Raimond Kaljulaid: Keskerakonna valimisvõite pole toonud idaideoloogia

Raimond Kaljulaid. Foto: Sander Ilvest

Keskerakonna juhatuse liige, Põhja-Tallinna linnaosa vanem Raimond Kaljulaid kirjutab vastuseks publitsist Raul Rebasele, et on põhimõtteliselt vale analüüsida ja ka teha kohalikku poliitikat inimesi rahvuspõhiselt vastandades.

Raul Rebane kirjutab oma aastakokkuvõttes: «Selle loo hüpotees on, et [Edgar Savisaare ja Keskerakonna valimisvõidud] on suure osa valijaskonna usk Edgar Savisaare idaideoloogiasse.» Olles nende valimisvõitudega Tallinnas olnud mõningal määral seotud, võin kinnitada, et see hüpotees on päris kindlasti vale.

Viimane suurem esinduslik uuring, mis pealinnas läbi viidi, näitas muu hulgas Keskerakonna juhtivat positsiooni kõigis kaheksas Tallinna linnaosas – ja peamiselt eestikeelsetes linnaosades Nõmmel ja Pirital. On põhimõtteliselt vale rahvuspõhiselt inimesi vastandades kohalikku poliitikat analüüsida või ka teha. Kui millegagi seletada teiste erakondade läbikukkumisi pealinnas, siis selle tõsiasja eiramisega.

Tegureid, mis on Keskerakonnale 2002. aastast koguni neljal korral kindlustanud valimisvõidu pealinnas, on olnud kindlasti rohkem kui üks. Nende seas näiteks selge ühistranspordi eelistamine olukorras, kus kõik teised on valimistest valimistesse nõudnud paremaid ja laiemaid autoteid ning rohkem parkimiskohti, pidades näiteks bussiradu liiklust takistavaks. Aga ka munitsipaalehitus, mida on peetud raiskamiseks, ja nii edasi.

Kui Edgar Savisaarel ja Keskerakonnal on mingi spetsiifiline idaideoloogia, siis mina küll ei ole sellest 15 aasta jooksul midagi kuulnud.

Meil on olnud üldiselt pragmaatiline hoiak selle fakti suhtes – milles ka Raul Rebane võib lihtsasti veenduda, vaadeldes Eesti asendit maailmakaardil –, et Venemaa, täpselt selline nagu ta parasjagu on, asetseb vahetult meie idapiiril ja et meie piiririigi staatusest tulenevalt kaasnevad geograafilise asukohaga nii teatud spetsiifilised riskid kui ka parematel aegadel võimalused. Mõlematega toime tulemiseks, riskide maandamiseks ja võimaluste ära kasutamiseks on igal juhul mõistlik dialoog meie idanaabriga. Tõde, mida mõistab hästi Soome.

Midagi pole teha, aga Raul Rebane (ja lugematul arvul teisi parempoolse eliidi ees pugejaid) ei ole siiamaani aru saanud, mis põhjusel on Eestis elavad vene rahvusest inimesed toetanud ja toetavad siiani peamiselt Keskerakonda.

Keskerakond on olnud pikka aega ainus erakond, kes ei ole õhutanud hüsteerilist hirmu Venemaa ees ning pole suhtunud põlgusega siin elavatesse mitte-eestlastesse. Mina usun, et punkt kaks on märkimisväärselt olulisem kui esimesena mainitu. Keskerakond on suhtunud ka vene keelt koduse keelena rääkivatesse inimestesse kui selle riigi kodanikesse (kui nad on kodanikud) ning Eesti ühiskonna liikmetesse (kui nad on mittekodanikud), sest sellise hoiaku on ette kirjutanud põhiseadus. Põhiseadus on vastu võetud rahvahääletusel, see on rahva tahe ja demokraatlikus riigis püha.

Mõistagi tunnustab Keskerakond, et põhiseaduse kohaselt on Eesti riigi olemasolu ainus mõte ja eesmärk kaitsta eesti keele ja kultuuri püsimajäämist läbi aegade. Mitte keegi ei ole seda eitanud.

Kõige olulisem eeldus keele ja kultuuri püsimiseks on ühiskondlik ja ka rahvusvaheline stabiilsus ja sidusus, mis omakorda tähendab, et riik peab pingutama seal, kus ebavõrdsus ei tulene inimese võimetest, vaid muudest teguritest – näiteks soost (palgalõhe), rahvusest, sünnikohast, vanemate sissetulekutest või muust sellisest, mida inimene ise ei saa muuta.

Seetõttu on Keskerakond tervikuna eranditult kõigi Eestis elavate heaolu kasvatamise alati seadnud ettepoole rahvusküsimuse üle tülitsemisest. Kuigi ka meie ridades on olnud neid, kes oleksid eelistanud lõpmatut nääklust rahvusküsimuses – olgu siis ühel või teisel poolel.

Sellest üldisest hoiakust lähtuvad spetsiifilised poliitilised seisukohad ja hoiakud, näiteks et siiski on probleem, kui me suurt hulka siinset elanikkonda küll maksustame võrdselt kodanikega, kuid ei anna neile õigust selle maksuraha kasutamise üle kaasa rääkida. Kui oleme huvitatud sellest, et inimesed tunneksid ennast kaasatuna Eesti ühiskonda, siis tuleb selles osas midagi ette võtta ning leida mõistlik lahendus kodakondsusetuse probleemile.

Üldistest hoiakutest lähtudes oleme olnud kriitilised selle suhtes, et vene koolides on eesti keele õpet asutud andma teiste teadmiste omandamise hinnaga, rikkudes sellega vene lastele antava hariduse kvaliteeti ning kahjustades sellega vene noorte väljavaateid tööturul. Midagi pole teha, selline on 60 : 40 õppe tegelik ja tänaseks tõestatud tulemus. Ja see tulemus ei vasta Eesti huvidele.

Rebane mainib venekeelse suhtlemise küsimust. Ma ei tea, mida ta täpselt silmas peab, aga ilmselt on see seotud küsimusega, kas me peaksime igal juhul ja eranditeta nõudma, et vene inimene suhtleks näiteks kohaliku omavalitsusega riigikeeles. Ma tean inimesi, kes vastavad sellele küsimusele selgelt, et jah – igal juhul peame.

Sellisel juhul andke nõu, mida teha linnaosale laekuva venekeelse teatega lastekaitsejuhtumist, kus abivajajaks on lapsed, kes on nii väikesed, et ei ole veel omandanud ei üht, teist ega kolmandat keelt. Kas me jätame sellele teatele reageerimata, lapsed abita, sest see ei ole riigikeeles?

Ma ei tea, kui kaua, võib-olla et lõpmatuseni, on võimalik teenida dividenditulu ikka ja jälle vastandades siin elavaid inimesi. Ma mõistan, kuidas see on poliittehnoloogiliselt kasulik, kuid rahvusvaheline kontekst on selline, et ka siseriiklikult tuleb sõnadega väga ettevaatlikult ringi käia.