Kasva suureks, oma riik

Peeter Tulviste
akadeemik

Kas Eesti riik on niisama vana kui naaber Soome, kellega end ühtalati võrdleme, või mitte? Puhtjuriidiliselt küll. Aga kui tegelikke eluaastaid kokku lugeda, siis on niihästi meie riik kui ka ühiskond Soomega võrreldes veel lapseeas.

Soomlased on saanud üle 80 aasta riiki ehitada, selles üheskoos elama õppida, ühiskonnaelu korraldada. Kogu see 80 aastat on läinud täie ette. Meie seevastu kaotasime suure osa sellest, mis 1920.-30ndatel aastatel üles ehitasime. Järgnes pool sajandit riigikaotuse aega, mil pidime ellujäämiseks karu istumise all elamist harjutama. Soomlastelgi on olnud ränki aegu, kodusõda ja kaks pärissõda, aga kogu selle aja vältel on nad siiski eksisteerinud riigina.

Ma ei võrdle kaht riiki siinkohal mitte selleks, et meie riigi raske saatuse üle kurta, vaid selleks, et ütelda: soliidsele juriidilisele vanusele vaatamata on meie riik tegelikult ikka veel verinoor, et mitte ütelda alaealine. Täisealiseks saamiseni läheb veel palju valu ja vaeva, õppimist ja harjutamist. Seda tõsiasja tuleks võtta paratamatusena.

Rahval ei maksa oodata, et noor ja traditsioonideta riik teeks kõike õigesti, ja riigil ei maksa oodata, et rahvas armastaks oma alles kujunemisjärgus riiki nii nagu toda mälestuspilti esimesest iseseisvusajast, mis aitas järgnenud ränki aegu üle elada. Ka tollast riiki kiideti pigem tagantjärele kui tema eluaegu.

Erinevad saatused

Ausalt öelda on saavutus, kui jõuame - erinevalt paljudest praegustest heaoluriikidest ja demokraatia kantsidest - väljakujunenud riigini ilma kodusõja ja verevalamiseta. Mitte teab kus, vaid Genfis - Shveitsis! - nägin mälestuskivi meeleavaldajatele, keda linnaväljakul tulistati - mitte vanal hallil ajal, vaid hulk aastaid pärast II maailmasõda!

Konflikti taga oli seesama varanduslik diferentseerumine, mis meil praegu käimas on. Selle vahega, et meie tuleme lisaks veel ühiskonnast, kus silmakirjalikult võrdsust jutlustati ja seda - valikuliselt - ka vägivallaga teostati. Meile kõigile on ühtviisi selge, et tollest ühiskonnast pole otseteed tänapäevasesse Shveitsi või Rootsi või mis tahes demokraatlikku ja elamisväärsesse riiki.

Paraku on meie inimeste saatused üleminekuajal olnud suuresti erinevad. Ühed - neid on rohkem - kasutavad rõõmuga vabadust, mis lõpuks käes on. Ettevõtlikku inimest ei piira enam lollidemaa reeglid ja võrdsustamine, mis valel ja vägivallal püsinud nõukogude riigi lõpuks upakile ajasid. Inimene on vaba, kõik sõltub temast endast.

Kui Eesti olud kitsaks jäävad või kui siin parasjagu liiga raske on, siis on võimalik end ajutiselt mujal teostada. Enam pole ju võõraid piirivalvureid relvaga ees takistamas. Kogu maailm on lahti - näita, mis sa suudad!

Veel parem on, kui paned oma mõistuse ja jõu Eesti ülesehitamisse. Kogu Vene aja unistasime - küll mina teaksin, mis mina teeksin… Nüüd ju on oma olemine, teiseks tegemine… Kui riigi juures miski ei meeldi, saab tulla ja aidata ümber teha - headest tegijatest on pidevalt puudus. Ehk uuemat väljendust kasutades - pink on lühike.

Teised inimesed seevastu ei tunne vabadusest nii suurt rõõmu, pigem tahaksid nad suuremat võrdsust. Nagu pärast Vene sõjaväest vabanemist - sõjaväes kiruvad kõik vabadusepuudust, aga kui lõpuks koju saab, siis üks asubki rõõmuga oma elu vabalt korraldama, aga teine küsib hommikul - miks rivisse ei panda ja sööma ei viida? Miks ei öelda, mis täna teha tuleb?

See vastasseis on olnud ja on olemas kõigis neis riikides, mille moodi tahame olla. Küsimus on selles, kas suudame jõuda ses asjas tasakaaluni valutumalt kui need teised maad.

