/nginx/o/2017/01/23/6273179t1hd822.jpg)
Lasteaedade 1+2 töökorralduse peamine murekoht seisneb selles, et assistentidelt ei nõuta mingeid oskusi ega ettevalmistust lastega tegelemiseks, kirjutavad lapsevanemad Anneli Pärlin ja Keiu Valge.
Lapsevanemad: ühe õpetaja ja kahe (hariduseta) assistendi süsteem vähendab alushariduse kvaliteeti
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Eesti lasteaedades on juurdumas ühe õpetaja ja kahe assistendi süsteem. Mitmeid kordi on süsteemi üleriigilises meedias kiidetud ja tunnustatud kui Põhjamaades järeleproovitud mudelit, mis väga hästi töötab. Kuid mingil põhjusel on väga vähe tähelepanu saanud need, kes selles suhteliselt uues mudelis sugugi ainult positiivset ei leia, vaid näevad hoopis hariduse alustalade lõhkumist ja sammukest arengus mitte edasi vaid hoopis tagasi. Peamine murekoht on, et assistentidelt ei nõuta mingeid oskusi ega ettevalmistust lastega tegelemiseks.
Seni hästi toiminud ja ilmselt kõigile tuntud töökorraldus lasteaedades on nn 2+1 mudel, kus ühe lasteaiarühma kohta on kaks õpetajat ja üks õpetaja abi. Õpetaja on kõrgharidusega inimene, kes veedab lastega terve päeva ja vastutab õppe- ning kasvatustegevuse eest, õpetaja abi viib läbi tugitegevusi ja vajadusel koristab.
1+2 süsteemi puhul töötab kvalifitseeritud õpetaja lastega hommikupoole ja pealelõunat jäävad tegevust reguleerima assistendid. Süsteemi peamiste tugevustena on välja toodud, et lastega töötab õppetegevuse ajal kolm täiskasvanut, võimaldades paremini grupitööd ja väljasõite korraldada. Kõige olulisemateks puudusteks süsteemi juures on lapsevanemate seisukohalt aga asjaolu, et assistendi töökohale ei ole kehtestatud mingeid kvalifikatsiooninõudeid ega eelnevat kogemust lastega töötamisel ja valdavalt on tegemist pedagoogilise koolituseta inimestega (Postimees, 2014). Kusjuures just assistendid veedavad lastega päevas kõige rohkem aega. Sellest asjaolust lähtuvalt on kerkinud mitmeid küsimusi alushariduse kvaliteedi kohta.
Tänaseks on alushariduse töökorralduse kohta Eestis läbi viidud mitmeid uuringuid, sealjuures hõlmavad need ka 1+2 süsteemi tugevusi ja nõrkusi.
Eestis praktiseeritav süsteem teenib kokkuhoiu eesmärki
Kuigi kõnealuse 1+2 süsteemi kiituseks räägitakse Põhjamaade eeskujust, siis paraku ei ole siin rakendatav süsteem kaugeltki koopia naabrite rakendatavast mudelist. Sest kopeerimisel on mugavalt välja jäetud assistentide ettevalmistus - mida vähem haridust, seda vähem palka - ja Eestis võib lastega tegelema palgata pelgalt keskharidusega inimese. Soomes, Rootsis, Taanis peavad õpetaja abid läbima kaheaastase koolituse või kohalike omavalitsuste korraldatavad kursused. Assistentide pedagoogiline ettevalmistus, mis toetab meeskonnatööd rühmas, on koostöö laabumise seisukohalt väga oluline (Postimees, 2014).
Ehk siis meil rakendatava süsteemi puhul on teistest riikidest eeskuju võetud vaid teatud punktides ja ülejäänu kohandatud kohalikele oludele, kus peaeesmärgiks tundub olevat säästurežiim. Sest uue süsteemi alusel jääb õpetaja ja kahe assistendi palgafond enam-vähem samaks nagu 2+1 süsteemi puhul – õpetaja saab suuremat tasu, assistendid üsna marginaalset - kuid säästetud rahaga on täidetud justkui lubadus lasteaiaõpetajate palgatõusu osas.
Siinjuures on oluline märkida, et avalikult räägitakse süsteemile üleminekust kui õpetajate nõusolekul ja soovil toimuvast protsessist ja mingit survet kellelegi ei avaldata, kuid sageli täidetakse just kohaliku omavalitsuse seatud prioriteete. Näitena võib tuua Keila linna, kus omavalitsus kirjutas käesoleva aasta eelarve projekti prioriteedina sisse uuele süsteemile ülemineku. Kusjuures 1+2 süsteemiga nõustuvate õpetajate palkasid lubatakse tõsta ennaktempos. Kui vana süsteemi pooldajate aeglasem palgakasv ei ole alatu mõjutusvahend, siis mis see on?
