Juri Felštinski: Ameerikat ei saa juhtida nii, nagu Trump seda teeb

Juri Felštinski Foto: SCANPIX

Kui lähtuda Trumpi valimiseelsest programmist, on tulevikuväljavaated üsna lohutud, kirjutab ajaloolane Juri Felštinski.

Ärimaailmast Valgesse Majja saabunud Trump eelistab lihtsaid lahendusi. Sugugi juhuslikult ei ole propagandavallas tema peamine tööriist Twitter: kõik probleemid ja ka nende lahendused võtab Trump alati kokku üheainsa lausega. Kui probleem on eriti keeruline, siis kahega. Ent tänapäeva poliitikas lihtsaid probleeme ja lihtsaid lahendusi lihtsalt pole. Primitiivne loosung «America First!» ei ole midagi muud kui naasmine Ameerika vana, 1920.–1930. aastate isolatsionismipoliitika juurde. Mille see kaasa tõi, on samuti hästi teada: Teise maailmasõja.

Õige on muidugi see, et mitte ainult Ameerika, vaid üldse iga riigi juht peab eelkõige mõtlema  oma maa ja rahva peale. Selles mõttes ei ole loosungis «America First!» midagi väära ega ebaloomulikku, eriti veel valimiskampaania ajal. Iseasi, mida sellesse loosungisse mahutada ja millise hinnaga seda hakata ellu viima. Kuldse kesktee otsing on alati raske ja problemaatiline, eriti veel demokraatlikes riikides, milliste hulka kuulub ka USA.

Trump ei ole valmis keerulisteks lahendusteks

Keerulisteks lahendusteks ei ole Trump valmis. Määruste ja korraldustega, mida USA president seni kadestamist väärt kiirusega alla kirjutab, Ameerikat juhtida ei saa. Protektsionism, mida Trump pooldab, võib lühiajalises plaanis anda positiivseid tagajärgi (me oleme võinud näha, kui positiivselt hindab seda protektsionismi Ameerika börs, mis Trumpi võidu järel kerkis 20 000 punktini).

Protektsionism võib tuua Ühendriikides kaasa tööhõive suurenemise, palkade kasvu, Ameerika omatoodangu kasvu. Aga ka hinnatõusu. Viimane tabab eelkõige tarbijat, see tähendab kogu elanikkonda, kusjuures tarbekaupade hinnakasv on võrdväärne maksu kehtestamisega, mis muide ei ole progressiivne, vaid rohkem nagu «pearahamaks». Ühelt poolt tabab see kõige rängemini Ühendriikide kõige kehvemaid rahvakihte, teiselt poolt aga vähendab riigi konkurentsivõimet maailmas.

USA autoturg kaotas omal ajal konkurentsivõime ning jäi alla Jaapanile peamiselt just seepärast, et oli pikki aastaid Ameerika autokompaniide juhtkonna ja ametiühingute survel toetunud valitsuse protektsionismile, mitte aga vabaturu seadustele. Sellest lüüasaamisest kunagi igas mõttes esirinnas sammunud Ameerika autotööstus enam toibuda ei suutnudki. Kõik see on primitiivne tõde, mida igaüks võib oma silmaga näha. Ent Trump loodab, et nelja või kaheksa aastaga, mida ta Valges Majas veedab, ei hakka protektsionismi negatiivsed tagajärjed veel avalduma, see aga, kuidas neid probleeme pärast lahendatakse, teda enam ei huvita.

Vana võte – müür

Sama lugu on illegaalse immigratsiooniga. Loomulikult, illegaalne immigratsioon, mille vastu Trump kuulutas välja sõja, on USA-le probleem. Kui poleks illegaalset immigratsiooni (ja ebaseaduslikku tasu maksmist sularahas), saaks riik palju rohkem makse, tööjõu hind oleks kõrgem, kvalifitseerimata tööliste palk kasvaks. Ent see tooks kaasa ka toodangu hinnakasvu.

Keegi ei ole vastu võitlusele illegaalse immigratsiooniga, mis on kõigis maades kahjuliku mõjuga nähtus. Kuid illegaalne immigratsioon suurel määral seepärast olemas ongi, et sellele probleemile ei ole lihtsat lahendust.

Ammune meetod sisserännuga võidelda on püstitada müür. Maailmas on rohkelt ehitatud müüre losside, linnade ja isegi tervete riikide ümber, kui pidada silmas Suurt Hiina müüri (mis, tõsi, ei ole päris katkematu). Kõigile on teada Berliini müür, mis takistas idasakslaste pagemist Lääne-Saksamaale. Tänapäeval on Iisraelis julgeolekumüür, mida on ehitatud kümme aastat ja mis ulatub üle 700 kilomeetri.

