Valdavalt n-ö vene küsimust kommenteeriva Postimehe arvamusportaali kolumnisti Andrei Kuzitškini nõrkuseks näib olevat kellegi või millegi «paljastamine», sealhulgas ka Eesti lähiajaloost. Teiste sõnadega loob ta vihjeliste fraasidega mulje, et teab meie lähiminevikust piinlikke «saladusi», kirjutab Tallinna Ülikooli professor Rein Ruutsoo.
Möödunud aasta aasta algul protesteerisin uskumatult jabura väljamõeldise vastu, mis sidus Gustav Naani, Edgar Savisaare ja Lembit Valti mingiks salapundiks.
Eelmisel kolmapäeval Postimehes ilmunud Kuzitškini «paljastusloos» uuendatakse laimavat müüti, nagu oleks Eestimaa Rahvarindele (ja üldse rahvarinnetele) pandud alus Eestimaa Kommunistliku Partei (EKP) õnnistusel NSV Liidu Riikliku Julgeoleku Komitee (KGB) kätega.
«NSV Liidu liiduvabariikides rajati rahvarinded Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee (NLKP KK) täielikul heakskiidul. Lisaks käis rahvarinnete moodustamine ka NSV Liidu KGB hoolika kontrolli all. Selle esimees Viktor Tšebrikov käis 1987. aastal isiklikult Balti liiduvabariikides ja Taga-Kaukaasias ning korraldas hulga kohtumisi, kus arutati kontaktide loomist rahvuslike liikumiste juhtidega.» Allikaviidete puudumine korvatakse n-ö otse vette panemisega stiilis «keegi endine kagebešnik rääkis».
Kuigi värvatute nimesid pole, häbimärgistatakse järjekordselt vabadusliikumise rajajaid (Edgar Savisaar, Marju Lauristin, Heinz Valk, Rein Veidemann, Kostel Gerndorf jt). Meie rahvarindeid või nende liidreid NLKP ja KGB repressiivse rolliga segades külvatakse segadust, sünnitakse usaldamatust ja vähendatakse uhkust taasvabanemise tee üle.
Aga kellele on vaja õõnestada meie riigi taassünni legitiimsusesse? Ajalootõde kõneleb just vastupidist. Meie rahva vabadusvõitlust pöördeliselt kujundanud Rahvarinne sündis just KGB kiuste. See on tänaseks piisavalt hästi tõendatav.
Rahvarinde sünniga seoses olen intervjueerinud peaaegu kõiki tollal võtmekohtadel olnud EKP liidreid – Vaino Väljast, Indrek Toomet, Enn-Arno Sillarit jt. Kõik nad kinnitavad ühest suust, et parteil ei olnud mingit teavet Rahvarinde kavandamisest, kõnelemata sellest, et nad oleksid osalenud selle sünnis.
KGB kitsast agentuursest tegevusest anti teavet partei esimesele sekretärile. Kuid ilma kohaliku partei juhtkonna loata ei saanud poliitilisi protsesse suunata või «algatada massiliikumisi».
Oma mälestustes esitavad Läti ja Leedu tollased parteijuhid (Algirdas Brazauskas, Jānis Vagris jt) Tautas Fronte ja Sajudise teket väljakutsena võimuparteile, mis seadis rahvusmeelsed parteijuhid kahe tule vahele. Kõik Baltimaade parteisekretärid ja ka KGB juhid protestivad väite vastu, nagu oleks rahvarinnete loomise «käsk» tulnud Moskvast, rääkimata sellest, et nad ise oleks liikumise loomist kuidagi algatanud.
Muidugi, on loomulik küsida, milline siis oli formaalse «peremehe», st EKP, roll alanud revolutsioonis. Vastus on lihtne. Rahva algatusruumi avardudes olid kohalike liidrite valikud aastail 1987-1988 juba üsna ahtad. Sündinud faktidega, eriti, kui neid saatis perestroika toetamise retoorika, tuli leppida.
Neile, kes spekuleerivad selle üle, nagu oleks partei olnud Rahvarinde loomise taga, soovitan lugeda, kuidas EKP KK büroo manööverdas näiteks muinsuskaitse seltsi loomisel. EKP dokument, milles teatatakse seltsi loomisest, raporteerib (kaotatud võitluse järel!) perestroika võidust.
Massiliikumiste ajastul polnud ei EKP-l ega KGB-l palju muid valikuid kui minna Moskva ja enesepetmise teed. Arhiivis võib lugeda Väljas ja Co. fantaasiaid sellest, kuidas kommunistid kõiki rahvaliikumisi edukalt juhivad. Toome hilisema ausa tunnistuse kohaselt olid asjad vastupidi. Rahvarindele vastu astunud partei juhtkond oleks mehe sõnul lihtsalt minema pühitud.
Tagasivaatavalt rahvarinnetest rääkides kasutavad vabariiklike KGB struktuuride ülemused erinevaid eufemisme. Kuid need koonduvad ühe nimetaja alla: me ei saanud mahasurumise või ülemängimisega hakkama. Ohvitserkonnal puudus suutlikkus. Hirmu kadumisel vajus agentuur aga laiali.
Leedus, kus osa KGB arhiivist jäi riiki, on Sajudise ja KGB vastasseis jälgitav. Tollasel Leedu julgeolekuorgani juhil Eduardas Eismuntasel ei jäänud agentuuri kokkukukkumise järel 1988. aasta suvel muud üle, kui avalikult kohtuda Sajudise liidritega, et ähvardava katastroofi vältimiseks veenda neid loobuma teravast vastasseisust. Eismuntas ei saanud mitte kuidagi aga teada, et tema ülemused Moskvas kavandasid rahvarinnete jõulist mahasurumist.
