Andreas Kaju: president rääkis oma kõnes meid mõjutavast hirmust

Andreas Kaju. Foto: Toomas Tatar

Poliitika.guru toimetaja Andreas Kaju sõnul rääkis president Toomas Hendrik Ilves oma iseseisvuspäeva kõnes ühiskonda ja poliitikat mõjutavast hirmust.

Teen oma päevatööd kommunikatsioonivaldkonnas ja olen viimase aasta jooksul nõustanud ettevõtteid, kus inimeste hirm Teiste ees on asunud mõjutama seda, kuidas inimesed iga päev oma tööd teevad. Hirm - sõja, sissetuleku ja oma pere väljavaadete, tuleviku pärast - on meid täielikult endasse haaranud. Hirm domineerib ka meie poliitikat - üks hirmutab Euroopaga, teine Venemaaga, kolmas sinust teistsuguste inimestega. Me oleme sellele hirmule vastuvõtlikud, sest maailm ongi muutuste keerises, nagu kõneles president ja on ebatõenäoline, et minu eluajal muutuste kiirus aeglustuks, pigem vastupidi.

President rääkiski sellest hirmust. See hirm on tõesti olnud mõjus, sest poliitiline kognitsioon ongi vormitud emotsioonidest. Hirm ja ärevus kammitsevad informatsiooni normaalset töötlemist, ratsionaalset sisemonoloogi, kus me muidu kaaluksime ja hindaksime uut informatsiooni. Afektiivse intelligentsuse teooria järgi ongi poliitilise käitumise juures otsustavad tunded entusiasm (ning selle vastand - depressioon) ja hirm (ja selle vastand - rahumeelsus).

President ei ütle: «Rahu, ärge kartke, siin pole midagi näha, astuge edasi.»

Ei, ta ütleb, et mitte miski, meie vabadus sealhulgas, pole kindel. Vabadus ei ole võitnud, võibolla ei võidagi mitte kunagi, sest see peabki seisnema iga põlvkonna poolt selle uuesti leiutamises. Me ise loome endale vabadust, loome endale oma riiki, loome endale paremat tulevikku. Selle mõistmine on tähtis ajal, mil näiteks USAs elab põlvkond, kes Gallupi andmetel ei usu esimese suure sõja järgse põlvkonnana, et tulevik on parem kui tänane päev.

Põhiseadus ei taga meile vabadust. Kuigi meie põhiseadus on koostatud saksa liberalismi traditsioonis ja selle teksti autoreis domineerib liberaalne maailmavaade, nagu tõdeb ka selle kommenteeritud väljaanne. Ent nagu meie presidentki oma kõnes vabade inimeste kooselu ümber käiva tralli kohta tõdes, ütles ka Eesti põhiseaduse koostamisse kaasatud välisekspert, Saksa Liitvabariigi hilisem president Roman Herzog: «Ka kõige ilusam ja tugevam riik pole midagi väärt, kui selles ei arvestata pidevalt üksikisikute ja gruppide inimõigustega.»

Eesti mõõdukad poliitikud ei ole armastanud pagulastest ja immigratsioonist rääkida. See tundub teemana, kus võita pole midagi ja kaotada on palju. President sõnastas oma kõnes pagulaspoliitika selliselt, nagu need mõõdukad poliitikud - kõik peale EKRE - tegelikult selle teema peale omavahelistes jutuajamistes mõtlevad. Väga progressiivsetele inimestele võib presidendi käsitlus tunduda - konservatiivnegi. Aga neile ma ütleks, et praegusel ajal peab ka kõige veendunum liberaal olema ennekõike ratsionaalne praktik, terve mõistuse ja rahumeelsuse kandja. President ei argumenteerinud mõistliku pagulaspoliitika kaitseks seekord mitte humanistlikel kaalutlustel, vaid apelleeris ratsionaalsele talupojamõistusele.

Terve mõistuse otstarbekusest kirjutas ka eesti keeles ilmunud Filosoofilises sõnaraamatus Voltaire. Terve mõistus, sensus communis, hõlmas roomlastel peale terve mõistuse ka humaansust ja sensibiilsust. See konkreetne peatükk on üldse väga õpetlik ja relevantne ka presidendi aastapäeva kõne kontekstis. Nimelt imestab ja arutleb Voltaire selle üle, kuidas on küll nii, et araablane kes on muidu valgustatud eurooplasest paremgi keemik, astronoom ja aritmeetik, usub oma teadmistele vaatamata, et kui taevas särab poolkuu, siis ülejäänud pool Kuud on Muhammedi varrukas? Ja vastab sellele ise: sest ta on hirmutatud seda arvama. Nii tugev on hirm.

Mõõduka poliitiku mõistlik pagulaspoliitika, presidendi versioon

1. Eesti on EL ja NATO liige ning need liidu- ja liitlassuhted põhinevad vastastikusel solidaarsusel.

2. Osad liitlasriigid on tohutu pagulasvoo all murdumise lähedale paindumas. Nende tänase seisu juures on täiesti ebaoluline, kas keegi on poliitiliselt minevikus tänase olukorra tekkimiseks vigu teinud.