Kvalifitseeritud töötajad mõjutavad oluliselt teenuse kvaliteeti
Uue süsteemi järgi töötavaid lasteaiarühmasid on kindlasti mitmeid ning rahulolu võivad tunda ka vanemad, kes hommikul viivad lapse lasteaeda ja õhtul saavad terve ja hoituna taas koju viia. Sarnased lastehoiu süsteemid töötavad mitmel pool Euroopas, siinkohal ongi aga rõhk sõnal lastehoid. Eestis on lasteaed aga põhimõtte poolest seni olnud alusharidust andev asutus. Kui aga pedagoogide osakaalu vähendatakse rühmas poole võrra ja assistentide osakaalu sama palju suurendatakse, siis kuivõrd mõjutab see alushariduse kvaliteeti?
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskus RAKE teostatud «Alushariduse ja lapsehoiu uuringu» (2015) aruandes on autorid selgelt välja toonud: abitöötajatel või assistentidel on alushariduse ja lapsehoiu süsteemis väga suur roll! Välja toonud Leedu lasteaedade näite, kus juhtumiuuringust selgus, et abitöötajad ei tea, kuidas lastega tegelikult peaks käituma: kuidas peaks nendega rääkima, raamatuid lugema ja ühiseid tegevusi läbi viima. Samuti ei olnud abitöötajatel kunagi võimalust osaleda meeskonna koosolekutel, täiendkoolitustel, ühises planeerimises ega ka asutuse pedagoogilises arendusprotsessis. Need tõendid näitavad, et on väga oluline, et kõigil alushariduse ja lapsehoiu valdkonna töötajatel oleks võimalus oma oskusi ja teadmisi täiendkoolituse kaudu arendada (Uuring, lk 96). Sest kvalifitseeritud töötajad mõjutavad oluliselt alushariduse teenuse kvaliteeti.
Pea pooltes Euroopa riikides võivad asutused olenemata laste vanusest endale appi palgata abitöötajaid, kuid tihtipeale on just nendel, kel on lapsega kõige enam otseseid kontakte, kõige madalam kvalifikatsioon. Uuringust selgub ka, et assistendid ise tunnevad suurt puudust erialasest väljaõppest, mis on samuti oluline märk, et lastega tegelemine pole pelgalt käed puusas turvalisuse kontrollimine.
Seega, lastehoid ehk toimibki hästi, kuid see ei muuda tõsiasja, et haridust antakse uues süsteemis lastele vähem.
Rahul pole kvaliteeti hindavad õpetajad ja vanemad
Olles jälginud antud haridusmuudatuste teemat Õpetajate Lehes, siis jääb seal ülekaalukalt kõlama lasteaiaõpetajate vastuseis. Agar muudatuste tegemine on mitmeid häid lasteaiaõpetajaid pannud vaatama töökoha järele teistes omavalitsustes, kus on suudetud kindlaks jääda parema hariduse pakkumisele. Kiire muudatuste soov on kõike muud kui õpetajaameti väärtustamine.
Toome välja mõned küsimused, mida uus süsteem on tekitanud kvaliteeti hindavates lasteaiaõpetajates. Oma mõtteid jagavad lasteaiaõpetajad Liisi ja Jana.
«Enamuse laste haridustee algab lasteaiast. Lasteaiaõpetajad on need, kes laovad väikese inimese haridusmajale vundamendi. Mida tugevam on vundament, seda kindlamini koolis ehitatav maja püsti seisab. Uue assistendisüsteemi valguses tahetakse vundamendi ladumisele saata kahe ehitaja asemel üks ehitaja. Appi saab ta kaks ilma ehitushariduseta abitöölist. Selline on meie piltlik nägemus assistendisüsteemist. Kui abitöölistel oleks ka erialane haridus, siis tuleks vundament kindlasti tugevam.»
«Lugedes hetkel riikliku õppeava tekib väga palju küsimusi. Kui hakatakse muutma lasteaia tegevust, kas seda ei peaks tegema seaduslikult põhjendatult, läbimõeldult? Kas assistendisüsteemi sisseviimine ei tähenda õppekava muudatust? Õppe- ja kasvatustegevuse korraldus ju muutub.»
«Kes on erivajaduse märkajad ja nendega tegelejad? Kas ei teki oht, et kui õpetaja ei kohtu igapäevaselt vanematega, siis jäävad väikesed mured koheselt lahendamata ja nendest kasvavad suured mured? Kas assistendid on pädevad nõustama lapsevanemaid?»
«Kuidas on tagatud, et õpetajad suudavad pedagoogilise hariduseta assistente suunata didaktiliselt õigesti õppe- ja kasvatustööd tegema? Kui õpetaja peab tegema nii detailse ja didaktiliselt korrektse päeva tegevuskavaga ning õpetama assistente metoodiliselt õigesti õppe- ja kasvatustööd läbi viima, siis millal tal jääb aega lastega tegeleda?»
«Meie õpetajad peame seisma laste õiguse eest saada head haridust. Assistendisüsteem töötaks hästi, kui assistentidel oleks pedagoogiline haridus.»
Ka lapsevanemate suurimaks mureks on uue süsteemi järgi pakutava alushariduse kvaliteet, esmalt jällegi assistentide puudulik ettevalmistus, teisalt vähe võimalusi õpetajaga kohtumiseks. Nii märgib lapsevanem Marge, et on üks neist paljudest vanematest, kes hommikul on nõus lapse andma üle pädevale, vastava koolituse läbinud õpetajale ning õhtul lapsele järele tulles soovib teada, kuidas lapsel päriselt läks.
