Päevatoimetaja:
Mart Raudsaar

PÄEVAINTERVJUU Eesti rahvasaadikud käisid Türgis: 80 protsenti ajakirjandusest on riigi kontrolli all (2)

Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Postimehe otsestuudios käisid riigikogu väliskomisjoni liikmed Marko Mihkelson, Andres Herkel ja Liisa Oviir, kes naasid täna lõunal Türgist. Visiidil jäi Eesti parlamendisaadikutele silma, et ajakirjandusvabadus on Türgis oluliselt piiratud, umbes 150 ajakirjanikku on vahi all, 80 protsenti meediast on otseselt riigi kontrolli all. 

Näiteks iga kord, kui Türgis on toimunud viimasel ajal terrorirünnakud, siis on kehtestatud absoluutne meediakeeld, et keegi midagi selle rünnaku uurimisest ja selle järelkajadest teada ei saaks, tõi Marko Mihkelson välja.

Liisa Oviir lisas, et kui seda keeldu kolm korda rikutakse, siis meediaväljaanne lihtsalt suletakse. Riik monitoorib ka pidevalt sotsiaalmeediast toimuvat, väidetavalt tegeleb sellega Türgis ligi 15 000 inimest.

Andres Herkel märkis, et lisaks ajakirjanikele on üle 100 000 inimese töölt vabastatud, nende seas õpetajad jt. «Olukord Türgis ei ole ka kindlasti lihtne,» nentis Herkel ja kirjeldas keerulist olukorda põgenike, kurdide ja teistega Süüria piiri lähedal.

Mihkelson tõdes, et Türgi on ühe kõige olulisema siseriikliku arengu keskel – kas liigutakse veelgi autoritaarsema riigi suunas või mitte. «Eesti ja Türgi kahepoolsed suhted on ajalooliselt olnud väga head. Selleks on mitmeid põhjuseid, sealhulgas see, Türgi mitte kunagi ei tunnustanud Eesti okupeerimist ja annekteerimist Nõukogude Liidu poolt,» märkis ta.

Põgenikelaagrites avanes riigikogu liikmetele üsna trööstitu pilt. Liisa Oviir rääkis, et konteineritega laagris võis õnneks näha, et ka neid inimesi on võimalik inimväärselt kohelda.

«Laagrites on üsna tavalised inimesed ja võib-olla keskmisest isegi abitumad inimesed. Seal on sõjas haavatuid ja puudega inimesi, vanemaid inimesi, orbe. Sellistesse laagritesse jäävad need, kes edasi liikuda pigem ei taha ega jaksa. Kõige hullem on lootusetuse tunne. Jah, ära elada on võimalik, 20 ruutmeetri peal elab viis inimest, pesemisvõimalused on, köök on. Konteiner annab märksa paremaid võimalusi kui telk. Aga see mitte millegi tegemine…,» kirjeldas nähtut Hetkel.

Laagrist lahkuvad Herkeli sõnul üsna vähesed. «Selles osas on asi kurb. Seda, et nad Türgi ühiskonda sulanduksid, ei paista küll mitte kuskilt otsast,» nentis Herkel.

Oviir tõdes, et enamik põgenikke Süüria piiri ääres tahaks tagasi minna koju, kuid nad ei tea, mis neid seal ees ootab.

Parlamendisaadikud kohtusid reisil ka Eesti ametnikuga, kes viib pagulaste Eestisse ümberpaigutamiseks kohapeal läbi põgenikega intervjuusid.

«Ega me ei saa sealt kõrgharitud spetsialiste,» nentis Herkel. Ta tõi välja, et Eesti ametniku kinnitusel uuritakse kohapeal tehtavates intervjuudes muu hulgas, kui tugev on nende islami usk.

«Neid on olnud väga vähe, kes on tahtnud Eestisse tulla,» möönis Herkel. Saadiku arvates oleks kõige parem lahendus see, kui põgenikud saaksid laagritest tagasi koju minna. Kuni nad seda teha ei saa, on neil Herkeli arvates märksa parem olla Türgis kui Põhja-Euroopas. 

Tagasi üles