Anni Jürine ja Ilona Tragel: keeleoskus ei ole kirjaoskus ja kirjaoskus ei ole kirjutamisoskus

Anni Jürine ja Ilona Tragel sõnaraamatute koostaja ja terminoloog Johann Voldemar Veski büstiga Foto: Erakogu

Eesti keel ei ole paljude (eriti kooliõpilaste) jaoks enam mõtte väljendamise vahend, vaid midagi, mille juures peab kogu aeg jälgima, et ei teeks vigu. Emakeele õpetamisel ja kasutamisel tuleks õigekeelsusest enam keskenduda keelelisele loovusele ja teadlikkusele keelest, kirjutavad keeleteadlased Anni Jürine ja Ilona Tragel.

«…
Eesti
su keel on liiga liistule tõmmatud –
näri seda nagu saepuru

Ümbrikute või ümbrikkude?
Kontsertide või kontserdite?
Ahiküte või ahjuküte?

Su keel ei maitse enam
Ta on liiga targutav ja kipitab keele peal
…»
Kristiina Ehin

Kui käes on emakeelepäev, ilmub meedias hulgi arvamuslugusid eesti keele kohta. Nagu ikka, valitseb neis lugudes mure inimeste (ja eriti noorte) keelekasutuse pärast, mis siis kas inglise keele mõjul, vähesest lugemusest või mõnel muul põhjusel läheb aina halvemaks (vt nt «Eesti keele professor: «Keelde on tulnud prügisõnu, mida üleliia kasutatakse.»», Õhtuleht, 11.03.2017).

Need tähelepanekud on põhimõtteliselt õiged. Noored ei räägi ega kirjuta seda keelt, mida räägivad ja kirjutavad nende vanemad ja vanavanemad. Keele muutumine ajas on loomulik protsess ning arvatavasti mõjutab keele muutumist ka tehnika ja kõikvõimalike elektrooniliste suhtlusvahendite ülikiire areng. See, millises keskkonnas me keelt kasutame, mõjutab meie keelekasutust. Seega tuleb keelest ja keelekasutusest rääkides pidada silmas, et praegusaja lapsed elavad hoopis teistsuguste tekstide maailmas kui nende vanemad.

11. märtsi Arteri intervjuus ütleb kasvatusteadlane Kristi Vinter, et umbes 20 aasta vanuste filmide pildikeel ei vasta enam praegusaja laste ootustele, sest on nende jaoks liiga aeglane. Samamoodi on keskmisel tänapäeva noorel raske lugeda teatud ajastutele iseloomulikke kirjeldusi, sest seesugune info vastuvõtmise viis on vastuolus tema arusaamaga mõistlikust ajakasutusest. Pikki kirjeldusi asendab pildistamine või pildiotsing Internetis. Tänapäeva laste kirjad on chat’id ja tekstisõnumid, nad ei loe tekste süvitsi, vaid otsivad infot märksõnade abil, uue stiiliveana tükivad kirjanditesse naerunäod (vt «Eesti keele õpetajad võitlevad naerunäo ja väikese algustähega», Sakala 14.03.2017).

Miks keegi kirjutada ei oska?

Selle küsimuse esitas eelmisel emakeelepäeval Eesti Keele Instituudi vanemkeelekorraldaja Maire Raadik.

Meie vastused sellele küsimusele on aga mõneti teistsugused kui keelekorraldajatel. Inimesed kirjutavad praegu palju rohkem kui loevad. Hästi kirjutamist raskendab aga asjaolu, et kirjutamisoskusest räägitakse nii, nagu see oleks vaid keeleoskus. Enamgi veel, kui räägime eesti keeles kirjutamisest, siis kipume rääkima sellest, kuidas on eesti keeles õige kirjutada.

Selle aasta emakeelepäeval kirjutas rekordarv (5881) inimest e-etteütlust, mis koondab endas paremikku eesti keele veaohtlikest sõnadest, komastamise tüüpvigadest ning suure ja väikese algustähe keerukamatest juhtudest. Iseenesest on ju tähtis, et austus emakeele vastu seob ühel päeval nii paljusid inimesi, kuid seejuures ei tohi unustada, et keeles, keelekasutuses ja -õpetuses on muudki peale õigekeelsuse. Kuna põhikooli lõpuklasside ja gümnaasiumi emakeeleõpetus koosneb suures osas nendesamade veaohtlike vormide õpetamisest, tekitab see õpilastes tunde, et nad ei oska oma emakeelt. See on paradoksaalne olukord – keeleteaduses on üldaktsepteeritav arusaam, et emakeelne kõneleja ei saa eksida. See, mida «ei osata», on üliväike osa keelest, nimelt mõned keelendid, mille tegelik kasutus varieerub.

