:format(webp)/nginx/o/2017/03/14/6447939t1h5d5e.png)
Sellest hetkest alates, kui üks noor on lõpetanud kooli või ülikooli, saab peamiseks sissejuhatavaks küsimuseks peaaegu igas vestluses: kus töötad? Lisaks veel siis vanemate omavahelised küsimused: ja millega siis sinu laps tegeleb, kus ta töötab? Kui palju on aga nendes küsimustes huvi selle vastu, millega noor tahaks päriselt tegeleda ja mis pakub talle huvi, arutleb Margit Pulk.
Enamik tänapäeva noori ei taha käia lihtsalt kellast kellani tööl selleks, et saada linnuke kirja ja olla ühiskonna silmis normaalne kodanik. See aga ei tähenda, et noored ei taha tööd teha või unistavad ainult vähese vaevaga miljonäriks saada.
Üha kiirema elutempo juures maadlevad kõik sellega, kuidas leida aega perele, kallimale, sõpradele, hobidele, tööle ning iga tund, mis möödub niisama kohustusest «olla tööpostil», tekitab frustratsiooni, selle pärast et see on raisatud aeg, mida enam tagasi saa. Samuti tekitab see pidevalt pingeid.
Pingeid tööl, sest alati on kuskil keegi kullipilguga töökaaslane, kes jälgib mitu minutit hiljem saabusid või kui pikalt lõunatasid. Pingeid kodus, sest tööpäevad on pikad ja nädala sees üksteise jaoks aega leida järjest raskem. Lõppeks muuhulgas pingeid iseendaga, sest tahaks ju trenni ka jõuda, aga päevas saavad enne tunnid otsa.
Siinkohal ei ole silmas peetud üldse niinimetatud nähtamatut põlvkonda või nüüdseks palju räägitud kümnetest tuhandest noorest, kes ei õpi ega käi tööl. Räägime kõrgelt haritud noortest, kes hindavad töö sisu ja tulemuslikkust väärtuslikumaks kui tööl käimise eest teenitud tunde.
Rootsis on paljud ettevõtted asunud katsetama kuuetunnist tööpäeva ja esimesed tulemused ongi näidanud, et vähema ajaga suudavad töötajad olla sama efektiivsed kui isegi mitte efektiivsemad. Oleme seda mõtet tutvusringkonnas üksjagu arutanud ja leidnud, et sama kehtiks ilmselt veel väga paljude inimeste puhul.
Olgem ausad, kui igaüks meist võtaks praegu ühe keskmise kaheksatunnise tööpäeva ja peaks sealt välja arvutama nii-öelda ausalt tööle kulutatud aja, siis kaheksa tunniga see kindlasti ei võrduks. On vestlust kolleegidega, lõunapaus, ajalehe ja sotsiaalmeedia sirvimist. Ei saa kuidagi kõrvale jätta seda, et inimene on sotsiaalne loom ning eeldada temalt robotilaadset tuima töö tegemist. See võib küll osa inimeste puhul mõnda aega toimida, aga suure tõenäosusega on enamiku puhul siiski tulemuseks pinged, pidev töökohtade vahetamine ja lõpuks üsna kiire individuaalne läbipõlemine.
Usaldust. Võimalusi. Luba vahel ka eksida. Kui noor hakkab kuskile tööle kandideerima, siis järjest enam soovitatakse tegutseda strateegiliselt ja targalt. Ehk siis läbi lillede antakse märku, et kui soovid saada tõsiseltvõetavale kontoritööle, siis ei ole hea oma CVs näidata, kui mitmes baaris või restoranis laudu oled teenindanud. Justkui oleks see häbiasi. Nagu ei võiks laupäeva õhtul kokteile serveeriv neiu või noormees olla esmaspäeva hommikul õigusteaduse magistrandina ülikooliloengus.
Millegipärast on paljud tööandjad pidevalt mures sellepärast, et kui töötajal on mõni teine töö või kõrvaltegevus veel, siis selle võrra väheneb panus ja kvaliteet esimese poolt makstavatesse töötundidesse. Tegelikult on see aga usalduse ja kokkuleppe küsimus.
Kui ollakse kokku leppinud, et üks või teine asi saab mingiks ajaks valmis, siis noor tahaks, et talle jääks vabadus otsustada, kuidas ta tulemuseni jõuab. Olgu selleks siis üheksast viieni kontoris ülesande lahendamine või kell üks öösel kodus seda tehes. Inimesed on lihtsalt niivõrd erinevad ja jõuavad parimate tulemusteni samamoodi erinevalt. Seega peaks olema iga tööandja huvides õppida tundma ja usaldama oma töötajaid, mitte paaniliselt pressida neilt välja igat tööminutit laua taga.
See kõik eeldab aga usaldust. Piisavat küpsust, et liikuda edasi patroneerivast ja kontrollivast töökultuurist. Lahtilaskmist veendumustest, et noor ei oska oma aega planeerida ja neid peab pidevalt distsiplineerima mingi rutiiniga.
Usaldusega koos käib ka märkamine ja võimaluste andmine. Ütlemine, et igaüks jäägu oma liistude juurde ei ole alati see, mis edasi viib. Vaadates kasvõi seda, kui vähesed tänapäeval oma esimesel omandatud erialal töötavad. Lisaks tuleb arvestada sellega, et on järjest rohkem oskusi, programme ja muud, mida omandatakse iseseisvalt läbides e-kursusi, katsetades väiksemas ringis YouTube'i videote ja muude juhendite abil jne. Internetist leiab sisuliselt kõike, tuleb vaid osata otsida ja kasutada.
Ühelt poolt on see väga positiivne sellepärast, et mitte kunagi varem ei ole elukestev õpe olnud aktuaalsem kui praegu. Teiselt poolt on see omamoodi väljakutse nii tööandjale kui töötajale. Kuidas märgata ja tunda ära oma töötajate potentsiaali või kuidas anda märku oma tööandjale, et tegelikult osatakse veel palju rohkemat, kui hetkel tehakse?
Selleks, et noorel oleks julgust endast ise rohkem märku hakata andma, peaksid tööandjad olema valmis taas paar sammu tagasi astuma. Isegi kui nähakse, et noor ja roheline on viga tegemas, siis ärge jookske kohe näppu viibutama ja õpetama. Las ta teeb selle vea, las ta õpib. Peame hakkama aru saama ja ka välja ütlema, et see on okei, kui vahel läheb nihu või valesti selle asemel, et süüdlasi otsida ja siis seda ühte viga kellelegi elu lõpuni meelde tuletada. Muidu leiame üks päev eest terve jaanalindude generatsiooni, kes ei julge ega tahagi enam midagi proovida, hoides parema meelega pea turvaliselt liiva all.
Lihtne on rääkida palganumbritest, spetsialistide puudumisest ja nähtamatust generatsioonist, aga need kõik on tegurid, mida üks tööandja ise otseselt mõjutada kuigipalju ei saa. Küll aga saab tööandja mõjutada seda, et tema juurde tuleksid ja jääksid noored, kes tahavad päriselt ka tööd teha, mitte ainult tööl käia. Kõik sõltub sellest, kas oleksime valmis tänapäeva noori oma oskuste ja ajaga ümberkäimisel rohkem usaldama.
Margit Pulk on lõpetanud King’s College Londonis Euroopa teaduste eriala ja Tallinna Tehnikaülikoolis haldusjuhtimise eriala.
:format(webp)/nginx/o/2017/12/30/7451189t1h64c9.jpg)