/nginx/o/2015/10/15/4596553t1h226b.jpg)
Presidendi aastapäevakõne on üks poliitaasta tippsündmusi, mistap huvitab mind alati selle lahtimõtestamine kõnetehnilisest perspektiivist: missugune peab üks edukas vabariigi aastapäeva kõne olema ja missuguseid valikud president selleaastase kõnega tegi, kirjutab SpeakSmarti argumendikoolitaja Anna Karolin.
Mul on hea meel, et vabariigi aastapäev oli ilus ja on läbi, sest pidupäeval tehnilisi jooni tõmmata oleks kohatu. Minust on paljud head poliitkommentaatorid ka ette jõudnud ja 98. vabariigi aastapäeva presidendi mõtete tähendust ja väärtust on juba peaaegu ammendavalt analüüsitud (eriti soovitan Andreas Kaju arvamust).
Mulle tundub, et Toomas Hendrik Ilves on parasjagu üks andekamaid ja targemaid Eesti arvamusliidreid ning enamjaolt peab ta oma kõnesid monoloogina
Mulle tundub, et Toomas Hendrik Ilves on parasjagu üks andekamaid ja targemaid Eesti arvamusliidreid ning enamjaolt peab ta oma kõnesid monoloogina, kuivõrd vähesed meist kulutavad aega poliitikaüleste teemade raamistamisele ja lahti mõtestamisele. Et presidendi aastapäevakõne on üks poliitaasta tippsündmusi, huvitab mind ennast alati selle mõtestamine kõnetehnilisest perspektiivist: missugune peab edukas vabariigi aastapäeva kõne olema ja missuguseid valikud president sel korral tegi (nii võimekal arutlejal kui ka riigipeal üldiselt on kõnet kirjutades teatav valikuruum).
Ametlike kõnede pidamise puhul on lisaks üldistele eesmärkidele (nt inimestele meeldida, oma sõnum võimalikult efektiivselt kohale toimetada) oluline ka selle kõne kontekstist tulenevad eesmärgid. Sünnipäeva-, matuse- või aktusekõne sisu defineerib suuresti sündmus ise ja selle eiramine tooks kaasa hunniku kohatuid hetki. Vabariigi aastapäev on Eesti kõige pidulikum päev ning seetõttu on presidendi kõnel mitmeid piiranguid ja aastate jooksul on välja kujunenud konkreetsed eesmärgid. Seniseid kõnesid vaadates olen leidnud, et igal presidendi aastapäevakõnel on järgmised ülesanded:
Seega ütleksin kokkuvõtvalt, et presidendi kõnet võib edukaks pidada siis, kui ta suudab edastada positiivseid ja julgustavaid sõnumeid, polemiseerida meie rahvuslike narratiivide üle ning argumenteerida välis- ja siseohtudega tegelemise kohta sõltuvalt parasjagu toimuvast.
Omamoodi huvitav küsimus on, et kui palju peaks president oma kõnes argumenteerima või veenma ja oma seisukohti selgitama. Argumenteerimiskoolitajana tahaksin kohe öelda, et loomulikult võimalikult palju.
Argument ja arusaam argumenteeritusest on olemuselt mõttemudel, mille abil oma teadvuse loba teistele arusaadavaks teha. Argumenteeritud arvamus ei tähista lõpmatuseni iga nurka selgitavat arvamust, vaid selgelt struktureeritud põhjendusi, millel on selge mõte (väide), loogiline põhjendus (selgitus) ja usaldusväärne tõestus. Pikka juttu võib pidada tülikaks, ent kuna inimesed tulevad erinevatest taustadest ning mõtlevad erinevalt, saame üksteisest sageli vähem aru, kui arvame.
Teiste jutt jõuab meie ajuni läbi infomüra ning kohale jõudnud inforiismed võetakse meie subjektiivse aju poolt tükkideks.
Argumenteeritud arvamust mõtestatakse avatud ühiskonnas ka kui ühiskonna juhtimise tööriista ja tundub, nagu peaksid riigijuhid eriti sageli ja põhjendatult argumenteerima.
Argumenteeritud arvamust mõtestatakse avatud ühiskonnas ka kui ühiskonna juhtimise tööriista ja tundub, nagu peaksid riigijuhid eriti sageli ja põhjendatult argumenteerima. Põhjendatud arvamustel on sarnane väärtus hea teadusega: tõde on see, mis ühiskondlikus arutelus, dialoogis või ideede turul end kõige paremini tõestab. Argumenteeritud arvamused ongi need ideed ning neid lahti mõtestades, ümber lükates ja kas kinnitades või falsifitseerides juhime oma ühiskonda meile (muidugi piiratud) parimal võimalikul viisil.