Ilmselt on paljud meist kuulnud keskealiste kurtmist, et nad ei oska eesti keelt rääkida ega kirjutada, sest keel on vahepeal nii palju muutunud. Keeleuurijatena teame, et keel ise ei jõua paarikümne aasta jooksul kuigivõrd muutuda, muutunud on õigekeelsusreeglid. Raskused näiteks nime- ja pealkirjamalli rakendamisel ei määra veel kellegi keeleoskust, kuid keelekasutajad võtavad uue ettekirjutuse omaks koos otsusega «ei oska kirjutada». Meediaspetsialist ja vikipedist Raul Veede on tabavalt öelnud: «Eesti keelekultuur on üsna radikaalselt preskriptiivne ning see on kestnud nii kaua, et deskriptiivset lähenemist ei suuda taluda isegi suur osa tavakeelekasutajaist.»

Tundub, et täna on eesti keele kirjutamisel reeglid olulisemad kui mõtted, mida kirja tahetakse panna. Eesti keel ei ole paljude (eriti kooliõpilaste) jaoks enam mõtte väljendamise vahend, vaid midagi, mille juures peab kogu aeg jälgima, et ei teeks vigu. Et ei räägiks või – veel hullem – kirjutaks valesti. Elava keele kasutust ei saa aga objektiivselt võttes hinnata skaalal positiivne-negatiivne, sest keele massiline «valesti» kasutamine viitab keele muutumisele. Elava keele muutumine muutuvas maailmas on aga paratamatu. Et muutustega kaasas käia, tehakse reeglitele allumatute keelendite tarvis reegleid juurde, see muudab aga reeglistiku tervikuna veelgi raskemini omandatavaks.

Tõsi, on tekste, kus on kohane ainult keelestandardile vastav keelekasutus, kuid on palju rohkem neid, mis ei pea olema piinlikult korrektsed, vaid vaimukad, mahlakad ja seejuures mõistetavad. Keelekasutaja peab mõistma, mis on mis ja kuidas kuhugi sobib kirjutada – et sotsiaalmeedia privaatsõnumit kirjutatakse teistmoodi kui avalikult kellegi seinale, et arvamuslugu kirjutatakse teistmoodi kui kirjandit.

Meil on tänapäeval vaja eelkõige mitmekülgset teadlikkust keelest. Keelest kogu tema rikkalikkuses, mitte ainult keelestruktuurist, sest ainuüksi teadmine, et eesti keeles on 14 käänet ning kuidas moodustada lühikest mitmuse osastavat sõnast lodi, ei tee kellegi teksti ladusaks ja hästi loetavaks. Vastupidi, on leitud, et õigekeelsuse õpetamine pärsib õpilaste eneseväljendusoskuse arengut, sest see pärsib loomingulisust.[1]

Keel on loomingulise väljendamise vahend

Loomingulisus on keelekasutuses aga üks olulisemaid tahke. Maailma tuntumaid keeleteadlasi Noam Chomsky ütles 2014. aastal Google Talks’i intervjuus, et suurim väärarusaam keele kohta on see, et arvatakse, et keele peamine funktsioon on olla suhtlusvahend. Chomsky sõnul on keele üks olulisemaid eesmärke rahuldada inimese loomingulisust.

Õigekeelsusele liigse tähelepanu pööramise äraspidist tulemust on märgata mitmel pool. Selle üheks näiteks on kujundliku keelekasutuse, eriti uudsete metafooride taunimine. Metafooride kasutamises ei ole keele seisukohast midagi halba. Lakoff ja Johnson sedastasid juba oma 1980. aasta pöördelises teoses «Metafoorid, mille järgi me elame» (eestikeelne tõlge 2011), et kujundlik pole mitte keelekasutus, vaid eelkõige meie mõtlemine ning kujundlikkus keeles on peegeldus sellest, kuidas me mõtleme. Praegu oleme seisus, kus kirjutamine – selle asemel et inimese loomingulisuse vajadust rahuldada või suhtlemiseesmärki täita – on autorile hoopis vigade tegemise hirmufaktor.

Miks on keeleõpetus nõnda õigekeelsuskeskne?

