Juri Felštinski: Trumpi ja Putini kokkulepped päädivad uute sõjaliste operatsioonidega

Juri Felštinski Foto: SCANPIX

Kui lähtuda Trumpi valimiseelsest programmist, on tulevikuväljavaated üsna lohutud, kirjutab ajaloolane Juri Felštinski.

---

Loe esimest osa Felštinski tekstist SIIT.

---

Ja siis veel Iraan...

Ja me isegi ei jõudnud veel Iraani probleemi juurde… See on iseenesest lihtne. Iraan on Lähis-Ida üliriik või vähemalt riik, mis tahab olla selle piirkonna üliriik. Jätame kõrvale arutlused selle üle, kas president Obama kirjutas Iraani juhtkonnaga alla õigele või väärale aatomikokkuleppele. Eeldame, et see on läbinisti ekslik, ja ootame halvimat: lähiaastatel saab Iraan tuumarelva. Kui Iraan ei loobu seejuures oma peamisest välispoliitilisest eesmärgist, milleks on Iisraeli riigi hävitamine, võib see president Trumpi kaasosalusel tuua kaasa Iisraeli-Iraani tuumasõja.

Kirjutasin teadlikult «president Trumpi kaasosalusel», sest toetuse deklareerimisest Iisraelile ja Jeruusalemma tunnistamisest Iisraeli pealinnaks ei piisa kaugeltki Iisraeli puutumatuse garanteerimiseks. Selleks tuleb lisaks takistada Iraani muutumist piirkondlikuks üliriigiks. See omakorda ei ole võimalik sattumata Iraani küsimuses konflikti Putiniga, sest Venemaa on Iraani põhiline, vaat et ainuke tõsine liitlane. Putiniga konflikti sattuda Trump jällegi mingil juhul ei taha, sest Trumpi ja Putini vahel valitseb kokkulepe õige paljude välispoliitiliste küsimuste osas, millest üks on Venemaa välispoliitilise liini toetamine Lähis-Idas, et vastutasuks võidelda ühiselt rahvusvahelise islamiterrorismiga.

Olles jõudnud selgusele, et Iraani-Iisraeli sõjaline konflikt võib olla lähiaastatel üks ohtlikumaid kogu maailmas, tuleme tagasi Euroopa juurde. Pentagoni viimases analüüsis on nimetatud kolm USA strateegilist vastast: Islamiriik, Venemaa ja Hiina. Esimesega neist kavatseb Trump võidelda nii, nagu oskab ja suudab (nagu on ju võidelnud ka kõik varasemad administratsioonid). Teisest vaenlasest kavatseb Trump teha liitlase võitluses esimese ja kolmandaga. Sealjuures kavatseb Trump esimese vaenlasega võidelda Venemaa kätega, kolmandaga aga iseseisvalt.

Kolmas strateegiline vastane – Hiina

Alustame kolmandast strateegilisest vastasest ehk Hiinast. Hiina on kommunistlik diktatuur, mis on maailmaturu seisukohalt edukalt suutnud reformida oma kunagi üdini sotsialistliku majanduse. Sotsialistlikku iva on sellesse jäänud ainult nii palju, et valdav enamus hiinlasi töötab krosside eest ebainimlikult rasketes tingimustes, valmistades kaupu, mis eksporditakse välismaale. Riik aina rikastub selle pealt. Ülejäänud rahva heaolu on peaaegu olematu, aga see siiski kasvab (algseis oli täiesti nutune). On tekkinud märkimisväärne kiht «uushiinlasi» (rikkaid hiina ärimehi). Hiina on praegu USA peamine kaubanduspartner.

Hiina välispoliitilised ambitsioonid on piirdunud deklaratsioonidega, et Taiwan on Hiina lahutamatu osa. Katseid Taiwani sõjaliselt hõivata ei ole Hiina ette võtnud. Hiina ei võtnud ette katseid sõjaliselt hõivata ka Hongkongi, mis oli antud sajaks aastaks rendile Inglismaale, vaid ootas kannatlikult, kuni rendileping läbi saab.

Tõrvatilgaks meepotis kujunes tehissaare rajamine Lõuna-Hiina merre, mis sisuliselt kujutab endast sõjalist baasi, mille siht on kontrollida selle piirkonna seni vaba mereliiklust. Tehissaar ja püüdlus kuulutada selle ümber asuv akvatoorium Hiina omaks oligi põhjus, miks Hiina arvati USA strateegiliste vastaste sekka.

Trumpil on kavas astuda Hiina juhtkonna agressiivse poliitika vastu. Kogu progressiivne inimkond on selles küsimuses vaieldamatult tema poolel. Häda on aga selles, et Trump ei kasuta «Hiina kaarti» mitte selleks, et astuda vastu kommunistlikule Hiinale, vaid suitsukattena ühele teisele välispoliitilisele operatsioonile, nimelt NATO nõrgestamisele ja Ida-Euroopa loovutamisele Putinile. Konflikt Aasias, olgu see siis vastasseis Hiinaga või sõjaline operatsioon Põhja-Korea vastu, mis töötab välja tuumarelva ja mandritevahelisi rakette, mis suudaksid tabada Ühendriike, on kõigest pettemanööver, uus rinne, mis «nõuab» USA-lt NATO rahastamise lõpetamist või lausa selle «iganenud» organisatsiooni, kui kasutada Trumpi sõnu, lõplikku laiali saatmist, USA taganemist Euroopast ning liitu Venemaaga sõjaks Aasia suunal.

