Tartu teadlased: keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet

Aastaid on keskkonnaministeerium väitnud Eesti metsamajanduse olevat säästliku (jätkusuutliku), viidates faktile, et meie metsi raiutakse juurdekasvu piires. Säästlikkusega tegelevate teadlastena märgime, et niisuguses põhjenduses on kolm põhimõttelist, avalikkust eksitavat viga.

Esiteks: säästlik metsandus ei lähtu ainult puidu juurdekasvust. Teiseks: juurdekasvu- ja raieandmeid tuleb esitada objektiivselt, vaikimata maha arvutusmeetoditega seotud vigu ja sisulisi probleeme, näiteks raiutava ja asemele kasvava puidu omadustes. Kolmandaks: segadus meetodite ja terminitega annab võimalusi metsaraiete intensiivsuse näitamiseks poliitiliselt sobival kujul (loe: valetamiseks). Kahjuks on keskkonnaministeerium seda võimalust korduvalt kasutanud, kahjustades säästliku metsamajanduse arendamiseks vajalikku ühiskondlikku koostööd.

Mis on säästlik metsamajandus?

Säästlikul metsamajandusel on samaaegselt nii konkreetne ja mõõdetav kui ka muutuv ja muudetav sisu. Konkreetne määratlus leidub õigusaktides ja nendest tuletatud mõõdikutes. Eestis 1997. aastal riigikogu otsusega kehtestatud metsapoliitikas täpsustatakse säästlikkust mõistetega «ühtlane», «pidev» ja «mitmekülgne».

See hõlmab «metsade ja metsamaade hooldamist ja kasutamist sellisel viisil ja sellises tempos, mis tagab nende bioloogilise mitmekesisuse, tootlikkuse, uuenemisvõime, elujõulisuse ja potentsiaali praegu ning võimaldab ka tulevikus teisi ökosüsteeme kahjustamata täita ökoloogilisi, majanduslikke ning sotsiaalseid funktsioone kohalikul, riiklikul ja globaalsel tasandil». Selles keerulises lauses loetletud «tagamist» vajavaid üksikasju nimetatakse säästliku metsamajanduse kriteeriumideks, millest igaühe kohta on eriteadlased uurinud, kuidas neid mõõta.

Kindlas kõneviisis väide keskkonnaministeeriumi kodulehel, et «metsade kasutus juurdekasvu piires tagab ühiskonna jaoks pideva tulu, säilitades seejuures kõik metsa hüved» on vale.

Raiemahtude võrdlus puidu juurdekasvuga on üks säästliku metsamajanduse majanduslikest mõõdikutest, mille eesmärk on vältida kasutatava puidu tagavara vähenemist tulevikus. See mõõdik ei saa ega peagi väljendama, kas ka teised säästlikkuse majanduslikud, sotsiaalsed ja ökoloogilised kriteeriumid on täidetud.

Raied ei väljenda üheselt isegi mitte majandamise efektiivsust, mida metsapoliitika määratleb kui «kõigi metsaga seotud hüvede ökonoomset tootmist ja kasutamist nii lühi- kui ka pikaajalises perspektiivis». Kindlas kõneviisis väide keskkonnaministeeriumi kodulehel, et «metsade kasutus juurdekasvu piires tagab ühiskonna jaoks pideva tulu, säilitades seejuures kõik metsa hüved» on vale. Intensiivne raie on intensiivmetsanduse, mitte säästliku metsanduse tunnusjoon.

Eesti kehtivas metsapoliitikas toodud üksikasjalik määratlus pärineb Euroopa keskkonnaministrite 1993. aasta Helsingis sõlmitud kokkuleppest, mis omakorda oli seotud vajadusega kohandada metsandus säästva arengu põhimõtetega. Just sellepärast on säästlik metsamajandus sõnastatud terviklahendusena – see on inimühiskonna säästva arengu osa. Nii nagu viimane, eeldab ka säästlik metsandus pikas perspektiivis sisulist ajakohastamist sedamööda, kuidas muutuvad inimkonna surve loodusele ja kasutatav tehnoloogia, täienevad teadmised ja kogemused.

