Sinu brauser on natuke ajast maha jäänud. Et kõik töötaks, nagu vaja, palun uuenda enda brauserit.
Küpsised aitavad meil teenuseid edastada. Meie teenuseid kasutades nõustute sellega, et kasutame küpsiseid. ROHKEM INFOT >

Andrei Kuzitškin: meid, venelasi, ei ole vaja kaitsta

14
KOMMENTEERI PRINDI ARTIKKEL
Saada vihje
Andrei Kuzitškin | FOTO: Erik Prozes

«Keskerakond käib lakkamatult välja (ehkki ei vii ellu) mingeid «spetsiaalseid programme» venekeelsele elanikkonnale. Kuid venelaste huvid ei peaks üldsegi erinema eestlaste ja teiste Eesti elanike huvidest. Meid, venelasi, ei ole tarvis kaitsta, meie, venelased, ei ole väikerahvas, keda ootab ees väljasuremine,» kirjutab arvamusportaali kolumnist Andrei Kuzitškin.

Elame maailmas, kus kõik on ostetav ja müüdav. Tootjate konkurents on suur, mistõttu paljusid produkte lihtsalt ei pakuta tarbijale, vaid määritakse neile südikalt pähe.

Kauba mahamüümiseks kasutatakse mitmesuguseid meetodeid, millest üks on võrkturundus. Selle peamine eripära on teatava brändi või tooteliigi müümine isiklike sidemete abil. Sisuliselt moodustavad müüjad sekti, milles organisatsiooni juht etendab guru rolli, kelle autoriteeti ei seata kunagi kahtluse alla. Kõik rühmituse liikmed alluvad lakkamatule psühholoogilisele survele, ratsionaalse maailmavaate asemele astub pime usk ning rituaalid ja kogunemised muutuvad võrkturunduse müüjate elulaadiks. Kõige selle ohvrid on aga ostjad, kes omandavad väga suure hinna eest täiesti ebavajalikke asju. Aga kannatavad omamoodi ka tavalised müüjad, kelle osaks langeb korraldajate lubatud muinasjutulise tulu asemel ainult puhas kahju.

Alternatiivne «vene» erakond on määratud läbi kukkuma

Tundub, et täpselt samasuguse mudeli järgi toimib Keskerakond. Sellel on oma guru – Edgar Savisaar, siis on rakukeste organiseerijad alates Jüri Ratasest kuni Yana Toomini ja seejärel lisanduvad lihtmüüjad ehk parteiaktivistid. Ostjad on sel puhul Eesti valijad, kes on väga täpselt jagatud rahvusliku tunnuse järgi. Eestlased hääletavad keskpartei poolt, vahetades oma hääle munitsipaaltellimuste ja omavalitsuste ametikohtade vastu. Venelased annavad oma hääle aga nõukogude mineviku mälestuseks ja lootuses, et see näeb taas ilmavalgust.

Tsentristide «müük» siinmail sarnaneb vägagi toidulisandite müügiga Venemaal: tohutult kära, tohutult reklaami, tohutult lubadusi. Ent tulemused kiire ja täieliku tervenemise mõttes praktiliselt puuduvad.

Keskerakonna kandidaadi Olga Ivanova valimisreklaam. / Mihkel Maripuu

Kindlasti tuleb tunnustada Keskerakonna loojat Savisaart. Ta suutis 1991. aastal Rahvarinde rusudele rajada poliitilise jõu, mis imes nagu tolmuimeja endasse kõik tol ajal eksisteerinud venelaste opositsioonilised liikumised. See tegevus kestab aina edasi. Kõik püüded luua Eestis alternatiivne «vene» erakond on määratudki läbi kukkuma, kuni tegutseb nii võimas «poliitiline akumulaator» nagu keskpartei.

