Toomas Jürgenstein: president tabas haridusmärklaua südamesse

Toomas Jürgenstein Hugo Treffneri Gümnaasiumi koolimütsis. Foto: Sille Annuk

Käesoleva nädala teises pooles toimus Pärnus 10. Haridusjuhtide Aastakonverents, mille avas president Kersti Kaljulaid. Tema haridusteemalisi seisukohti lugedes olin rahul, sest oma sõnavõtus keskendus ta hariduse sisule, puudutades nii väljakutseid kui püsivaid komponente. Piltlikult öeldes tabas president haridusmärklaua südamesse, kirjutab riigikogu liige ja pikaaegne õpetaja Toomas Jürgenstein (SDE).

Mulle tundub, et haridusteemade puhul on mõneti vabastav, et õpetajate palga tõusul 120 protsendini keskmisest on tänaseks rahaline kate olemas. Loomulikult tuleb sellel tõusul silm peal pidada, kuid palgatõusu kindlus on tekitanud olukorra, kus haridusküsimustest rääkides tõusevad rahast tähtsamaks mitmed hariduse sisu puudutavad teemad.    

Enim vastukaja sai presidendi mõte õpetada lastele teine keel selgeks juba lasteaias. Seda mõtet võib vaid toetada, sest keelteoskus on väikese rahva Nokia. Kogesin seda esimest korda tõsiselt nõukogude sõjaväes teenides, kus eestlaste «salakeel» aitas lahendada mitmeid ebameeldivaid momente. Kahtlemata omandavad lapsed keeli lennukamalt ja kiiremini. Ning minu arvates aitab keelte vastu huvi tundmine väärtustada rohkem ka emakeelt. 

Meeldis ka presidendi lihtne tõdemus, et meie haridus on üldjoontes õigetel rööbastel, ühtluskooli põhimõte kannab. Mind on viimasel ajal tõsiselt häirinud püüded kujutada meie haridust teatud huvigruppe teeniva masinavärgina. Uuringud näitavad, et võime oma haridustaseme üle uhked olla ning me liigume õiges suunas, kui peame muuhulgas silmas presidendi poolt rõhutatut: kõige olulisem oskus on oskus mõtelda. 

Usun, et oma toe oskusele mõelda annab ka käesolevast sügisest käivituv huviringide toetus, mis teeb noortele huvihariduse kättesaadavamaks kolmes valdkonnas: kultuur, sport ning loodus- ja täppisteadused. Trennis, robootikaringis või miks mitte ka rollimänge viljelevas seltskonnas puutuvad noored kindlasti kokku uute seisukohtadega, mis nende mõtlemist arendavad ja mitmekülgsemaks muudavad.

Viimaks oli omal kohal ka presidendi mure, et digiühiskonnas asub noorte maailmavaade sageli õhukesel jääl ning vajab mõtestamist ja toetust koolis. Samas president möönis, et valmis lahendust tal antud küsimuses ei ole ning kutsus üles lahendusi otsima. Tunnistan, et mulle meeldis eriti selle lahenduse avatuks jätmine. Tegemist ongi ülimalt keerulise teemaga, olen vastava probleemide ringiga koolis paarkümmend aastat tegelenud ja võin kinnitada, et õpilaste mõtestatud ja sidusa maailmavaate kujunemiseks eelduste loomisel ongi oluliseks komponendiks pidev otsing ja teelolek.