Niisuguseks ajakohastamiseks peab parasjagu kehtivate kriteeriumide täitmise kõrval toimuma ka loov ühiskondlik, informeeritud, usaldusväärne ja huvigruppe kaasav suhtlus. Vastuolud ja usaldamatus metsapoliitikat teostava asutuse ning metsanduslike huvigruppide vahel või ühiskonnaga laiemalt näitab puudujääke säästliku metsamajanduse arendamisel.

Segadus juurdekasvuterminitega

Puidutagavara kasutamise põhimõte on sama lihtne nagu palgatöölise eelarve: kulutused jäägu «kättesaadava» raha, s.o netopalga piiresse, ja nendega tuleb katta kõik vajadused. Eesti metsaraiet põhjendatakse aga tihtipeale nii, et – analoogiaga jätkates – sissetulekuks loetakse ka maksud või lausa võõras raha või jääb palga suurus üldse ebamääraseks. «Raie juurdekasvu piires» on säästliku metsamajanduse argument ainult siis, kui need kaks näitajat on korrektselt ja ühtmoodi arvutatud.

Juurdekasvuks nimetavad metsamehed üle 1,3 m kõrguste elusate puude summaarse tüvemahu muutumist pindala- ja ajaühiku kohta (nt m3/ha aastas). Kõigepealt arvutatakse tüvemaht (kännust ladvani, ilma oksteta) puude valimist nn tüvemoodustajavalemite abil, mille sisendiks on puude jämedus ja kõrgus.

Kogujuurdekasvuni Eesti metsades jõutakse siit kas 1) samade puude tüvemahu korduvmõõtmisel (2015. aasta hinnang umbes 15 mln kuupmeetrit aastas) või 2) puude ja puistu omadustel põhinevate teoreetiliste kasvuvalemite abil (enamik varasemaid hinnanguid; 12–13 mln m3/a). Viimaseid kasutab ka 3) ülepinnaline nn tavametsakorraldus (mille andmed on metsaregistris), kus juurdekasv arvutatakse ainult esimese rinde puudele ja saadakse veel umbes 20 protsenti väiksem hinnang.

Metsa kogujuurdekasvu ja kadude komponendid (State of Europe’s Forests 2015)

Ka raiemahtude kohta võib leida kolm arvutuskäiku, millest kahte saab võrrelda juurdekasvuarvutustega. Kõige usaldusväärsemaks peab keskkonnaagentuur ortofotodelt tuvastatud raiesmike sidumist metsaregistriga, mis viimati (2014. aastal) andis Eesti raiemahuks 10,4 miljonit kuupmeetrit.

Võrreldavat üle-eestilist juurdekasvuarvutust (nr. 3) ei ole avalikustatud, kuid 20 protsendi rehkendust kasutades ei ületanud see 10,5 miljonit kuupmeetrit ehk ligi 100 protsenti juurdekasvanud puidust raiuti ära. Proovitükkidel kõigi kändude loendusest tuletatud raiemahu hinnang peaks ülalmainitust olema 20 protsenti suurem, aga oli viimati hoopis 18 protsenti väiksem. Vett segab veelgi statistikaamet, mis kasutab metsateatisi (2014. aasta raiehinnang 13,2 mln kuupmeetrit), ehkki osa teatistega planeeritud raieid jääb tegemata.

Lühidalt: riik raporteerib peamiste metsamajandusnäitajatena ligi kaks korda erinevaid numbreid, mille kombinatsioonid võivad viidata nii raiete säästlikkusele kui mittesäästlikkusele.

Numbrite paljususele on muidugi olemas metoodiline seletus (valimivead, valemite ebatäpsus, registreerimata jäänud raied ja kännud jne). Asjaosalised peaksid loobuma endale sobivate üksikhinnangute esitamisest tõe pähe ning hakkama arvestama puidustatistika ebamäärasusega.