Möödunud aasta lõpus üle pika aja taas valitsusesse pääsenud partei peamise valijaskonna moodustavad loomulikult Eesti venekeelsed valijad. Mida ka uurijad ei ütleks, kõigub eestlaste poolehoid reformistide, sotsiaaldemokraatide, konservatiivide ja IRLi vahel. Venelaste poolehoid on aga vankumatu: ainult «raudne» Edgar, ainult Keskerakond. Miks?

Aga selle pärast, et ainult Keskerakond pakub kohalikule venekeelsele valijale valikut mõnusaid «toidulisandeid»: kodakondsuse nullvariant, vene keelele teise riigikeele staatus, venekeelsete koolide säilitamine ja magustoiduks veel 7. jaanuari (õigeusu jõulude) kuulutamine riigipühaks.

Vene mees löömas risti ette Stalini «ikooni» ees. / Scanpix

Pole midagi, et neid lubadusi jagab (eri sõnastuses) Keskerakond juba veerandsada aastat. Selline see vene inimene kord juba on: tõotatut oodates on ta valmis elama ja surema, andma oma usu edasi lastele ja lastelastelegi. Ei ole probleem seegi, et Savisaar oli riigikogu asespiiker, kaks korda minister ja korra isegi valitsusjuht, aga ei täitnud ühtegi lubadust. Selline see vene inimene kord juba on: võim on talle püha ja kui isake tsaar istub troonil, siis ei saa talle ühtegi pattu süüks panna. Isegi pärast surma ei hakata kadunukest niisama laitma. Seepärast püsib Venemaal seniajani nii Stalini kui ka Lenini kultus. Eesti venelastele on Savisaar see «Lenin mausoleumis»: igavesti elav ka siis, kui ta on poliitiliselt juba surnud.

Kommunistide esiisal Leninil oli teos «Marksismi kolm allikat ja kolm komponenti». Mina pakun omalt poolt lühidalt välja vene keskerakondluse kolm allikat Eestis.

Ajalooline päritolu

Esimene allikas on Keskerakonna ajalooline päritolu. Keskerakond tekkis teatavasti Rahvarindest, mis oli Eestis loodud 1988. aastal Mihhail Gorbatšovi reformide toetuseks.

Pole saladus, et NSV Liidu liiduvabariikides rajati rahvarinded Nõukogude Liidu Kommunistliku Partei Keskkomitee täielikul heakskiidul. Gorbatšov vajas oma poliitikale hädasti massilist toetust. Seepärast tervitas Moskva palavalt alt tulevaid liikumisi, mis võtsid südameasjaks võidelda oblastite ja vabariikide parteilise nomenklatuuriga.

Lisaks käis rahvarinnete moodustamine ka NSV Liidu KGB hoolika kontrolli all. Selle esimees Viktor Tšebrikov käis 1987. aastal isiklikult Balti liiduvabariikides ja Taga-Kaukaasias ning korraldas hulga kohtumisi, millel arutati kontaktide loomist rahvuslike liikumiste juhtidega.

Nagu teada, värbas KGB kogu oma eksistentsi vältel aktiivselt välisriikidest ja liiduvabariikidest pärit tudengeid, kes olid tulnud õppima Moskvasse ja Leningradi. Nii rajasid tšekistid kaadrireservi ja ulatusliku infokogumise võrgustiku.

Rahvarinde miiting Vabaduse platsil Eesti NSV Ülemnõukogu valimiste eel 16. märtsil 1990. / filmiarhiiv

Just sellist järeleproovitud kaadrit kasutatigi 1987.–1988. aastal sisseimbumisel rahvarinnete ja muude NSV Liidus tekkinud opositsiooniliste liikumiste juhtkonda. See oli õieti Nõukogude eriteenistuste ammune praktika: juba NKVD ajal saadeti kõigisse Euroopas tegutsevatesse valgekaardi organisatsioonidesse Nõukogude agendid. Selle võtte puhul on mul ka isiklikke tähelepanekuid.