3. Me peame neid aitama, sest nii teevad üksteisele toetuvad sõbrad.

4. See tähendab seda, et me peame aitama seda raskust kanda ja võtma vastu oma jao sõjapagulasi.

5. Kes pole sõjapagulased, saadame koju tagasi.

6. Muidugi kaasneb pagulastega riske ja nendega tuleb tegeleda, selmet teeselda nende mitteeksisteerimist. Meil on väärtused ja me pole kultuurirelativistid, meiega koos elamise tingimus on meie väärtuste aktsepteerimine.

7. ELi välispiir kinni, sinna tuleb üheskoos investeerida, see on ka Eesti riiklik huvi.

Võib-olla kasutas president oma ratsionaalsuses inimeste tervele mõistusele kutsumises  ka seda sama hirmu, millest ennist ise rääkis - kui me tahame, et teised kaitseks meid väliste ohtude eest, peame meie kaitsma ja toetama neid. Ja kui meie jaoks on geograafilise paratamatuse tõttu julgeolek väga tähtis küsimus, siis ei pruugi piisata pelgalt pariteetsusest - vaid me peamegi vahel teistest rohkem pingutama, sest selline on meie elu. Ent ärme kohku selle teadmise ees, sest nagu Eesti elu viimastel kümnenditel on näidanud - seal, kus oleme riskinud ja pingutanud rohkem, on meid saatnud ka edu.

President kõneles Eesti sisepoliitikast häälel, mis kõlas tuttavalt igale ajakirjanikule ja poliitikat igapäevaselt jälgivale inimesele. Koalitsioonisisene patiseis, sotside ja ülejäänud partnerite vaheline vastastikuse usaldamatuse õhkkond, mis suvel koalitsioonileppe avamisega 3 kuud pärast sulgemist algas ja senini töörahu häirib, ajab normaalset inimest närvi. «Tehke asju, poliitikaid, mis Eesti inimestele korda lähevad ja ärge nägelege selle üle, kuidas täiskasvanud inimesed oma eraelu peaksid korraldama.» Stop fucking around. Just selline nägelemine on viinud USA Kongressi avaliku toetusreitingu ühekohaseks numbriks ja sellel põrgukursil purjetab ka Eesti esindusdemokraatia. Ja nendel aruteludel pole mingit pistmist sellega, kuidas inimesed tegelikult oma elusid elavad.

Peatuksin valitsuse tööd analüüsinud osal presidendi kõnest veidi pikemalt. President tegi ettepaneku, et valitsus võiks taas hääletada seaduseelnõusid, kui konsensust ehitada ei õnnestu. Sellega on raske nõustuda, kuigi see võib tunduda toimiva ravimina, kui diagnoosiks on otsustamatus. Probleem pole ju erinevates informeeritud ja argumenteeritud seisukohtades, vaid usalduse puudumises. Konsensuse ehitamisele seotud valitsuse tööprotseduur, kus ei hääletata, on taganud Eestis erinevalt Ida-Euroopa saatusekaaslastest valitsuste stabiilse püsimise, mis on vaatavata kõikidele muudele otsustamatusega kaasnevate probleemidele on olnud meie trump.

Meil on hirm, sest maailm muutub kiiresti ja see on täis ohte. Aga ohtude kõrval on võimalused, sest meil on oma vaba riik ja tulevik on meie ja meie sõprade kätes rohkem, kui juhuse pillutada. Presidendi kõne lõpp on käiseid üles kääriv - “vaata peeglisse ja seal paistab vastu inimene, kes saab ja tahab ja suudab rajada endale kodu ja riigi, milles on hea elada!”

Mulle meeldis presidendi tsitaat Robert Kittilt, mis põhimõtteliselt näeb Eesti võimalust strateegilises hajutatuses, mitte pidevas Suure Eesmärgi või prioriteetsete majandussuundade eelisarendamises. See tähendab aga riskimise, katsetamise ja eksimise julgustamist ja toetamist. Lisaks ettevõtluskultuurile võiks see laieneda ka avalikku poliitikasse. Selle asemel, et näha progressivõimalusi mahukates seadusreformides tuleks mõelda veidi kaasaegsemalt ja vaadata, milliseid paljusid, väikeseid ent konkreetseid asju tehes oleks võimalik elu elamisväärsust edendada. Kitti mõte on, et tuleviku ennustamine keerulistes süsteemides (a la «inimelu») on ajuvaba ja nii ülemaailmse inimeste vastastikuses interaktsioonist sündiva dünaamika (a la “majandus”) suunamine kindla suunise järgi on täiesti tulutu. Rohkem väikeseid lahendusi ja tolerantsi ametnike ja poliitikute ning ettevõtjate suhtes, kes on valmis selliseid asju proovima ja ka läbi kukkuma. Alati ei ole lahendus probleemsele poliitikavaldkonnale või äriteenusele midagi teistsugust, vaid lihtsalt olemasoleva tegemine paremini. Väikesed sammud, suured mõjud.

Ja lõpetan tsitaadiga:

«Head iseseisvuspäeva!

Elagu Eesti!»