Aga kui Ameerika uue Aasia rinde tõttu Euroopast lahkub, kordub täpselt Teise maailmasõja eellugu: agressor hakkab neelama naabreid. Praegu on Euroopas agressoriks Venemaa. Sel sajandil  on Venemaa juba kaks korda tunginud kallale naaberriigile ja hõivanud osa tolle territooriumist: 2008. aastal alustas Venemaa sõda Gruusiaga ning hõivas selle tulemusel Abhaasia ja Lõuna-Osseetia, 2014. aastal tungis Venemaa Ukrainasse ning hõivas Krimmi, Donetski ja Luganski oblasti. Nagu Hitler, kes korraldas 1938.–1939. aastal vallutusi saksa rahva ühte riiki koondamise loosungi all, ja nagu Stalin, kes korraldas 1939.–1940. aastal vallutusi juba NSV Liidus elavate vennasrahvastega taasühinemise ja Nõukogude Liidu piiri julgeoleku tagamise loosungi all, nii on ka Putin korraldanud need vallutused väljaspool Venemaa piire elavate venelaste huvide kaitsmise loosungi all. Kui neis Putini sõjakäikudes on olnud midagi «hübriidset», siis just sel määral, nagu leidus samasugust hübriidsust Hitleri ja Stalini vallutustes.

Pole põhjust arvata, et Kremli välispoliitilised ambitsioonid oleksid täitunud juba teoks saanud vallutustega. Putin ja Venemaa propagandamasin räägivad avalikult, et praeguse juhtkonna strateegiline esmaülesanne on NSV Liidu taastamine, mille lagunemist peab Putin nii teda isiklikult kui ka kogu maad tabanud katastroofiks. Mõistagi ei kutsu keegi otsesõnu taastama kunagist NSV Liitu. Kuid Nõukogude sümboolika alates hümnist ja telesaate «Vremja» tunnusmuusikast kuni uudisteagentuurini TASS on tagapisi tagasi ilmunud. See, kuidas täpselt seda uut «vene maailma» riiki nimetama hakatakse, polegi enam nii tähtis.

Esmaülesande täitmiseks tuleb eelnevalt lahendada strateegiline ülesanne number kaks: NATO ametlik laialisaatmine või vähemalt NATO põhikirja viienda artikli tühistamine, mis näeb ette kõigi NATO riikide vastastikust abi, kui ühele neist peaks kallale tungitama. Seda ülesannet suudab lahendada jäälõhkuja nimega Trump, Ameerika president, kes on võtnud Putini ees teatavad kohustused. Nende kohustuste hulka kuuluvad sanktsioonide tühistamine, Krimmi liidendamise tunnustamine ja Ühendriikide lahkumine NATOst. Just seda peab jäälõhkuja Trump tegema. Ülejäänu eest hoolitseb juba Putin ise, sest ilma Ameerika tuumavihmavarjuta ja NATO põhikirja viienda artiklita on Euroopa Venemaa ees kaitsetu. Kui see stsenaarium peaks tunduma kellelegi liiga primitiivne ja pessimistlik, siis tahan lihtsalt meelde tuletada, et 2013. aastal kõlas sama fantastiliselt stsenaarium, mille järgi Venemaa hõivab Krimmi ja Ida-Ukraina.

Palju sõltub Tillersonist

Välisminister Tillersonist ei saa Trumpi lähikonnas mitte niivõrd presidendi poliitika elluviija, kuivõrd Trumpi ja Putini sidemees, samal ajal kui Trumpi välispoliitilisest nõunikust kindral Flynnist saab Trumpi ning kõigi teiste Venemaal ja mujal tegutsevate Venemaa poliitikute ja diplomaatide vahendaja. Lähipäevil hakkab Trump Ameerika avalikule arvamusele avalikult «müüma» mõtet, et lähenemine Venemaaga on USA-le kasulik.

Neli või kaheksa aastat ei ole geopoliitiliste probleemide lahendamiseks ja territooriumi hõivamiseks just väga pikk aeg. Praeguste sündmuste peakangelased Trump ja Putin tegutsevad kiiresti ja otsustavalt. Võib arvata, et nad asusid plaane teoks tegema kohe pärast Tillersoni kinnitamist USA riigisekretäriks. Mida konkreetselt need plaanid sisaldavad, näeme peagi. Aga millegi muu kui uute sõjaliste operatsioonidega eri rinnetel ei saa Trumpi ja Putini kokkulepe Venemaa ja NATO küsimustes lihtsalt kuidagi päädida.