See kõik aga tähendab, et ideid ei kaitse mitte jõud (kõige tugevama seisukoht), vaid nende enda väärtus ja põhjendatus (tugevam seisukoht). Tugevama seisukoht ei tohi avatud ühiskonnas automaatselt võita, sest meie kogemus suletud ühiskondadega näitab, et võim ja jõud ei taga parimaid otsuseid ning valitsejate ideed peavad samamoodi läbima mõistlikkuse kontrolli läbi argumenteerituse. Seega, kas oleksime pidanud kuulama hoopis jõulist veenmiskõnet?
Tõstaksin ka presidendi kujutletavast kapsaaiast ära sinna heidetud kivi: Eesti presidendi roll ei ole võtta igapäevaselt poliitilisi seisukohti ja joosta avaliku arvamusega võidu, meid pidevalt õlale patsutades.
Esiteks ei juhi president päevapoliitikat, ühiskondlik argumenteerimine on peaministri ja opositsiooni liidrite töö. Liigseid seisukohti võttes kaotaks president oma (mõttelise) jõu võtta sõna vaid suurtel ja Eestile olulistel teemadel ning olla siis kõigi poolt ära kuulatud. Samuti pole vabariigi pidupäev sobiv koht inimeste veenmiseks: mingis mõttes pole aastapäevakõne kuulamine poliitiline valik ja inimesed ei peaks tundma, et neid sunnitakse poliitikaülesel tähtpäeval poliitilisi valikuid tegema. Seetõttu peaks president veenma meid vaid nendes teemades, mis ei ole päevapoliitika, vaid meie riigi püsimajäämise mõttes olulised. Selle väitega tõstaksin ka presidendi kujutletavast kapsaaiast ära sinna heidetud kivi: Eesti presidendi roll ei ole võtta igapäevaselt poliitilisi seisukohti ja joosta avaliku arvamusega võidu, meid pidevalt õlale patsutades.
Argumenteerimisel on väljaspool õpikuelu inimajuga seotud piirang: teatud aja järel me lihtsalt ei jõua, suuda ja taha kuulata. Veel enam, mõnikord on väga intensiivne argumenteerimine vastupidise mõjuga – teatud olukordades irratsionaalsetena muutume kaitsvateks ja heidame argumenteerijale ette liigselt meeleheitlikkust. Seega on argumenteerimise üks põhiomadusi piiratus: tuleb piiratud hetkes valida parimad võimalikud viisid, millega inimesi oma seisukohtades veenda ning suur osa argumenteerimise nippidest tulebki sellest piirangust: kuidas kõige kiiremalt ja efektiivsemalt inimesi veenda ning missuguseid seisukohti selgitamiseks valida ja missugused välja jätta.
Minu arvates on Eesti presidentide kõned oma stiililt argumente peitvad: kõnede stiil on enamjaolt voolav ja jutustav, struktuur hüplik. Eestis räägitakse vähem lugusid, kasutatakse rohkem detailseid väljendeid ja andekaid kalambuure. Argumente pigem ei tõestata või ei selgitata olulisel määral lahti, vaid tuuakse välja ja raamistatakse Eesti olulisemate küsimustena. Raamistamine ise tähendab, et teema muutub oluliseks.
Kui vaadelda presidendi kõnet väitluskohtunikuna, võtaksin tema kõne tükkideks järgnevalt:
Alusväärtus, millega kõik nõustuvad: meie huvides on tugev ja jõukas Eesti riik, mille julgeolek on kaitstud ning majandus õitsev.
Seda visiooni on takistama hakanud 2 strateegilist probleemi:
1. Otsustamise ja riigijuhtimise mõttes on meil piiratud ressursid, mida kulutatakse liialt asjatutele vaidlustele, punktimängule valitsuses ja riigikogus. See hoiab meid olulisi probleeme lahendamast ja kiiremini edasi jõudmast.
2. Maailmas toimunud rahvusvahelised muutused on loonud rahvusvahelise probleemi – põgenikekriisi – ja oleme sellele reageerinud hirmuga ning sellest tulenevalt sallimatuse ja liigse konservatismiga.
1. Põgenikekriisist ja vastuseisust pagulaste võtmisele: vastuseis mõistlikus koguses pagulastele pole õigustatud, kuna:
1.1. Eesti rahvaarvu sisse mahuvad praeguses mahus immigrandid ja nii väikses koguses sõjapõgenikud.
1.2. Meie põhiseadus sisaldab ka rahvusvahelisi kohustusi (eeldan, et viide humanitaarõigusele pole täpsustatud).
1.3. Põgenikekriisi probleem on juba tekkinud ja seda ei saa ignoreerida, meie huvides on selle lahendamine.
1.4. Sõjapõgenikke vastu võttes meie väärtused ei kuku, neid kaitseb endiselt ja edukalt meie põhiseaduslik kord.
1.5. Lahtised (ELi sisesed) piirid on ka meile kasulikud, solvavad sildid teevad ka meile haiget ja pole põhjendatud («Süüria terrorist» ja «Eesti kriminaal»).
1.6. Vajame ELi ja NATO solidaarsust, mistõttu peame olema vastastikku solidaarsed.
1.7. Kui me pole vastastikku solidaarsed, kannatab nii meie julgeolek kui ka majanduslik kindlustatus (ELi fondide näol).