Pidasin 1994. aastal Tomskis föderaalse vastuluureteenistuse (sellist nime kandis toona FSB) töötajatele loenguid relvajõudude reformi kohta. Mõistagi tekkis pärast loengut vaidlus poliitilistel teemadel, kusjuures paljud kuulajad kahetsesid avameelselt NSV Liidu lagunemist ja süüdistasid selles Balti riike. Vaidlus jätkus ühe esimese valitsuse (nüüd on sellest saanud välisluureteenistus) töötaja kabinetis. Tema rääkiski mulle, et oli 1988. aastal olnud töö asjus komandeeringus Eestis ja osalenud isiklikult «agentuurvõrgu aktiveerimises», et – nagu ta ütles – «hoida olukorda kontrolli all».

Nagu teada, väljus olukord ometi kontrolli alt ja Eesti taastas oma iseseisvuse. Kuid KGB agentuurist läbi imbunud opositsiooniliste liikumiste loomise «pärispatt» köidab jätkuvalt patriootliku meelestatusega venelasi, kes tunnevad klanitud poliitikute maski taga vaistlikult ära «omad».

Rahvuslik identifitseerimine

Vene keskerakondluse teine allikas on rahvuslik identifitseerimine. Eesti venelased, kes tunnevad end võõrana Euroopa elu pillerkaaris, kalduvad koonduma rahvustunnuse alusel. Seda näitavad Eesti sotsiaalvõrgustike vene segmentide ülevaated.

Just seepärast pidas suurem osa venekeelseid võrgukommentaatoreid presidendivalimiste käigus Marina Kaljuranda «omaks» – on tal ju ema venelanna. Riigikogu keskfraktsiooni 27 saadikust on kümme venelased või vene päritolu. Järelikult on ka saadikud «omad». Savisaare ema neiupõlvenimi oli Burešina, järelikult on ka Edgar «oma».

Ja siis on veel Yana Toom – keskerakondlaste kõige populaarsem poliitik, kes 2014. aastal kogus Euroopa Parlamendi valimistel 25 000 häält ja ületas valijate toetuse poolest Edgarit ennast!

Võtame Toomi korraks luubi alla. Tema emal on kaunis nimi – Margarita Tšernogorova. Seda esiteks. Teiseks töötas tänase eurosaadiku üleskasvatanud naine üle kahekümne aasta Eestimaa Kommunistliku Partei organites. Kolmandaks oli vene elanikkonna hääli püüdev poliitik abielus akadeemik Boriss Litvinovi pojaga. See on juba midagi, tõeline au: äiapapa oli üks Nõukogude tuumarelva loojaid Tšeljabinski oblasti salajases Snežinski linnas! Tema poja Vladimiriga sai noor Yana Tšernogorova tuttavaks Tartu ülikooli seinte vahel, kus ta õppis aastail 1983–1987 vene keelt ja kirjandust.

Vladimir Putin Tomskis. Paremalt teine Boriss Litvinov / Erakogu

Mõneti üllatavalt läks filoloogiharidusega Vladimir Litvinov ülikooli lõpetamise järel tööle sellessesamasse Snežinski salajasse tehnilise füüsika instituuti, kus töötas tema isa Boriss. 2000. aastal külastas linna Venemaa valitsusjuht Vladimir Putin. Seal kohtus ta ka Yana Litvinova äiapapaga.

Kuigi naine on mehest juba ammu lahus, on nad hiljemgi kohtunud. Nii panid endised abikaasad 2016. aasta oktoobris oma Facebooki lehekülgedel üles hulga fotosid, millel oli näha kaunist Venemaa loodust ja nende ühist seenelkäiku Tšeljabinski oblasti metsas.

Huvipakkuv on seegi, et Toom oli 2006. aastani Venemaa kodakondne, demonstreerides nii ustavust oma isamaale. Siis aga sai ta Savisaare algatusel, kes oli Ansipi valitsuses majandusminister, «eriliste teenete eest» Eesti kodakondsuse.

