikid ja usbekid. Seletuseks nii palju, et SRÜs on piirid lahti. Kuid asi pole üksnes selles. Kui Merkelile heidetakse ette, et ta südamlikult kutsus pagulased Saksamaale, siis Moskvasse tadžikke ja usbekke veetakse sisse. Neid kasutatakse põhiliselt ehituses. See tööjõud on nii odav, et inimõiguslased räägivad orjastamisest.

Tadžikistanist pärit võõrtöölised kapsakoormaga Moskva lähistel oleval turul. Foto: Scanpix

FOTO: SCANPIX

Kuna sisserändajatelt on tööandjad dokumendid ära võtnud ja elavad nad enamasti ehitusobjektide keldrites ebainimlikes tingimustes ja ebasanitaarses olukorras, on nendel väidetel ka alust. See seltskond on ühelt poolt kerge ohver kuritegelikele gängidele, kuid nad ise on samuti kuritegevuse kasvulava. See pole aga ainus moslemitest kontingent Moskvas. Teine on sisserändajad Põhja-Kaukaasiast: dagestanlased, ingušid, kuid ennekõike tšetšeenid.

Kui tadžikid ja usbekid on kuritegelikus toiduahelas alumises otsas, siis tšetšeenid on selle tipus. Eriti märkimisväärne fakt on see, et tšetšeeni mafioossed grupeeringud on nii kõvasti infiltreerunud jõustruktuuridesse, ennekõike FSBsse, et 2014. aastal vahetati välja kogu FSB koosseisu isikutunnistused.

Ramzan Kadõrovi isikliku kaardiväe võitlejad tegutsevad ametlikult nii FSBs kui politseis ja teistes jõustruktuurides. Siin saab näha mõningaid episoode nende tegevusest.

Kas moslemid paistavad Moskva tänavapildis välja nii nagu mõnes Euroopa linnas? Paistavad välja, aga veidi teisiti. Pole haruldased juhused, kui tšetšeeni uljaspead kihutavad mööda Moskva tänavaid, aeg-ajalt tulistades õhku. Või siis peatavad liikluse sellega, et neil tekkis tung tantsida keset tänavat lesginkat (lesginka on põhja-kaukaasia rahvaste sõjatants). Või siis kihutavad mööda Moskva tänavaid 240-kilomeetrise tunnikiirusega, ise seda ka filmides ja hiljem Youtube'i üles laadides. Kui isikud tuvastati, küsis reporter, kas nad Austrias (kus üks noormeestest elas) ka nii sõidavad? Ei, vastas ta, Austrias ei tohi. Teine aga on väga viisakas liikleja Tšetšeenias: kihutamiseks on neile Moskva.

Tšetšeenid on võitlejad. Nad võitlesid nii nõukogude võimu vastu kui selle poolt. 20. sajandil oli see rahvas kaks korda hävimise piiril (1944. aasta deporteerimine ja 1990. aastate tšetšeenia sõjad, kusjuures teine tšetšeenia sõda lõppes ametlikult alles 2009. aastal). Putin võitis sõja barbaarse julmusega, raha ja auastmetega: suurem osa sõjapealikest osteti ära ja võeti jõustruktuuridesse tööle. Neid kasutatakse räpastes operatsioonides, nagu poliitilised mõrvad (Anna Politkovskaja, Natalja Estemirova, Boriss Nemtsov – kui nimetada vaid kuulsamaid), aga ka Gruusia sõjas ja Ida-Ukrainas  (vrd ka siin). Tšetšeenid mängivat märgatavat rolli ISISes​, neid peetakse ISISe parimateks võitlejateks.
 
Tagasi Moskvasse. Lõpetuseks lihtsalt mõned pildid. Need on tehtud viimase Kurban Bayrami tähistamise ajal. Moskvas on kümmekond mošeed; kui arvesse võtta ka need, mis on saatkondades (neist märkimisväärseim Iraani saatkonnas), on neid rohkemgi. Neist kõige majesteetlikum on Katedraalimošee, mis asub kesklinnas. See on üldse üks Euroopa suurimaid mošeesid, kuhu mahub üle kümne tuhande palvetaja (Euroopa suurim on samuti Venemaa territooriumil, Groznõis). Niisiis, kõigepealt paar pilti Katedraalimošee ümbrusest. ​Ca 10 000 inimest on juba seal sees, vähemalt kümme korda rohkem väljas. 
 

2016. Foto: Dmitri Serebriakov/TASS/Scanpix

FOTO: Dmitry Serebryakov/Dmitry Serebryakov/TASS

2016. Foto: Grogori Sisoev/Scanpix 

FOTO: Grigoriy Sisoev/Sputnik

2015. Foto: Natalia Garnelis/TASS/Scanpix

2015. Foto: Natalia Garnelis/TASS/Scanpix

Kokku on Kurban Bayrami tähistanud Moskva mošeedes ja tänavatel ca 200 000 inimest. Nagu piltideltki saab näha, on tegemist vaid meestega. Peale selle on Moskvas aga ka suur hulk asereid, kes on šiia moslemid. Peterburis tähistas möödunud aastal Kurban Bayrami ca 60 000 inimest.

Ma ei hakka siin lahti seletama Kurban Bayrami tähendust ja tähtsust, seda võib igaüks ise uurida, kuid üks oluline element on loomade ohverdamine. Moskvas ohverdati neid lausa tänavatel. Loomakaitsjad protesteerivad ägedalt (siiski teevad nad seda elektrooniliste vahenditega, piketeerida eelistatakse tsirkuste ees). 

2014: Moslemid valivad kuskil Moskva lähistel Eid al-Adha/Kurban Bayrami jaoks ohvrilambaid. Foto: Artjom Korotajev/TASS/Scanpix

2014:Eid al-Adha/Kurban Bayrami ohvrilambad kuskil Moskvas või selle lähistel.  Foto: Artjom Korotajev/TASS/Scanpix

Ametlikult on alates 2014. aastast Moskva tänavatel lammaste tapmine keelatud. Väidetavalt aga  tapetakse  loomi poolsalaja hoovides ja autodes.

​Putin avita!

P.S. Vrd. ka eilses Postimehes: Vladimir Juškin: Putin on moslemite president (kommentaarid seal on ka head, eriti vene poole peal).