Kas Trump suudab kümne aastaga ehitada müüri Ameerika ja Mehhiko vahele? Suudab küll. Küsimus on ainult selles, kui palju läheb see maksma Ameerika riigikassale (see tähendab Ameerika maksumaksjatele) ja kui kaua projekt aega võtab, ehkki sel pole mingit tähtsust, sest Trumpi võimuaeg on nagunii piiratud nelja või maksimaalselt kaheksa aastaga.

USA-Mehhiko müüri püstitamise mõttekus pole eriti selge. Kui keegi püüdis põgeneda üle Berliini müüri, tulistasid piirivalvurid teda surmavalt – ainult nii suudeti tagada soovitud tulemus. Iisraeli piirivalvurid kasutavad terroristide katse korral Iisraeli imbuda samuti relva. Aga see, kas Ameerika piirivalvurid hakkavad tulistama illegaalseid Mehhiko immigrante, on suur küsimus. Veel üks küsimus peitub selles, kuidas lappida kinni finantsaugud USA sisejulgeoleku ministeeriumi eelarves, mis Trumpi plaani kohaselt peab rahastama müüri rajamist, ja millele täpselt ei jagu enam raha Mehhiko müüri rajamise tõttu. Viimane vastamata küsimus on aga selline: kas see ikka toob kaasa illegaalse emigratsiooni vähenemise Mehhikost ja kui toob, siis kui palju.

Ameerika ja Trump ei ela samas rütmis

Trump elab oma presidendiaja rütmis. Ameerika riigina elab aga sootuks teises rütmis. Ameerikast ei saanud suurriik mitte seetõttu, et USA oleks taotlenud maailmas hegemooniat, vaid sellepärast, et Euroopa maailm (tänapäeval ka muslimite maailm) tegeles ka USA sekkumiseta ainuüksi enesehävitusega. Euroopa puhul saab enesehävituse näiteks tuua kaks maailmasõda. Islamimaailma puhul on näiteks aga püsiv sõda Iisraeliga. Raske on isegi ette kujutada, mil määral võiks õitsele puhkeda araabia maailm, kui nad ei hindaks Iisraeli enam oma vaenlaseks. Seda enam, et praegune muslimite terrorism tuginebki suures osas soovile lahendada Iisraeli hävitamise probleem kiiresti ja radikaalselt.

Jah, suurriigina kulutab Ameerika meeletu summa välispoliitilistele projektidele. Küll on tarvis abistada mõnda teist riiki või rahvusvahelist organisatsiooni, küll tuleb sekkuda välispoliitilistesse konfliktidesse ja isegi pidada avalikku sõda ühe või teise riigiga. Mõistagi on sellised projektid kulukad.

Esimese ja Teise maailmasõja vahel ei sekkunud Ameerika Euroopa poliitikasse, püsis kakskümmend aastat isolatsionismi juures ja hoidis raha kokku. Aga see kokkuhoid läks õige kalliks maksma. Just sellele välispoliitiliste projektide pealt kokkuhoidmise ajale langes suur majanduskriis. Siis algas sõda. USA oli sunnitud osutama sõjalist ja rahalist abi algul Suurbritanniale, hiljem isegi Nõukogude Liidule (need võlad Ameerika pärast sõda sisuliselt kustutas). Astumist Euroopa sõtta ei olnud kuidagi võimalik vältida ning pärast sõtta astumist pidid Ühendriigid kulutama juba väga palju raha algul sõjale endale, seejärel laastatud Euroopa ülesehitamisele (Marshalli plaan). Unustada ei tasu ligikaudu 400 000 sõjas hukka saanud ameeriklast. Nii ei saa nonde aastate isolatsionismipoliitikat kuidagi edukaks nimetada. Edu ei saada ka Trumpi samalaadset poliitikat.

Ühendriikide Lähis-Ida poliitika (mis tänapäeval laiendatult tähendab ka USA suhtumist tervesse islamimaailma) kubiseb eksimustest ja seda ei kritiseeri ainult see, keda asi tõesti üldse ei huvita. Seepärast ei ole siin mõtet üldise kooriga liituda. Ilmselget, veel vähem kiiret (kas või sajandi jooksul) lahendust sellele probleemile ei ole. Kuid Süüria näitel – ja see on kõigest Süüria! – võib näha, milleni viib USA keeldumine sekkuda konflikti aktiivselt ja õigel ajal: sisemise konflikti laienemine, avalik kodusõda riigi sees, riigi sisuline lagunemine, pärast Teise maailmasõja lõppu enneolematu humanitaarne põgenikeprobleem, millel on äärmiselt rasked tagajärjed eelkõige Euroopale. Ja siin on tegu ainult ühe riigiga, Süüriaga, kus elab umbkaudu 18 miljonit inimest. Kui projitseerida see kogu Lähis-Idale, muutub mõistetavaks, et Ameerika isolatsionism selles piirkonnas on Euroopa jaoks võrdväärne tsunamiga.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane

Teine osa Juri Felštinskini  Trumpi-Ameerika analüüsist ilmub esmaspäeval, 6. veebruaril.