Allan Sims.

FOTO: Erakogu

Vastan viimasel ajal meedias tormi tõstnud metsa juurdekasvu ja selle hindamise kohta tekkinud küsimustele ning selgitan, mis on juurdekasv ja mille poolest on muutunud selle hindamine, kirjutab keskkonnaagentuuri metsaspetsialist Allan Sims.

Eestile ja meie inimestele nii olulise loodusvara nagu metsa ümber toimuvaid muudatusi saadavad õigustatult küsimused «Kas uus lähenemine annab ikka õigema tulemuse?» ning «Miks seda siis varem kasutusele pole võetud?».

Enne kui asun hindamismetoodika juurde, seletan terminit «metsa juurdekasv», mida pahatihti kasutavad valesti isegi metsateadlased. Ühes asjas võib enam-vähem kindel olla: kui sõna «juurdekasv» kasutatakse täpsustuseta, siis mõistetakse selle all ikkagi mahu ehk tagavara juurdekasvu.

Puutagavara suureneb koos diameetri ja kõrgusega ehk täpsemalt nimetades on need tagavara juurdekasv, diameetri juurdekasv ja kõrguse juurdekasv. Segamini aetakse ka terminid «juurdekasv» ja «kogukasv». Nende selgitamiseks toon näited ühe puistu kohta.

Kui puistu hakkab kasvama, kasvavad puud igal aastal suuremaks ning seda, mis juurde on tulnud, nimetatakse aastaseks juurdekasvuks (nimetatud ka jooksvaks juurdekasvuks, aastaseks kogujuurdekasvuks, aastane täisjuurdekasvuks). Kui arvestada kasvu alates puistu tekkimisest, siis saame kogukasvu. Aastase tagavara muut näitab, kui palju on ühe aasta jooksul  kasvava metsa tagavara muutunud – aastasest juurdekasvust lahutatakse surnud puidu maht.

Segadust terminitega ka teadlaste hulgas näitab artiklis «Keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet» (PM 14.12.2016) toodud joonis, mis väidetavalt selgitab juurdekasvu. Nende joonisel on näidatud, et üks kogujuurdekasvu komponente on looduslik väljalangevus ehk suremine. Selle vastu aga räägib loogika: kui see lugeda juurdekasvuks, siis tähendaks see, et ka surnud puud kasvavad suuremaks. Pigem sobib liigitamine kogukasvuks, kuna suremise hetkeni oli kogu puu elus ning nüüd on kogu puu (ehk kõikide aastate summa) surnud, mitte ainult viimase aasta kasv.

Sama on raiega: ei raiuta mitte ainult viimase aasta kasvu, vaid ikka kogu puu ehk kõikide aastate summaarset kasvu. Seetõttu selgitab ka kõnealuse artikli joonis tegelikult kogukasvu, mitte kogujuurdekasvu. Nende kahe mõiste segiajamine aga tekitab vigu arvutusmetoodikas: näiteks kui meil on kõrvuti kaks puud, mõlema maht üks tihumeeter, ning üks kasvab aastas juurde (+)0,1 tihumeetrit ja teine sureb ( –1 tm), kas siis on aastane juurdekasv  –0,9 tm või 0,1 tm?

Juurdekasvu arvutamisel on samuti oluline küsimus, millist arvu ikkagi välja anda. Kuigi puud kasvavad igal aastal, neid ka sureb igal aastal. Meediaväljaannetes on esitatud väide, et juurdekasvu hulka ei tuleks arvutada neid puid, mis surevad. Samas moodustab surnud puude raie kogu raiemahust umbes seitse protsenti ning seda osa kajastatakse ka raiestatistikas. Kui surnud puid kajastada ainult raiestatistikas, aga mitte juurdekasvus, siis selle järgi on võimalik ühest puistust välja raiuda seitse protsenti rohkem, (elusad ja surnud puud), kui sinna kasvab (ainult elusad puud).

Statistilise metsainventuuri (SMI) andmetel on võimalik anda juurdekasvu hinnang  kordusmõõtmiste tulemusena, mida tehakse iga viie aasta järel. Juurdekasvu puhul arvestatakse vaid neid puid, mis on mõlemal mõõtmiskorral elus. SMI andmed näitavad, et umbes neli protsenti puudest on selle viie aasta jooksul surnud ning nende kasvu ei ole juurdekasvu hulka arvestatud.

