Riigikogu.

FOTO: Eero Vabamägi

Vabaerakonna esimees Andres Herkel juhtis Postimehes õigustatult tähelepanu vajadusele mõtestada Eestis selgemalt parempoolsust ja konservatismi, et saada üle loosunglikkusest ja deklaratiivsusest, kuid paraku ei suutnud ta ka ise hoiduda seejuures primitiivsest retoorikast, mis seatud eesmärgi saavutamisele kaasa ei aita, kirjutab poliitikavaatleja Andres Laiapea.

«Kümme-viisteist aastat tagasi Eestist üle käinud soov keelustada valimisliidud oli vasakäärmusliku ülereguleerimise katse, mida toetas ka osa toonaseid paremerakondi,» väitis Herkel. «Kui tahame vabadust ja omaalgatust kaitsta, siis tuleb kõigepealt kaitsta vabade valimisliitude õigusi.»

Viimasega võib küll nõustuda, aga valimisliitude keelustamise seostamine vasakäärmuslusega ei ole pehmelt öeldes korrektne. Vastava eelnõu surusid 15 aastat tagasi riigikogus läbi siiski Reformierakond ja Keskerakond, mis on mõlemad tsentristlikud peavooluparteid. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Tööpartei esimees Tiit Toomsalu, kõige vasakpoolsem parlamendisaadik, hääletas koos isamaalaste ja mõõdukatega valimisliitude keelustamise vastu.

Reformierakondlasest justiitsminister Märt Rask väitis toona, et valimisliitude keelamine ei piira kellegi õigusi, aga õnneks tunnistas riigikohus selle õiguskantsler Alla Jõksi taotlusel siiski põhiseadusega vastuolus olevaks.

Valimisliitude lubatavuse ning laiemalt demokraatia ja võimude lahususe küsimustes ei jookse veelahe vasak- ja parempoolsete ega ka konservatiivide või liberaalide vahelt. Eestis tegeles võimuvertikaali ülesehitamisega ennast ise «liberaalse maailmavaate eestvedajaks» nimetav Reformierakond.

Või kui tuua näide kaugemalt, siis Augusto Pinochet ja Fidel Castro olid ühest küljest maailmavaatelised oponendid, kuid teisest küljest esindasid nad väga sarnast poliitilist lähenemist, mida iseloomustab vaenulikkus maailmavaatelise pluralismi suhtes.

Herkelil on kahtlemata õigus, kui ta märgib, et konservatiivide kohus on mitte pidada sõdu, vaid pakkuda mõistlikke lahendusi. Seetõttu võiks ka Eesti konservatiivne opositsioon hoiduda kunstliku parem-vasak vastasseisu visandamisest seal, kus seda tegelikult ei ole. Selle asemel võiks ju otsida vasakpoolsetega hoopis ühisosa küsimustes, kus selle leidmine peaks olema võimalik.

Näiteks seoses paljuräägitud rahvaalgatusõigusega. Uues koalitsioonilepingus anti lubadus analüüsida rahvaalgatuse kehtestamise ja rahvahääletuse laiendamise võimalusi ning selle tegevusega tuleks nüüd kiiresti pihta hakata, et vajalikud seadused enne järgmisi valimisi vastu saaksid võetud.

Vabaerakonna seisukohad on jäänud selles osas seni päris segaseks. Erakonnas leidub küll otsedemokraatia tugevaid toetajaid, aga samal ajal on üks selle juhtivaid ideolooge Jüri Adams, kelle survel jäeti Eesti Vabariigi hetkel kehtivast põhiseadusest välja ka presidendi otsevalimised, tegelenud sihipäraselt rahvahääletuste demoniseerimisega.

Kuidas siis jääb? Kas Vabaerakond asub lõpuks toetama järjekindlalt demokraatia süvendamist või üritab noppida ka edaspidi punkte üksikute teemade abil, nagu soov hakata rahastama riigieelarvest ka valimisliite, mille taga ei ole tegelikult mingit sügavamat veendumust demokraatia primaarsuses? Kui kätte on jõudnud ideoloogilise selginemise aeg, nagu Herkel märgib, siis tuleks erakonnal ka sellistele küsimustele vähemalt enda jaoks vastused leida.