Ivan Makarov: roheliste viigilehekestega rohelised mehikesed Eesti trepikodades

Ajalehe Stolitsa reklaam trammil. Foto: Peeter Langovits

Karta on, et enne läheb Põhja-Korea Eurovisioonile, kui Eesti oma pealinna «rohelistelt mehikestelt» tagasi saab, kirjutab kolumnist Ivan Makarov.

Meie maja trepikoda oli reedel taas täis tasuta ajalehti – Rohelist Pealinna  ja Zeljonaja Stolitsat. Nädala alguses saab sealt «lihtsalt» Pealinna ja Stolitsat, neid vene või siis prantsuse lipu värvilisi.

«Ainuüksi pool linna ajalehtede levikulust ehk ligi 250 000 eurot läheb selleks, et saata iga nädal kümneid tuhandeid eksemplare Pealinna ja Stolitsat linnast välja. Tallinna ülesanne pole teha linna raha eest teavitustööd üle kogu Eesti,» väitis ERRile revisjoni juhtinud Tallinna linnavolikogu liige Kaido Kukk. Nii et teistelt Eesti elanikelt nõutakse Tallinna «tasuta» transpordis raha, samas kui äärmiselt kulukat pealinnavõimude propagandat tuuakse nendele üle Eesti koju priide lehtede ja mitme telekanali kaudu. Kuid need Tallinnasse tulnud Võru või Narva inimesed ei ole ju mingid külalised, see on nende pealinn, kus asuvad nende kinni makstud elutähtsad riigi ja muud asutused.

Imedemaa Tallinn

Aga Rohelise Pealinna kaane pealt naeratab Anne Veski, kõrval kiri «Tallinlane põline rikas». Pealinna elanike rahulolu-uuringu järgi «pole tervelt 71 protsenti elanikest pidanud viimase 12 kuu jooksul oma toimetuleku pärast muretsema». Lehes on Viinahaua rahva rõõmuks veel teinegi Anne Veski pilt, ja ka panused tõusevad: «Uuring: eluga Tallinnas jääb rahule 95 protsenti elanikest».

Oot-oot, alles see oligi, kui Tallinna TV meediasaates pikalt halasid kolm parteikaaslast, teemaks nälgivate tallinlaste poolt moodustatud järjekorrad tasuta konservide jagamisel. Ja ühtäkki on linlaste rahulolu protsent võrreldav Putini toetusega Tšetšeenias. No mitte millestki ei saa aru… Inimesed on põlisrikkad tänu linnavõimule ja samal ajal on nad kerjused riigi süül, nad on korraga nii paksud kui ka peenikesed. Need paralleelmaailmad on sama loogiline nähtus, kui see, et riigi peamajavalitsuse leht ikka veel sõdib mullu kukutatud Taavi Rõivasega ja vaeb põlevkivibasseini probleeme.

Aga Anne Veski on populaarne ja linnaisad oskavad seda hinnata, seepärast ei saa Anne Veskita läbi ei suuremad linnaüritused ega parteilehed, nii et seltskonnameedia mingu kadedusest roheliseks – nagu need monopoliitilise kallakuga «ökoloogilised» linnalehed.

Erinevas keeles erinev sisu

Seekord võis sealt leida isegi päris «rohelise mehikese». Loomulikult mitte eestikeelses, vaid venekeelses versioonis. «Hall pass on tõestus diskrimineerimisest, mis ei ole tsiviliseeritud riigile kohane». Kui olete sellest pealkirjast mõnevõrra jahmunud, siis lohutage ennast artikli suure erepunase alapealkirjaga: «Lõpetada pikaajaline ja massiline inimõiguste rikkumine Eesti Vabariigis». Autoriks siinse Kremli õiguste keskuse juht ja keskerakondlasest linnavolinik Aleksei Semjonov.

Heakene küll, aga kes peab lõpetama diskrimineerimise? Eestlased? Aga miks siis nendele mõeldud sama päeva eestikeelses rohelises kaksikus seda lugu ei ole? Nagu ikka on «roheliste mehikeste meedias» kaks tõde – üks eestlaste ja teine venekeelsete jaoks. Ilmselge venelaste diskrimineerimine, sest eestlastele naeratab võluv ja Eestit armastav Anne Veski, samas kui venelased peavad tema asemel vahtima tõtt kaugeltki mitte nii kena ega eestisõbraliku persooniga ja enne vabariigi sünnipäeva vihaseks saama.

Kremli propaganda Eesti maksumaksja taskust

Venekeelne keskerakonnameedia on aastaid teeninud Jedinaja Rossija eesmärke. PBK tegevust põhjalikult analüüsivas Oleg Samorodni raamatus «Propaganda teleruupor» räägitakse sellest, kuidas Eesti pealinna maksumaksjate raha eest tellitud Kremli propagandakanali «kohalikes» saadetes päevast päeva tümitatakse teisi eesti poliitilisi jõude ja naeruvääristatakse riiki. Raamatus on toodud lausa uskumatuid numbreid, tsitaate ja episoode. Karin Tammemäe kuritarvitamised on nende Venemaa propagandamasinale makstud eesti miljonitega võrreldes lihtsalt üks patuoina poolt nahka pistetud väike munitsipaalporgand.

Tänu Jüri Ratase ja Kadri Simsoni aastatepikkusele võitlusele on Keskerakonnas tõesti puhumas uued tuuled, kuid Godzilla lahkumisel linna jäetud rohelisi mune nad minema veeretada ei jaksa. Ega see bakhanaal lõppe enne, kui Tallinn vabaneb üheparteilisest «demokraatiast» ja linnaisad ei saa enam takistamatult raisata heausksete inimeste raha peremeheta jäänud nõunike, «roheliste meediamehikeste» ja «väestatud kivide» peale.

Kuid, nagu teatas tegevlinnapea Taavi Aas, «linnale on kasuks tulnud Keskerakonna ainuvõim, mis on võimaldanud teha eesmärgipärast tööd, täita erakonna programmi ja hoiduda poliitilistest kemplustest. Keskerakonna eesmärk on muidugi jätkata Tallinna linnas juhtimisega ka pärast 15. oktoobrit. Meie jõud raugenud pole». Ei ole jah raugenud, ja juba sirutataksegi musklis käsi nüüd ka riigi rahakoti poole.

Parteilist ainuvõimu nauditi Nõukogude Liidus aastakümneid, täideti samuti NLKP programmi ja hoiduti KGB abil igasugustest «poliitilistest kemplustest». Tollane «ajakirjandus» tagus punast palli mõnuga ühte väravasse ja kogu nõukogude rahval tekkiski Brežnevi sõnul «sügava rahuldatuse tunne» – just nagu täna Tallinnas. Karta on, et enne läheb Põhja-Korea sõjakoor Eurovisioonile või Mailis Reps lakkab olemast kahe näoga Janus, kui Eesti saab oma pealinna «roheliste mehikeste» käest tagasi.