Metsa istutamine. / Arvo Meeks/Valgamaalane

Tõsi, enamik praeguseid raiehinnanguid on väiksemad kui metsanduse arengukava eesmärk (mis lubab ka kogujuurdekasvu ületamist), 12–15 miljonit kuupmeetrit aastas. Ent isegi kui kogujuurdekasv oleks sama suur, ei ole niisugune raie jätkusuutlik. Nimelt on kasutatava puiduvaru taastumine märksa väiksem kui kogujuurdekasv. Kõigepealt tuleb raiebilansist välja arvata need metsad, mille põhifunktsioon on looduskaitse. Edasi: puude loodusliku suremuse tõttu pole ka majandusmetsas võimalik raiuda rohkem kui umbes 80 protsenti kogujuurdekasvust.

Näiteks tüüpilisest noorendikust (üle 10 000 puu/ha) jõuab küpsusvanusesse umbes 500-600 puud/ha. Iga surevat puukest ei ole võimalik kasutusele võtta ja pidev raie tekitaks ka olulist keskkonnakahju. Raiebilansis ei peaks sisalduma ka raiesmikele jäetavad säilikpuud, mis koos sealse kõdupuiduga aitavad metsaökosüsteemil taastuda. Säästliku raiemahu ülempiir peab lähtuma netojuurdekasvust, nii nagu palgakulutamine lähtub netopalgast. Näiteks Enn Pärt keskkonnaagentuurist on hinnanud 12 mln kuupmeetri kogujuurdekasvu puhul puidutagavara mitte kahjustavaks raiemahuks Eestis kuni 8,5 mln m3 aastas (1).

Keskkonnaministeerium eksitab teadlikult

Asjaolu, et säästliku puidumajanduse põhinäitajaid arvutatakse ja nimetatakse mitut moodi, nõuab otsusetegijalt hoolikust mitte ainult otsuse langetamisel, vaid ka kaasamisprotsessis. Paraku käitub keskkonnaministeerium sageli risti vastupidi. Näiteks metsanduse arengukava määratleb niigi probleemsed kogujuurdekasvunumbrid raiemahtude eesmärgina ega selgita nende numbrite olemust.

Samuti on Eestis kombeks pooltõdede kaudu ilustada metsanduse põhinäitajaid, justkui oleksid viimastel aastakümnetel kasvanud tohutult nii juurdekasv, tagavara kui metsa pindala. Kes ei tunne ametlikes ülevaadetes tabelite all pisikeses kirjas toodud meetodite sisu, võivadki uskuda, et nt aastatel 1994–2000 kasvas Eesti metsade hektaritagavara rohkem kui 40 protsendi võrra.

Tegelikult tuleneb erinevus peamiselt inventuurimeetodist. Märgime, et Eesti on liitunud Århusi konventsiooniga, mille kohaselt on elanikkonnal õigus saada (igasugust) keskkonnainformatsiooni. Pole normaalne, et isegi otsustesse «kaasatud» osapooled peavad keerulise metsandusstatistika tausta ise avastama.

Eksimused ulatuvad rahvusvahelisele areenile. Eesti peab Euroopa Liidu liikmesriigina järgima ühenduse metsastrateegiat, mille käigus jälgitakse, et metsi majandataks säästlikult. Samuti peab Eesti esitama metsandusteavet Euroopa Keskkonnaagentuurile ja Euroopa ministrite metsakaitse konverentsile, mille raames võetud säästliku majandamise kohustused on poliitiliselt ja õiguslikult siduvad.

Paraku võib isegi kõige olulisemast Euroopa metsastatistika aruandest (State of Europe’s Forests) leida raieintensiivsuse põhiindikaatori, raie ja netojuurdekasvu suhtarvu puhul netojuurdekasvu asemel kogujuurdekasvu andmed. Konsulteerides keskkonnaministeeriumi haldusalas oleva metsaeksperdiga, selgus, et tegemist on teadliku väärandmete edastusega.