Mida arvati rahvarinnetest Moskvas?
Arhiivid jäävad kindlasti veel kauaks salastatuks. Rahvarinnete edukäik Baltimaades aga tõstis KGB tagajalgadele. Seda kinnitavad kindralite-polkovnikute mälestused. Näiteks üks siseluure juhte, kindral Nikolai Leonov meenutab 1988. aasta kevadel tšekistide tippjuhilt Tšebrikovilt saadud käsku välja uurida rahvarinnete olemus ja plaanid ning leitust talle kohe ette kanda.
Leedu taustaga polkovnik Romualdas Marcinkuse juhitud luurajate brigaad tuulas kolm nädalat Baltimaades. Kanti ette, et rahvarinded on väga ohtlikud natsionalistlikud liikumised. Nende eesmärgiks aga on NSV Liidust lahku lüüa. Leonovi sügavaks pettumuseks ei andnud Kreml luba asuda kohe liikumisi likvideerima. NLKP büroo dokumendid osutavad, et Nõukogude tippjuhtkonnas oli sügavaid erimeelsusi selles, kas sõnades perestroika toetajaid õnnestub peatada.
Baltimaade parteijuhtidelt saabusid vastandlikud signaalid. Läti liider Boriss Pugo pingutas kõigiti, et Tautas Fronte sünd jääks ära. Eestimaa Rahvarinde toel võimule pääsenud Väljas aga vajas interrinde vastu liitlasi. Toome hinnangul uskus toonase NLKP KK peasekretäri Mihhaili Gorbatšovi mõttekaaslane, et EKP suudab võimule jääda ja selle sõnumi ta Moskvasse ka viis. Leedu ühe parteiliidri Algirdas Brazauskase ootamatu omaalgatusliku saabumisega Sajudise esimesele suurüritusele juunis algas seni ühendust ignoreerinud Leedu Kommunistliku Partei lõhenemine.
Perestroikat toetada lubanud Rahvarinde mahasurumiseks Gorbatšov ilmselt luba ei andnud. Rahvarinde nõrgendamine ja saboteerimine aga oli KGB komptents. Leonovi missiooni üheks vastupeegelduseks sai julgeolekuorgani loodud «vastuprojekt» – Interrinde start juuni algul.
Jakovlevi gambiit
Vastandlike signaalide paines otsustas NLKP büroo saata (veel südasuvel) Baltimaadesse oma «fact-finding missioni». Väidavalt suruti seda juhtima Tšebrikovi. Kuid Riia ja Vilniuses käinud komisjoni juhiks, teiste sõnadega vastutavaks raportööriks, sai siiski Gorbatšovi reformide jätkama tõukav Aleksandr Jakovlev.
On põhjust arvata, et selle valikuga otsustati rahvarinnete tulevik ja koos sellega Baltimaade poliitiline vabanemistee. Viimasel aga oli suur mõju Venemaa juhtide poliitilistele valikutele. Kui Tšebrikov oli stalinist, siis Jakovlev oli kõigist Moskva emissaridest mitte ainult libraalseim, vaid ta oli ainus, kes mõistis, et NLKP võimumonopolile rajatud poliitiline süsteem on sisuliselt tühi koor. Juba 1986 kirjutatud memos kavandas ta Gorbatšovile mitmeparteisüsteemi.
Jakovlevi aruanne NLKP KK büroole on tänaseks avalik dokument. Selles, nagu Moskva emisaarile kohane, on esil «kriitiline» külg. Tõdetakse, et rahvaliikumiste koostöö parteiga lonkab, et natsionalistlikud ja separatistlikud meeleolud on tugevad jne. Kuid samas Jakovlev mõistis, et muid valikuid peale katsete rahvarindeid «integreerida» enam ei ole. Ettekandes sisendab Jakovlev, et perestroika poliitika sellest pigem võidab. NLKP KK büroo mõjuka liikme sõna veel maksis.
NLKP büroos tõstatus aga ikka ja jälle nõue rahvarinnetega lõpparve teha. Seda nõudsid mitte ainult stalinistid ja NLKP KK sekretär Jegor Ligatšov, vaid näiteks ka välisminister Eduard Ševardnadze.
Jakovlevile ei antud tema toetust NSV Liidu lammutajaile kunagi andeks. Hiljem kasutati seda «tõendina» reetmisest, kinnitust sellele, nagu oleks USA Luure Keskagentuur (CIA) värvanud Jakovlevi juba siis, kui ta oli Kanadas saadik. Rahvarinnete tegeliku olemuse peitmisega aidanud ta ellu viia NSV Liidu lammutamise plaane!
Spekulatsioonid rahvarinnete sünni ümber Venemaal kestavad. Ühe veelgi värvikama NSV Liidu taganutja Aleksandr Hinšteini teooria kohaselt sündis Eestimaa Rahvarinne Tartus ja teadagi tuntud sionistide agendi Juri Lotmani eestvedamisel. Vandenõuteooriad peavadki kaotajaile lohutust pakkuma. Kelle huvides on aga valedega diskrediteerida meie uhke vabanemisetee saavutusi ja vähenda oma saatuse peremeheks saamise väärikust?
Loe lisaks: