Ohtlikud rohelised mehikesed, Põhja-Korea stalinistid ja hävingut külvav hiidsisalik Godzilla – keda kõike on Postimehe arvamusportaali kolumnist Ivan Makarov pidanud appi kutsuma, et Tallinna linnavalitsusest luua vaenlasekuju (Vt «Roheliste viigilehekestega rohelised mehikesed Eesti trepikodades», PM 28.02.), kirjutab Tallinna abilinnapea Kalle Klandorf.
Karta on, et enne läheb Põhja-Korea Eurovisioonile, kui Eesti oma pealinna «rohelistelt mehikestelt» tagasi saab, kirjutab Makarov vihjega Eesti hirmudele – hiilivale agressioonile, varjatud päritoluga sõdalastele, hübriidsõjale.
Dramaatiline sissejuhatus on publikuhuvi mõttes kahtlemata oluline, kuid sedapuhku on kuuldused Makarovi-nimelise relva ebatäpsusest saanud kinnitust. Tallinna linnavalitsus pole Godzilla pesa ega tundmatute sõdalaste juhtimiskeskus, vaid asutus, kus töötab hulk tublisid ametnikke ning linnaasjade suunajad nagu Arvo Sarapuu, Merike Martinson ja Taavi Aas – kahtlemata põnevad, aga siiski märksa vähem ekstravagantsed tegelased.
Eesti ei pea Tallinnat kelleltki tagasi saama – seda juhivad Eesti inimesed, teostades seeläbi Eesti pealinna valijate tahet. Või seab Makarov valimiste õiguspärasuse kahtluse alla? Toetusnumbreid on erinevaid, kuid siiani näitavad need üsna veenvalt toetust linnavalitsusele, nagu ka linna elanike arvu suurenemine aastate jooksul. Seega on linnavalitsus elanike enamusele igati «oma», erinevalt muljest, mida kolumnist luua püüab.
Venekeelse trükimeedia täbar seis
««Roheliste mehikeste meedias» on kaks tõde – üks eestlaste ja teine venekeelsete jaoks,» väidab Makarov. Just linnameedia on see, mis pakub vägagi arvestatavas mahus infot ühtmoodi nii eestikeelsele kui venekeelsele lugejale. Erameedia ei kipu tihtipeale ju paralleelselt eesti- ja venekeelseid väljaandeid pidama. Ja Tallinna linnameedia teeb seda ka paberil, mis on oluline eelis arvestades venekeelse trükimeedia keerulist seisu.
Kui küsimus on selles, kas linnameedia eri keeltes avaldatav sisu peaks olema täpselt identne, siis juhin tähelepanu, et ka erameedia, näiteks eestikeelne ja venekeelne Postimees erinevad mõnevõrra ning see pole mingi patt, vaid loogiline kohanemine lugejate eelistustega.
Makarovit häiris see, et Stolitsa veergudel arutas üks autor Eesti hallide passide üle ja pidas seda diskrimineerivaks. Muide, eestikeelses meedias arutletakse kodakondsuseta inimeste küsimuse ja hallide passide mõttekuse üle samamoodi.
Kriitika on edasiviiv jõud, kuid üksnes juhul kui see ei käi ebaratsionaalse vaenlasekuju loomise abil. Tallinna linnameedia tegutseb edasi, sest elanikud vajavad jätkuvalt kursishoidmist linnas toimuvaga. Ja muide, see õnnestub suhteliselt hästi, eriti arvestades, kui killustunud on inimeste infoväljad.