Anna Karolin: täitus soov sisepoliitilise presidendi järele

Anna Karolin Foto: Erakogu

President Kersti Kaljulaidi vabariigi aastapäeva kõne näitab, et riigipea kirg paistab olevat hea valitsemine ja ühiskonna rahus toimimise lahti mõtestamine, kommenteerib SpeakSmarti argumenteerimiskoolitaja Anna Karolin.

Presidendi vabariigi aastapäeva kõne on esmapilgul suhteliselt traditsiooniline kõneformaat: räägitakse positiivselt ja julgustavalt iseseisvuse puhul, polemiseeritakse meie rahvuslike narratiivide üle ning argumenteeritakse välis- ja siseohtudega tegelemise üle sõltuvalt parasjagu toimuvast. Üle vaadatakse ka aktuaalsemad sisepoliitilised ja poliitikaülesed teemad (formaadist täpsemalt siin), argumenteerimise (st tõestamise) asemel pigem raamistatakse.

President Kersti Kaljulaidi kõne näitab aga hästi, et kõnesse mahuvad ka presidendi isikust ja väärtustest tulenevad mõtted. 

Enne presidendi kõne sisu ülevaadet ja analüüsi soovin vaadelda paari hiljuti meedias läbi käinud etteheidet presidendi sõnavõttude kohta, mida ma ei pea põhjendatuks.   

1. Presidendi sõnavõtud ei tohiks olla liiga sisulist visiooni loovad, see jäägu peaministrile.
   
   Eestis on presidendil tõepoolest piiratud ametikohustused ja poliitika kujundamine nende hulka suures mahus ei kuulu. Kui aga mõelda meie lemmikpresidentidele (loe: Meri), siis ei mäleta me neid mitte käesurumise oskuse järgi, vaid nende julgete sõnade ja ühiskonnale esitatud ettepanekute järgi.
   
   Demokraatlikus ühiskonnas võivad ideid pakkuda kõik osapooled, nende väärtus peaks selguma ideede tugevusest endist, mitte nende pakkuja autoriteedist. Probleemiks muutub visioon siis, kui see õõnestab varjatult või avalikult teiste põhiseaduslike institutsioonide tööd või kui nende ellu viimist hakatakse nõudma. Nendest probleemidest oleme aga kaugel.
   
    
2. President rääkigu põnevamalt.
   
   Kaljulaidile heideti ette nii temaga tutvumise alguses kui ka nüüd igavust kõnestiilis. Esiteks, tuleb silmas pidada, et avalikkuse tähelepanuga harjuv välkkandidaat vajabki aega oma stiili leidmiseks.
   
   Teiseks – inimeste stiil ja selle mõju teistele on subjektiivne. Ühele karismaatilisena tunduv kõneleja tundub teisele agressiivne või üle pakutud, erinevad stiilid ja sinna peidetud tunded ei ole ka kõikidele kõnelejatele sobivad.
   
   Seega on mõistlik mõelda stiilist kui individuaalsest eelistusest ja vaadelda, kas kõneleja räägib talle sobiva stiiliga. Mõne poolt ihaletud kirg võib paljudele jätta presidendist mulje kui liigselt emotsionaalsest riigijuhist.
   
    
3. Ärme halvast (seekord perevägivallast) räägi.
   
   Vastus Janek Mäggi küsimusele*: jah, olukord on nii hull, Teie nali on näide probleemi naeruvääristamisest avalikkuses.
   
   Vabariigi aastapäev on pidupäev, ent ka võimalus tõstatada avalikkuse ette olulisi teemasid. Arvestades perevägivalla masendavat statistikat, selle vastase võitluse rahastamise probleeme ja puuduvat poliitikute tähelepanu, on teema tõstatamine minu arvates õigustatud. Üleskutse teema eirajate poolt hääletamata jätta on kindlasti julge, sellest julgem lubadus teemat edaspidigi tõstatada. Et kaitse vägivalla eest on põhiseadusest tulenev õigus, ei ole selle tõstatamine presidendi pädevuse ületamine.
   
   Inimesi noomides ja negatiivset välja tuues tuleb aga teha valikuid ja teha seda mõõdukalt ja põhjendatult — liigselt etteheitev kõne ei täida enam oma eesmärki ega ole inimesi lõhestades konstruktiivne. Nii jääb ka muu positiivne tähelepanuta. Kaljulaid oli sel aastal mõõdukas.
    

Millest president siis rääkis?

Keerulistest aegadest välispoliitikas, meie kohustustest rahvusvahelisel areenil hästi esineda ning mitte mängida välispoliitikaga sisepoliitiliste huvide nimel. Teema tõenäoliselt aktuaalne nii valitsuste vahetumise kontekstis eesistumise ajal (ärgu tehtagu) ning kohaliku omavalitsuse (KOV) valimiskampaanias rahvusliku vastandumise ja äärmuslusega flirtimisega erakondade poolt.

Mõtisklus integratsioonist ja keele ja kultuuri vahekorrast. Kui Toomas Hendrik Ilves pidi tegelema pagulaskriisist tekkinud debatiga pagulaste saabumise üle, siis Kaljulaidi kõne puudutas selle järelmõjusid – nii integratsiooni üldiselt kui eestivenelaste teemasid, pakkudes mõõdukalt konservatiivset, ent nüansirohket ja lepitavat arusaama.

Vajadusest moderniseerida sotsiaalkaitsesüsteemi globaalsete arengutele vastavalt, seda muutuste tõttu töökultuuris ja rändemustrites. Tõenäoliselt üleskutse kaasa mõelda ja reformimisel kiirem ja aktiivsem olema.

E-residentsusest kui lahendusest Eesti majanduse edendamiseks ja rändavate eestlastega sideme hoidmiseks. Traditsiooniline viide e-valitsemise võidukäigule.

Perevägivalla probleemist ja kohustusest sellega tegeleda. Julge üleskutse mitte hääletada poliitikute poolt, kes teemaga ei tegele. Noomiv ja ärgitav osa.

Eestist kui paindlikust, aktiivselt tuleviku üle muretsevast ühiskonnast.

Kogukondlike teenuste arendamisest ja nende olulisusest KOVi vaatenurgast.

Kohalike omavalitsuste heast juhtimisest ning kriitilisest pilgust juhtimiskvaliteedile ning riigi ja KOVide ülesannete vahekorrale.

Mis mulle kõne sisu puhul silma hakkas?

Kui Ilvese kirg oli teoretiseerimine välispoliitilistel teemadel ja rahvusvahelise julgeoleku olukorra lahti mõtestamine mitmes võtmes, siis Kaljulaidi kirg paistab olevat hea valitsemine ja ühiskonna rahus toimimise lahti mõtestamine.

Välispoliitikale kulus vähem aega, see oli esitatud pigem igiolulises ja iseenesest mõistetavas võtmes. Seevastu rääkis Kaljulaid kõnes palju eestluse, eesti keele, Eesti kodanluse teemadel, üritades leida mõõduka, aga lepitava viisi, kuidas Eestis multikultuursusest mõelda.

Kui e-residentsuse teemat käsitleti tüüpiliselt, siis põhjalikumalt peatus Kaljulaid mitmel olulisel riigi valitsemise teemal — sotsiaalsüsteemi reformidel, paindlikkust tagavad reformidel, kogukondlike teenuste kvaliteedi tagamisel ja paremal rahastamisel, kohalike omavalitsuste juhtimisel ning riigi ja kohaliku elu vahekorral.

Politoloogina olen nende teemade olulisusega nõus ja nende rõhutamisega rahul, küll aga pole ma kindel, kas nende probleemide olulisus on lisaks poliitikutele sama selge ka kõikidele eestlastele.

Ehk oleks hea just kohaliku elu kvaliteeti puudutavad teemad edaspidigi kirega üles võtta, eriti saabuvate ja tõenäoliselt segase KOV valimiste kampaania ajal.

Mind üllatas, et president puudutas vähe ettevõtjate tegevust ja selle tunnustamist— tegemist konservatiividele olulise teemaga ning riigi ja ettevõtjate suhted senini keerukad.

Mind üllatas kerge torge heaoluriikide suunas (mis vajaks minu jaoks pikemat selgitust) ja sotsiaalprobleemide (eelkõige vaesuse ja sellega seotud probleemide) vähene käsitlemine. Seda seetõttu, et eestlased muretsevad sotsiaalmajandusliku olukorra pärast kõige rohkem ning kohtan rahulolematust meie heaolu suhtes elanikkonna seas sagedamini kui sellest poliitikas räägitakse.

Viimasena hakkab mulle silma ka veidi rahutu ning näilistele konfliktidele suunatud arvamusruum ja -kultuur, mis ehk rahustavat sõna võiks vajada. Kindlasti ei ole presidendi kõne seetõttu halvem, need on minu subjektiivsed mõtted käsitlemist vajavate teemade kohta.

Kui presidendivalimiste kampaanias kuulsime rohkeid soove sisepoliitilise presidendi järele, siis selle avakõne põhjal tundub, et soov läks täide. Loodetavasti räägib president nendest teemadest veenvalt ka uuel vabariigi aastaringil.

---

*Janek Mäggi küsis Äripäeva veergudel: «Mõtlesime sõpradega, et kelle naist me siis täna koos peksma hakkame? Kas tõesti on Eestis olukord nii hull, et vabariigi aastapäeval peab rääkima peksmisest?»