Kuna terminitega on segadusi, siis lahtikirjutatuna on täpsem isegi öelda, et sel aastal välja antud SMI andmete alusel ühe aasta summaarne juurdekasvu hinnang (15,8 miljonit tihumeetrit) on nende kasvavate puude aastane juurdekasv, mis järgmise viie aasta jooksul elus püsivad, sh ei ole arvestatud neid puid, mis järgneva viie aasta jooksul alles hakkavad kasvama.

Nüüd aga vastus küsimusele, miks pole praegust metoodikat varem rakendatud. Aja jooksul toimuvaid muutusi ei ole võimalik hinnata metsa ühekordse mõõtmisega: näiteks täna metsa minnes ja seal surnud puid nähes ei tea me täpselt, millal need surid. Seetõttu on proovitükil toimunud muutusi (sh juurdekasvu) võimalik hinnata vaid korduva mõõtmisega.

SMI esimesel perioodil (aastatel 1999–2003) tehti proovitükkide esmast mõõtmist, mistõttu nende andmete alusel ei olnud võimalik juurdekasvu hinnata. Nii kasutatigi tollal meile teadaolevalt parimat meetodit – metsa korraldamise juhendis kirjeldatud juurdekasvu mudelit.

SMI proovitükkidest pooled on ajutised ehk teisisõnu mõõdetakse neid vaid üks kord (ning ei tekigi kordusmõõtmisandmeid). Seepärast ei tekkinud ka teise mõõtmisperioodi (2004–2008) järel piisavalt kordusmõõdetud puid, et anda nende alusel piisavalt usaldusväärset juurdekasvu hinnangut, mistõttu jätkati seni kasutatud meetodiga. Alles kolmanda mõõtmisperioodi (2009–2013) järel tekkis üldse niipalju kordusmõõdetavaid puid, et jõuda usaldusväärsete tulemusteni. Peagi lõppeval aastal analüüsisime tulemusi, jõudes niikaugele, et saime puude mõõtmisandmete alusel anda juurdekasvu hinnangu.

Kas uus metoodika annab õigemaid tulemusi? Varasem metoodika oli küll 1999. aastal parim, mis meil võtta oli, aga sel oli hulk puudusi. Juurdekasvu mudel, millega arvutatakse, ei olnud koostatud täielikult Eestis mõõdetud metsade andmetel, vaid on kombineeritud eri maade (sh Eesti) kasvukäigutabelitest. Juurdekasvu mudeli sisendiks kasutatavad täius (kasvuruumi kasutamise ulatus) ja boniteet (kasvukoha headus) on samuti arvutatud mudelite alusel, aga ka need mudelid ei ole koostatud täielikult Eestis mõõdetud metsade andmetel.

Seega, ükski mudelitest, millega hinnati Eesti metsade juurdekasvu, ei ole välja töötatud ainult Eesti metsade andmetel. Iga mudeliga on võimalik midagi arvutada, aga seda, kui palju see Eesti tingimustes üldse paika peab, ei olnud varem kontrollitud. Esimest korda on analüüsis kasutatud vaid Eesti andmeid ning seeläbi selgunud, et eelmine mudel hindas juurdekasvu ca 20 protsenti väiksemaks, kui see tegelikult on.

On oluline rõhutada, et arvamus, justkui oleksid metsa juurdekasv ja raiemaht teineteisest otseses sõltuvuses, on ekslik. Raie planeerimine ei ole seotud juurdekasvuga, vaid on ikka puupõhine. See tähendab, et raiekriteeriumiteks on puu liik, vanus jms, mitte aga juurdekasv. Seega pole alust ka hirmul, justkui hakkaksime nüüdsest oluliselt rohkem metsa raiuma ja toimuks üleüldine metsa vaesumine.


Metsateadlane Allan Sims  tegeleb käesolevast aastast keskkonnaagentuuris statistilise metsainventuuri (SMI) metoodika arendamise ja andmete analüüsimisega. Autor on varem töötanud Eesti Maaülikoolis, doktorikraad 2009. Autori teaduse põhisuunad on olnud metsa struktuuri ja kasvukäigu modelleerimine. Sellel aastal on Allan Sims koos töörühmaga vaadanud üle kogu metoodika ning teinud selles ka mõned olulised muudatused. Üks tähtsamaid oli metsade juurdekasvu arvutamise metoodika.