1.8. Arusaam, et meile on kasulik olla neutraalne (s.t olla Venemaa suhtes sõbralikum ja oma seniste liitlaste suhtes kriitilisem) on absurdne, ei ole meie geograafilise positsiooni tõttu võimalik (see vastusena ühiskonnas üles kerkinud seisukohtadele, et liitlaste suhete halvenemisel võiks olla positiivne kõrvalmõju – julgeoleku positsiooni parandamine ja sõprus Venemaaga).
2. Põgenikekriisiga tuleb tegeleda, pidades silmas järgmisi tingimusi ja piiranguid:
2.1. ELi välispiirid tuleb kindlustada ja tagada, et igaüks ei saaks sisse.
2.2. Põgenikekriisi lahendamise raames tuleb vastu võtta vaid tõelisi sõjapõgenikke, õnneotsijad välja sõeluda ja tagasi saata.
2.3. Teisi abivajajaid tuleb aidata nende kodu ülesehitamisega nende kodumaal (silmas on peetud arenguabi).
2.4. Siia saabuvad põgenikud peavad kohanema meie väärtustega, kurjategijaid ja islamiäärmuslasi me vastu ei võta, ohtlikke äärmusi me sallima ei pea.
3. Riigijuhtimise probleemidest:
3.1. Meil on veel palju lahendamist vajavaid probleeme, mille lahendused pole lihtsad ja populaarsed (sotsiaal-ja majanduspoliitika).
3.2. Riigijuhtimisel on piiratud ressursid (eelduslik, ei öeldud otse välja).
3.3. Erakonnad peaksid tegelema punktide kogumise ja perspektiivitute probleemide tõstatamise asemel tähtsamate teemadega, me ei tohiks otsida probleemide põhjuseid ainult väljastpoolt ja peaksime aktsepteerima enda vastutust.
3.4. Tulemuste saavutamiseks tuleks koalitsioonis loobuda konsensuse põhimõttest ning kasutada enamushääletust.
3.5. Tulemusi toob julge, paindlik ja riskantne lähenemine ning tõeline riigimehelikkus (selles kontekstis julgus teha ebapopulaarseid, aga vajalikke otsuseid)
Võime ja oleme olnud rahvusena suured ja paindlikud, olgem seda ka edasi ja ärgem kartkem.
Üldiselt vaadates oli presidendi kõnes seega nii traditsioonilist kui ka parasjagu aktuaalset: üleskutse avatusele, vaimusuurusele ja leidlikkusele on sisaldunud mitmes presidendi kõnes. Päevapoliitiliselt valis ta kaks minu arvates väga head põhiküsimust: põgenikekriis ning poliitiline paigalseis.
Argumenteeriv osa ei olnud väga põhjalik või selgitav, pigem panustati olukorra intellektuaalselt õiglasele ja mahukale kirjeldamisele ja raamistamisele – et kaetud oleksid kõik argumendid. Usaldan siin presidendi valikuid, kuid ise oleksin eelistanud ehk paari olulisema loogika põhjalikumalt lahti seletamist. Põgenikekriisi puhul nägi president ka palju vaeva, et tuua välja täpsed tingimused, mida pagulaspoliitika järgima peaks, niimoodi lükates osa vastaspoole argumentidest ümber.
Tajusin presidendi kõnes teatavat tüdimust selgituste andmise kohta, mida olen märganud ka teiste poliitikute sõnavõttudes ja mida ma ei pea põhjendatuks, sest riigimehe töö on avalikku poliitikat oma nägemusega pidevalt juhtida.
Kui olla päris aus, siis minu arvates ei olnud presidendi kõne oma emotsioonilt väga positiivne. Kõnet lugedes leiab positiivsust küllaga, ent kõne ei anna retooriliselt palju julgustust. Paljud väidaksid õigustatult, et lohutamine ja sooja vati sisse kastmine pole presidendi töö, ent mulle tundub, et vabariigi aastapäeva kõnes on oluline koht uhkustunde tekitamisel ja hea välja toomisel.
Siin tuleb mängu kõne kui formaadi spetsiifika: näiteks sünnipäevatoostis oma lähedastele ei maini me tõenäoliselt kõiki neid kordi, kus nad meid ärritasid, vaid teame, et see on koht, kus rääkida sellest, miks üldse sõbrad oleme. Samuti on ühiskonnas praegu kriitiliselt palju rahulolematust ja tunnet, et just poliitikud on rahvas pettunud. Minu arvates tuleks seda tunnet veidi leevendada. Väheemotsionaalne kõnestiil on aga presidendi enda igati aktsepteeritav valik.
Seega võib presidendi kõnet pidada igati õnnestunuks, ootan aga huviga tema mõtteid formaadis, kus tal on võimalust, soovi ja aega tõeliselt põhjalikult argumenteerida. Talle väärilise oponendi leidmine saab olema raske.