/nginx/o/2017/03/11/6433569t1h17b8.jpg)
2001. aastal, mil akadeemik Peeter Tulviste Eesti presidendiks kandideeris, kirjutas nüüdseks samuti meie seast lahkunud kirjanik Mati Unt temast Postimehe veergudel loo pealkirjaga «Liiga lihtne Tulviste», kus avaldas lootust, et akadeemik aitaks rahval ja võimul taas dialoogi astuda.
Kohtasin ükspäev sõbramehepoolset isikut, kes muidu Tulvistet toetades (noh, eks see pehmelt öeldes haritud inimese tunnus ole, või mis?) tegi kandidaadi kohta ka selle kriitilise märkuse, et kas Peeter Tulviste ei räägi mitte liiga lihtsalt ja arusaadavalt. Ta on kuidagi liiga rahvamehelikuks läinud, mõistatuslikkust jääb vajaka, liiga kergesti jõuavad ta mõtted kohale, eriti lihtrahvale, virises sõber.
Jäin mõtlema. Kas Peeter on tõesti aus narodnik, kes muretseb rahva arusaamise pärast ülearu? Kas ta peaks ehk rohkem ülbitsema? Võibolla peaks Tulviste mähkima end abstraktsuse uttu? Või tsiteerima rohkem Kierkegaardi? Viitama Weberile?
Või on siin tegemist lihtsalt praeguse presidendi loodud kuvandiga, millest Peeter siiski erineb? Lennart Meri oli ju alguses rahvale «võerastav», sest ta oli (ja on) liiga tark.
/nginx/o/2017/03/11/6433571t1h3003.jpg)
Presidendi kuvand
Eestlased olid aastakümnete jooksul jõudnud harjuda lollide, võibolla isegi idiootlike juhtidega. Need tundusid rahvale loomulikumad. Pikk mees ja efektse käitumisega, kuid siiski linnahärra moodi. Nagu mõisasaks, on keegi võrrelnud.
Varsti aga selgus, et Meriga oli vaja lihtsalt harjuda, ja siis läks ta peale küll, olles praegu juhtimas ühiskondlike institutsioonide usaldusväärsuse nimekirja. Ka Meri ei rääkinud tegelikult keeruliselt. Tema üheks firmamärgiks on lapidaarsed metafoorid ja rabavad üldistused, mis löövad nagu labidaga ja on kategoorilised.
Jah, Tulviste jutus oleks justkui vähem piibellikke tähendussõnu ja ilutsemist. Tulviste oleks justkui samm tagasi tänu oma inimlikkusele. Ka on Tulviste jutt üldse lühem.
Mulle on jäänud kahtlus, et ta räägib siis, kui on vaja rääkida. Temast jääb mulje, et ta ei räägi seda, mis ta ei tea. Imelikul kombel räägib ta peamiselt asjast. Niisama, loba pärast ta üldse ei räägi. Kuid see ei pruugi mõnele meeldida. Tahaks pikemat lora.
Eks ole ju nii, et mõne tegelase jutt on meeldivalt uinutav, ja tekitab just seekaudu kuulajas turvatunnet. Noh, aga mõni kandidaat ei räägi üldse. On kuulda sedagi, et mõnele on vaikimist soovitatud. Ju sel pole üldse midagi rääkida. Ent ka sellised mehed leiavad suhteliselt arvukalt toetajaid.
Võtame huupi juhulõigu Tulviste kõnest, torkame sõrme raamatusse, ja me näeme, et seegi lõik sisaldab kujundeid.
«Karavan, mis tosina aasta eest liikuma läks, on veninud lubamatult pikaks. Eeskõndijail on siht endiselt silme ees ja nad tunnevad rõõmu jõudsast edasiliikumisest. Mahajääjad seevastu on sihi silmist kaotanud ega saa enam aru, kas ka nemad on tuleviku Eestisse oodatud. Side esimeste ja viimaste vahel on katkenud. Ühiskond on lõhestunud.»
Kujundid kujunditeks. Tühi nendega. Aga seesamagi jutt on paraku tõesti arusaadav! Minule jõudis küll sisu pärale ja mul pole selle pärast sugugi häbi. Mind ei häiri, et laused on lühikesed ja täpsed.
Ent Tulviste mõtted on olnud arusaadavad ka teistele kandidaatidele! Ideed jõuavad pärale mitte ainult maainimesele, vaid ka näiteks parlamendisaadikule! Tulviste mõtted sise- ja välispoliitikast, haridus- ja maaelust kõlavad üha tihedamini ka teiste kandidaatide huulilt.
Ta on arusaadav
Kas olla siis keerulisem? Siiski arvan mina, et ei pea iga hinna eest otsima presidendikandidaatidest vaid veetlevat hämarust ja nakatavat salapära. Romantikaaeg on taandunud, probleeme palju ja ühiskonda sobiks ühendama isik, kes räägib arusaadavalt ja kellel on selgeloomulisi ideid. Muidugi, presidenditoolil saab istuda ka ideedeta isik, kuid mina eelistan mõtlejat.
Eks ole me jõudnud mingisse pöördepunkti, esialgsete kokkuvõtete tegemise aega. Eesti on olnud iseseisev kümme aastat. Poliitikud on jõudnud piisavalt kaua intrigeerida ja valetada.
Kõik suuremad parteid on ju kaotanud suure osa oma usaldusest, rahva tähelepanu on hajunud jahmerdamisele ja ebaolulistele detailidele. Kesk pudru ja pahna vajame jälle loogikat ja psühholoogiat. Vängelt öeldes - tervet mõistust.
Minu arust oleks see vahelduseks väga värskendav, kui rahvas ja võim astuvad jälle dialoogi ja see dialoog on arusaadav. Esialgu võib see arusaadavus ju kedagi häirida, aga küll harjub ära. Siis saab pliks-plaks aru, ja hea meel veel endal kah.