Endise keskpartei esimehe soosik on siiski hoidnud alal tihedaid sidemeid Venemaaga, osaleb pidevalt idanaabri telekanalite jutusaadetes ning teeb avalikult koostööd Eestis tegutseva Inimõiguste Teabekeskusega, mida kaitsepolitsei süüdistas 2007. aastal sidemetes Kremli akrediteeritud diplomaatidega. Lühidalt, venelaste silmis on ta seega täitsa «oma tüdruk»!

Ideoloogiline identifitseerimine

Vene keskerakondluse kolmas allikas on venelaste ideoloogiline identifitseerimine. Toon siinkohal ära lõigud kahest programmist:

  1. [...] poliitika keskmes on olnud kontseptsioon tugevast riigist, kus pole ääremaid [...] Samuti on [...] tähtis kodanike usaldusel põhinev riik – rahvas peab ennast tundma oluliste riigielu otsustuste suunajana. [...] selle eest, et meie riigis ei oleks ääremaid, et iga [...] inimene tunneks ennast väärtuslikuna. Igaühel peab olema võimalus endale ühiskonnas koht leida ning olla vajalik ja kaasatud.
  2. sotsiaalses valdkonnas – rahva heaolu kvalitatiivselt uue taseme tagamist [...] linna ja maa vahel oluliste sotsiaalsete, majanduslike, kultuuriliste ja olmeerinevuste kaotamist [...] poliitika valdkonnas – rahva [...] omavalitsuse arendamist, kaasates kodanikke üha täielikumalt riigi ja ühiskonna asjade juhtimisele [...] kasutades efektiivselt kõiki esindava ja otsese demokraatia vorme.

Proovige leida nende tekstide vahel kolm erinevust. Jah, ei ole ühtegi. Ent esimene katkend sisaldab Keskerakonna programmilisi seisukohti (https://www.riigikogu.ee/riigikogu/fraktsioonid/eesti-keskerakonna-fraktsioon/), teine aga on väljavõte NLKP 1986. aasta programmist.

Endastki mõista, et Eesti vene valija heidab pilgu Keskerakonnale ja näeb «omasid»: usaldusväärseid, nõukogulikke, ideeliselt õigel rajal inimesi. Valija hääletab nende poolt – ja mõistagi alatasa kaotab.

Venelasi ei ole tarvis kaitsta

Uinuv mõistus sünnitab koletisi, pime usk aga juhib kuristikku. Keskerakond käib lakkamatult välja (ehkki ei vii ellu) mingeid «spetsiaalseid programme» venekeelsele elanikkonnale. Kuid venelaste huvid ei peaks üldsegi erinema eestlaste ja teiste Eesti elanike huvidest. Meid, venelasi, ei ole tarvis kaitsta, meie, venelased, ei ole väikerahvas, keda ootab ees väljasuremine.

Eesti vene valijatel tuleb ärgata veerand sajandit kestnud poliitilisest unest ja pöörata selg sellele seismajäänud kaubale, mida neile üritatakse pähe määrida. Tuleb aru anda, et tee Nõukogude minevikku kulgeb ka Venemaal ainult läbi sõja ja laostumise. Tuleb valida tulevik ja toetada neid poliitilisi jõude, kes on võtnud selge suuna Euroopasse. Ka meie ise, venelased, võime muutuda selliseks jõuks, aga ainult koos eestlastega, ainult koos kogu Eestiga.

Vene keelest eesti keelde ümber pannud Marek Laane.


Andrei Kuzitškin on endine Venemaa riigiametnik, kellele on Eestis antud poliitiline varjupaik. Ta töötas kümme aastat Tomski oblasti valitsuses kommunikatsioonijuhina ning hiljem kuus aastat kultuuriameti juhatajana. Tal on magistrikraad bioloogias ja rahvusvahelistes suhetes. Praegu töötab ta vene keele õpetajana.

Tagasi üles