Õigekeelsuskeskse emakeeleõpetuse juuri võib otsida ajaloost. Nõukogude okupatsiooni perioodil oli keelekorralduse peamisi eesmärke hoida eesti keelt vene keele mõju ja väljasuremise eest. Samas on keeleõpetus varem olnud õigekeelsuskeskne mujalgi maailmas, kuid praegu võib sellist lähenemist pidada aegunuks. Ilmselt ühe olulisema põhjusena võib nimetada seda, et keele n-ö käegakatsutavatest tahkudest nagu õigekeelsus on lihtsam rääkida, kuid kõik keelekasutuse kui loomingulise protsessiga seonduv on abstraktsem ja seeläbi raskemini hoomatav. Näiteks on mistahes tekstis üsna lihtne leida ja alla joonida kohad, kus keelekasutus ei vasta õigekeelsusreeglitele (nt vead kokku- ja lahkukirjutamises, suure ja väikse algustähe valikul, komastamisel, ebakohane sõnavara jms stiilivead). Tekstilisusega seotud süvaprobleeme, nagu näiteks selge struktuuri puudumist, väidete ebapiisavat põhjendatust ja illustreeritust, teksti vähest sidusust jms on aga hulga keerukam tekstis osutada, sest siin pole analüüsiüksusteks üksikud sõnad, vaid laused ja lõigud või koguni terve tekst. Samuti on selliste tahkude hindamine hulga subjektiivsem ning selleteemaliste kommentaaride tegemine ning neist arusaamine nõuab suuremat süvenemist.

Kuidas teha kirjutamine käegakatsutavaks?

Kuidas siis toetada keelekasutuse muude aspektide, sh kirjutamise kui loomingulise protsessi arengut? Kuidas muuta kirjutamine sama käegakatsutavaks kui õigekeel? Meie lahendus on keskenduda teksti kirjutamisel ja kirjutamise õpetamisel tulemuse asemel rohkem protsessile. Selleks tuleb meil lasta hetkeks õigekeelsusest lahti ja vaadata, mis saab, kui kirjutada ilma (endale seatud) piiranguteta. Peame võtma kirjutamist kui loomingulist protsessi, kus võib eksida ja kus esialgses sõnastuses ebaselgeid mõtteid võib (ja tulebki) uuesti sõnastada. Sellises protsessis ei pöörata (esialgu!) tähelepanu õigekeelsusele ega isegi sõnastusstiilile, sest need aspektid seostuvad eelkõige valmis teksti ehk tulemusega. Õigekeelsuse ja stiiliga tuleks tegelda alles siis, kui ollakse veendunud, et ollakse jõudnud sisult ja struktuurilt teksti lõpliku versioonini. Kui tahame kirjutada eesti keelt suureks Vikipeedias (vt Martin Ehala «Tunda ussisõnu ja viia Eesti Vikipeediasse», PM, 14.03.2017), ei piisa meil ainult sellest, kui teame, kuidas veaohtlikke sõnu õigesti kirjutada, vaid esmalt peame olema võimelised oma mõtteid tekstis selgesti väljendama.[2]

Kuigi õigekeelsusest võib olla kirjutamisel alguses keerukas lahti lasta, tasub seda proovida. Me ei kutsu üles meelega õigekeelsusreegleid eirama, vaid väljendama mõtteid esialgu õigekeelsuse pärast muretsemata. Olemuslikult ei ole õigekeelsus üldse kirjutamise kui loomeprotsessi osa. Näiteks usaldatakse teksti õigekeelsuse kontroll tihtipeale keeletoimetajate hooleks. Kuigi keeletoimetajate tööd hinnatakse kõrgelt, ei ole nende roll võrdsustatud autori rolliga ega sellele ligilähedanegi. Teksti toimetamine on justkui kosmeetiline parandus, mis ei hukuta head ega päästa halvasti kirjutatud teksti. Sellega ei taha me öelda, et õigekeelsus pole oluline, me tahame öelda, et see pole kõik.

Keeleoskus on palju rohkem kui kirjaoskus ja kirjaoskus pole sama mis kirjutamisoskus.

[1] George Hillocks, Jr. 1984. What Works in Teaching Composition: A Meta-Analysis of Experimental Treatment Studies, American Journal of Education Vol. 93, (1), 133-170.

[2] Protsessikeskse lähenemise kohta vaata ka: Jürine, Anni, Djuddah A. J. Leijen, Ilona Tragel. Tagasiside kirjutamisprotsess. Oma Keel , 34 (1) [ilmumas].