Selle saavutamiseks peaks tegema vähemalt kahte asja. Esiteks peab kodusõja asemel kavasse võtma avaliku arutelu ühiskonnaelu kesksete probleemide üle, mida meil seni on olnud õnnetult vähe, ja taotlema teatud ühiskondlikku lepet. Teiseks on vaja korraldada järeleaitamistunde inimestele, kellel uute oludega kohanemine raskelt läheb.

Päris meie probleemid

Need probleemid on meil teiste kommunismist vabanenud maadega ühised. Ei neil probleemidel enestel ega sellel, kuidas me neid lahendame, ole palju tegemist sellega, et oleme just eestlased. Kes teisiti arvab, võiks näiteks Poolas või siinsamas Lätis ringi vaadata. Seal ei tuletata meile tuttavaid hädasid mitte eestlase, vaid poolakate või lätlaste eriliselt raskest ajaloost ja sellest võrsunud viletsast rahvuslikust iseloomust.

Päris Eesti probleeme on minu meelest praeguseks selgunud ainult kaks.

Esiteks: nagu teada, puudub meil omariikluse traditsioon. Riik on peaaegu alati olnud võõras. Selle hoidmise ja kaitsmisega on tegelnud teised. Meie asi on olnud võõrast riiki tüssata ja temast hoolimata ellu jääda. Riigi rajamise ja hoidmise kogemus on tilluke.

Oleme oma riigiga hädas nagu tüdruk lapsega. Mitte ei taha vastutust enda peale võtta. Ühe meelest pole vaja sõjaväge, teise meelest presidenti, kolmanda meelest loodusteadlasi, neljanda meelest vanglat - või kui, siis vähemalt mitte selles linnas, kus mina elan.

Riik ei oska veel hoida rahvast ega rahvas riiki. Rääkige Soome elu suhtes kriitilise soomlasega või Vene elu suhtes kriitilise venelasega tema maast, ja varsti saab selgeks vahe nende ja meie kriitilisuse vahel.

Vahel on Eestis elav venelane Eesti riigile lojaalsem kui eestlane, sest venelane oskab mis tahes riigi suhtes lojaalne olla, aga meie ei oska seda - mis sest, et arusaadavatel ajaloolistel põhjustel - ühegi riigi suhtes. Sellepärast vajavad rahva ja riigi suhted meil (ja Lätis!) palju põhjalikumat selgeksrääkimist kui maades, kus on soliidne omariikluse traditsioon.

Teine Eesti pärisprobleem on meie väiksus - seda just elanikkonna poolest. Island on väiksem, aga asend on tal väga erinev, ajalugu niisamuti. Mõnes asjas saame end Islandiga võrrelda, mõnes teises asjas Sloveeniaga. Meil on kõik pingid lühikesed.

Niipea kui meil midagi majanduses jõudsasti edenema hakkab, peame tööjõudu juurde tooma - nagu 1930ndate aastate lõpul.

Teiselt poolt - kui räägitakse Eesti kiirest edenemisest viimasel tosinal aastal - «väike, aga tubli» - siis nimetatakse meie väiksust just kiiret arengut võimaldava või soodustava tegurina. Põnev on mõtelda väiksusest tingitud piirangute ületamisest nende uute võimaluste abil, mida pakub koonduv Euroopa.

Noort ja väikest riiki tuleb hoida ja kasvatada. Ta tuleb korralikku kooli panna. Tema sünnipäeval on kohane ütelda, et tal on kõik alles ees.

Arvamus Erki Nool
olümpiavõitja

Muidugi pole me veel suureks riigiks saanud. Ilmselt ei saagi, kuna oleme väikeriik sõna otseses mõttes. Seda enam peaksime oma asju perspektiivikamalt ajama.

Kui aga vaatame viimase aja meediasündmusi, siis tegeleme liiginnukalt tühiste asjadega. Meie ühiskond pole nii valmis ehitatud, et kallist aega tühja-tähja peale raisata. Paljud elulised seadused on tegemata, meie peame aga lahendama näiteks peaministri tulistamis-skandaale.

Sportlasena näen, et sport on koos põllumajandusega siin riigis seal kõige viimasel kohal. Pean silmas selle juhtimist ja sellesse suhtumist.

Heinz Valk
kunstnik

Riik on inimkonna poolt välja mõeldud organisatsioon, mis peab oma territooriumi elanike elu elamisväärseks tegema, mis peab oma kodanikke toetama ja kaitsma. Praeguses Eestis võib aga kahelda, kas meie riigil on ikka selline ammutunnustatud eesmärk silme ees.

Kas väikeriik peab mängima samade reeglite järgi mis suurriigid? Meie püüame seda kangesti. Antiiktargad on öelnud, et tuleb tunnetada oma mõõtu ja siis võid saa ennast ka väga mugavalt tunda.

Püüame ennast näidata tähtsa ja olulisena maailmas ning Euroopas, aga ega me seda ikka ole küll.