«Lihtsalt «Hästi!» ei ole minu jaoks ammendav vastus. Jääb selgusetuks, kuidas assistendi süsteem, kus päeva jooksul kolm erinevat inimest minu lapsega tegelevad ja see, kes hommikul vastu võttis ei ole õhtuks enam tööl, et üle anda, peaks võimaldama minul lapsevanemana saada ülevaadet, kuidas minu lapsel tegelikult läks. Lisaks sellele, et ta elas päeva üle ja on nüüd tagasi minu vastutusel.»
Süsteem loob vastuolulisi olukordi
Mitmed süsteemi pooldajad on välja toonud, et assistentide haridus ei olegi oluline, sest õppetegevus toimub vaid hommikupoole ja õpetaja kohaloleku ajal. Aga assistendid abistavad ka õpetajat õppetegevuse läbiviimise ajal, ehk siis tegelevad reaalselt lastega, aitavad tööde läbiviimisel, juhendavad jms. Samuti ei saa öelda, et õppe-kasvatusprotsess lasteaias seiskub hetkel, mil õpetaja lahkub. See protsess ei saa lasteaias seiskuda, see kestab terve päeva vältel olenemata sellest, milline täiskasvanu parasjagu rühmas viibib.
Uue süsteemi puhul ei ole küsimus mitte hakkama saamises, vaid alushariduse kvaliteedis. Kuna assistentidelt ei nõuta muud ettevalmistust lastega töötamiseks kui keskharidus, siis lapsevanemal on raske väärtustada süsteemi, kus alushariduse nime all tegelevad lastega ilma igasuguse koolituseta inimesed, pedagoogilisest ettevalmistusest rääkimata.
Ja kui sageli on just need inimesed õpetaja haiguse või puudumise ajal ainsad asendajad rühmas, siis kas saame ikka öelda, et tänase alusharidus keskmes on laps ja tema igakülgne arendamine?
Mitmed lasteaiad ja ka omavalitsused on oma initsiatiivil otsustanud lasteaeda assistente otsides nõuda kandidaatidelt minimaalse ettevalmistusena näiteks lapsehoidja kutset. Samuti on mitmetel täna töötavatel assistentidel erialale sobiv keskeriharidus, mõnel juhul isegi kõrgharidus, kuid sellistel juhtudel ei saa need inimesed oma haridusele vastavat töötasu ja nii tekitab uus süsteem mitmeid vastuolulisi olukordi.
Seega, head omavalitsuste hariduse suunajad, oodake muudatustega, tehke ka päriselt koostööd oluliste osapooltega ja varuge pisut kannatust, kuniks riik on loonud vajalikud eeldused! Lapsevanemad, süvenege sellesse, millist alushariduse teenust teie perele pakutakse!
Lasteaiaiga on õrn aeg lapse elus ja sellel ajal tehtud vigu võib hiljem olla väga keeruline tagasi pöörata.
Kasutatud allikad:
Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike uuringute keskus RAKE «Alushariduse ja lapsehoiu uuringu lõpparuanne» (2015)
Mari-Liis Lillemetsa magistritööd (2016) «Harjumaa koolieelsete lasteasutuste õpetaja abide/ assistentide hariduslik ja tööalane taust ning nende töömotivatsioon»
Postimees (2014). «Ühe, kahe või kolme õpetaja mudel»
KOMMENTAAR
Tiina Peterson
Haridus- ja Teadusministeeriumi alushariduse peaekspert
Lastevanemad Anneli Pärlini ja Keiu Valge väljendavad oma arvamusloos muret, et lasteaedades justkui ei nõuta assistentidelt oskusi ega eelnevat ettevalmistust lastega tegelemiseks. Nii see kindlasti ei ole. Kehtivate õigusaktide kohaselt peavad lastaiatöötajatel olema teadmised tervise edendamisest, nad peavad tundma ja täitma riikliku õppekava nõudeid jne. Lisaks sellele kavandab riik kehtestada õpetajat abistavatele töötajatele kvalifikatsiooninõuded, mis lähtuvad lapsehoidja kutsestandardist, sest nii õpetaja abi kui ka lapsehoidja peamine ülesanne on turvalise keskkonna tagamine lapsele ja tema arengu toetamine.
Eestis on koolieelsetes lasteasutustes seitse ja pool tuhat õpetaja ametikohta ja üle 67 000 lapse, seega on 9 last õpetaja kohta. Igas lasteaiarühmas peab olema vähemalt üks õpetaja ja teda abistava töötaja ametikoht arvestades täiskasvanu ja laste suhtarvu. Lasteaia töökorralduses lähtutakse põhimõttest, et üks töötaja on sõimerühmas kuni seitsme lapse, liitrühmas kuni üheksa lapse, lasteaiarühmas kuni kümne lapse, sobitusrühmas kuni kaheksa lapse ning erirühmas sõltuvalt laste erivajadusest kahe kuni kuue lapse kohta.