Jürgen Ligi meelest oli Hanno Pevkuri kampaania küll räpane, kuid see ei tähenda, et räpase kampaaniaga ei võiks erakonna esimeheks saada. Perekond Kallastega ta ei suhtle, sest ollakse liiga erinevate väärtushinnangutega.
PÄEVAINTERVJUU Ligi: õunaussi võrdlus käis minu kohta, see on kaua varuks olnud
«Kui sa oled sõbraga aastaid koos töötanud ja äkitselt kõlavad võõrad sõnad, seisukohad ja meetodid – näiteks hääletusprotseduuri kahtluse alla seadmine meedia kaudu, mitte omade vahel,» loetles Ligi Pevkuri käike.
Ligi meelest Michali rünnakud Pevkuri suunal ei olnud usaldusväärsust kahtluse alla seadvad, vaid lihtsalt isikutevaheline kemplemine. Michali kaotust Ligi hinnanguks rahastamisskandaalile ei pea.
Õunaussi metafoor
Perekond Kallastega ei puutu Ligi enda sõnul kokku: «Mina näen nende seisukohti meedias. Ja kui ma peaks neid iseloomustama, siis ei debateeri nad enam ideoloogiliselt, vaid annavad aeg-ajalt hinnanguid erakonnale. Osalemata ise selles protsessis.»
Kaja Kallas võrdles pärast Reformierakonna juhatuse valimisi Ligit õunaussiga, kes oma maailmast kaugemale ei näe, kuigi väitis hiljem, et see ei käinud ühe persooni kohta.
«See käis minu kohta. Ei ole andetumat viisi vastu vaielda, kui öelda inimese kohta alavääristavalt ja võõraste sõnadega – see nali pole mitte ise välja mõeldud, vaid kaua varuks olnud ja välja käidud täiesti seosetult,» rääkis Ligi.
«See polnud ju vastus küsimusele, kas kampaania oli räpane, vaid lihtsalt, et mina olen õunauss,» lisas ta.
«Me oleme väga erinevatest maailmadest, erinevate väärtushinnangutega ja meil on raske ühist keelt leida,» iseloomustas Ligi läbisaamist Kaja Kallasega.
Reformierakond ei peaks kohe võimule trügima
Ligi pole nõus erakonnakaaslastega, kes jagavad loosungeid, et Reformierakond peab haarama võimu Tallinnas ja minema õige pea uuesti valitsusse.
Samuti ei soovinud ta ise esimeheks kandideerida ega ka Tallinna linnapeaks, kuigi ettepanekuid on tehtud.
«Minu jaoks ei ole inimestele meeldimise protsess olnud kunagi meeldiv. Esindusisikuks olemine tähendab lõputut meeldida püüdmist ja ma tõesti ei taha sellesse oma energiat paigutada.»
«Inimesed, kes olid ka kirglikud Hanno toetajad, tulid pärast minu juurde ja sakutasid, et miks sa ei kandideerinud. Aga see ongi minu vastus – mina ei taha kakelda omadega, vaid mängida võistkonnas, kus palli ei visata oma korvi ja tsenter ei lööks tagamängijat.»