Ka uue kliimamuutustega kohanemise arengukava väljatöötamisel nõudis ministeerium säästliku metsamajanduse põhimõtteid järgiva tasakaalustatud raie ja juurdekasvu meetmete väljajätmist. Olukorras, kus tuleks tegeleda üleraie vältimise ja kliimasäästvuse tagamisega, püüab Eesti riik end säästvaks valetada.

Säästliku metsamajanduse suunas

Metsapoliitika täitmine tähendab muidugi palju enamat (ka majanduslikult) kui suvalise puittaimestikuga alal netojuurdekasvu piires püsimist. Näiteks raiete mahud puuliigiti on Eestis jäetud turu reguleerida, mille tulemusena on kuusikud üleraiutud ja nende osakaal Eesti puistutest vähenenud (24 protsenti 1994. aastal; 17 protsenti 2014. aastal). Protsessi stabiliseerimise asemel püütakse uue seadusmuudatusega alandada kuusikute raievanuseid veelgi (põhjendades seda kehva sanitaarse seisundiga) ning põlevkivitööstuse toetamiseks vähendati toetusi metsauuendamisele.

Otsus raiuda metsi intensiivselt just praegu kaotab võimaluse metsade vanuselise jaotuse ühtlustamiseks ja pikaajaliselt jätkusuutlikeks raiemahtudeks. Intensiivsete raiete ettekäändeks on toodud koguni Pariisi kliimakokkulepe: viidatakse, et kui metsad muutuvad keskmiselt nooremaks, siis kiireneb süsiniku sidumine puudesse.

Hommikune mets / Scanpix

Tegelikult nõuab kokkulepe riikidelt säästliku metsamajanduse kaudu metsa süsinikuvarude (millest suur osa asub mullas ja vanemates metsades) hoidmist ja suurendamist. Metsade intensiivse majandamisega saab suurendada küll maapealset tüvemassi, kuid samal ajal väheneb süsinikuvaru mullas, ja see efekt on seda tugevam, mida sagedamini ja raskema tehnikaga inimene metsas toimetab (2). Süsiniku seisukohast tuleks ka arvestada, kas puidus akumuleerunud süsinik ladestatakse püsiehitistesse või emiteeritakse põletamisel kohe tagasi atmosfääri.

Kuigi Eesti metsatööstus on arenenud puidu otstarbekal viisil kasutamises, on siin siiski palju arenguruumi. Näiteks 2014. aastal läks ekspordiks 2,8 miljonit kuupmeetrit töötlemata puitu. See puit tõi Eestile üpris vähe raha sisse. Selleks, et tulu puidust ja tööhõive suureneks, ei ole vaja suurendada raiemahtusid, vaid kasutada efektiivsemalt raiutavat puitu. Pikemas perspektiivis majandamise peale mõeldes on aga just aeglaselt kasvanud puidu järele suur nõudlus ehitustööstuses.

Augustinus on öelnud: «Eksimine on inimlik, kuid eksitusse jäämine saatanast». Meie kirjeldatud probleemidele on metsandusspetsialistid tähelepanu juhtinud juba üle tosina aasta. Keskkonnaministeeriumil on viimane aeg viia metsaraied vastavusse metsanduspoliitika säästliku metsamajanduse põhimõtetega, hakata kasutama üheselt mõistetavaid termineid, käsitleda ausalt puidukasutusega seotud arvutuskäike ja tulevikuprognoose, loobuda poliitiliselt ebamugavate asjaolude varjamisest. Säästlik metsandus ei sünni iseenesest.

(1) E. Pärt 2013. «Puistute juurdekasv – metsanduse põhitõed ja müüdid.» Eesti Mets 3, lk 24-27.

(2) Noormets, A., Epron, D., Domec, J.C., McNulty, S.G., Fox, T., Sun, G. Ja King, J.S., 2015. «Effects of forest management on productivity and carbon sequestration: A review and hypothesis. Forest Ecology and Management» 355, lk 124-140.

Artikkel ilmub lühendatud kujul ka 15.12 Postimehe paberväljaandes.

Kommentaarid (23)

Tartu teadlased: keskkonnaministeerium varjab mittesäästlikku metsaraiet (23)

Märksõnad