Lauri Vahtre FOTO: Tõnu Noorits

Kõiki Tõnis Saartsi vastulause huviväärsusi kommenteerima hakata läheks pikale. Seepärast piirdun mõne kopsakamaga, mis võiks huvitada teisigi, kirjutab ajaloolane ja poliitik Lauri Vahtre (IRL).

Saarts väidab: «Kui mina lähtun konstruktivismist (ühiskondlik reaalsus on meie peas ja läbi eri kõnelemisviiside ehk diskursuste, konstrueeritud), siis Vahtre on essentsialist (kõikidel asjadel on oma eripärane kaasasündinud olemus ja loomus).»

Väite teise poole on ta võtnud laest. Ma pole iial midagi sellist mõelnud ega öelnud. Olen vaid öelnud, et kõik ei ole konstrueeritud, mis on hoopis teine asi. Paraku Saarts miskipärast arvab, et kui inimene ütleb «kõik kassid ei ole hallid», siis ta ütleb «halle kasse pole olemas». Loogikaõpetaja paneks sellise võrdsustuse eest kahe.   

Kuid kahemees ajab oma jonni edasi ja nimetab mind korduvalt essentsialistiks, kelle jaoks inimtekkelisi sotsiaalseid konstruktsioone ei eksisteeri. Ehkki tunnistan korduvalt oma kirjutises konstruktsioonide olemasolu.

Edasi läheb veel piinlikumaks. Saarts esitab laest võetud väite, et Vahtre arvates eestlaseks sünnitakse (ehk teisisõnu: peab eksisteerima eestlase geen), ja esitab omaenda justkui alternatiivse seisukoha rahvuse olemusest – eestlaseks saadakse läbi kultuuri. Ainult et see tema seisukoht on nagu minu pealt maha kirjutatud. [1]

Kui Ernesto Laclau [2] ja Chantal Mouffe’i [3] mitteteadmine võib olla akadeemiline ignorantsus, siis oponendile väidete omistamine, mida too iial esitanud pole – olles öelnud lausa vastupidist –, on päris kindlasti akadeemiline alatus. Isegi kui see juhtub teadmatusest.

Kedagi õpetama tulles oleks mõistlik enne järele uurida, mida too teine arvanud ja kirjutanud on. Või ei ole tarvis?

Saarts ütleb: «Ei tasu otsida tõde ja tegelikkust.» Sel juhul jääb arusaamatuks, miks ta püüab eesti rahvale selgitada, kuidas asjad Eesti ajaloos «tegelikult» käisid – kui tõde ja tegelikkust otsida ei tasu? Loogilisem oleks öelda see lause ja suu igaveseks sulgeda.

Saartsi väide, et konstruktsionism ja essentsialism on ühitamatud, meenutab usufanatismi, sest mingit tõestust ei ole ega saagi olla. Neid kaht ühendab iga surelik iga päev, püüdes iga nähtuse puhul selgust saada, mis see «päriselt on» ja teisalt mida inimesed sellest «asjast arvavad».

Ka Saarts arvab salamisi nõnda ja näeb vastulauses pikalt vaeva, selgitamaks, mida ta tegelikult mõtles ja mida tema lausest arvati; kusjuures arvati muidugi valesti. Mis on iseenesest naljakas inimese puhul, kes äsja postuleeris, et kõik on konstruktsioon ja ainult konstruktsioon, järelikult valesti polegi võimalik aru saada, sest üks arusaamine pole halvem teisest ja tegelikkust otsida ei tasu. Võib koguni tekkida mulje, et Saartsi näol on tegemist kapiessentsialistiga, kes usub, et tema tekstil on olemas eripärane kaasasündinud olemus ja loomus. Ai-ai.

Oma vastulause lõpus küsib Saarts, kas kritiseerisin teda poliitiku või ajaloolasena. Vastus on: ei esimese ega teisena. Kõigest kodanikuna, kes tunneb kohustust sekkuda, nähes, kuidas turuplatsil juba pikemat aega müüakse inimestele patentravimi pähe searasva, millele on lisatud tilk lõhnaõli.


[1] Vt nt L. Vahtre, Suur pettumus (2002 ja 2016) ja «Lauri Vahtre: Kust eestlased tulevad»

[2] Ernesto Laclau (1935-2014) – Argentiina poliitikateoreetik

[3] Chantal Mouffe (sündinud 1943) – Belgia poliitikateoreetik