Eesti koolispordi liidu poolt aasta spordisõbralikemaks õpetajaks valitud Davis Kostõgov teab juhtumeid, kus laps imestab, kas ta tõesti peab kehalise kasvatuse tunnis jooksma hakkama, kirjutab Õpetajate Leht.
Kas kehalise kasvatuse tunnis peab jooksma?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kehalise kasvatuse lemmiktunniks muutmine läheb järjest raskemaks. «Üha rohkem tahetakse pigem arvutis olla kui ringi joosta. Juhendan ka treeninguid. Esimesed trennid on lõbusad, aga kui algab töö, tuleb mängu rutiinitaluvus, ning mida aeg edasi, seda väiksem see lastel on. Kui peab midagi tegema, et õppida ja paremaks saada, siis on see tüütu ja igav,» räägib õpetaja.
Kas kehaline kasvatus oli koolipõlves teie lemmiktund?
Vastab tõele. Mul oli kaks lemmikainet: matemaatika ja kehaline kasvatus. Kehaline kasvatus meeldis sellepärast, et seal olid erinevad liikumisvõimalused: sai palli mängida, joosta ja kergejõustikku teha. Eriti sütitas minu spordihuvi, et ETV kandis korvpallivõistlusi üle. Sattusin teleekraani ette ja sellest saati on korvpall üks mu lemmikspordialasid. Hakkasime hoovis sõpradega Eesti korvpallureid jäljendama. Edasi vaimustasid meid talispordialad – suusatamine ja kahevõistlus. Imiteerisime ka neid, tegime lumehangest hüppemäe. Nii see huvi koos sõpradega ja Eesti sportlaste eeskujul kasvas.
Kes teie spordi-iidolid sel ajal olid?
Need, kes parajasti kuulsad olid – alguses Tiit Sokk ja Aivar Kuusmaa ning Allar Levandi, edasi juba nooremad tegijad.
Milline on teie väljamõeldud hindamissüsteem?
Kui mina noor olin, siis olid kehalises kasvatuses normid – kui hüppad nii palju, saad viie, kui hüppad vähem, saad kehvema hinde. Kuna tänapäeval on kujundavad ja igasugused muud hindamised, siis olen hindamisel lähtunud õpilasest. Igaühel on oma tugevad ja nõrgad küljed. Meil norme ei ole, aga on asjad, mida teeme regulaarselt. Salvestame õpilaste tulemused alates algklassidest andmebaasi tulemuste tabelisse. Iga õpilane tahab aasta jooksul areneda. Kui areng on toimunud, on hinded head. Kui tulemused on kehvemaks läinud, siis otsime kõigepealt selle põhjust. Kas see on tervisega seotud või on asi hoopis laiskuses? Vastavalt sellele paneme ka hinded.
Arutame tulemused ja hinded õpilastega läbi ja kõik on oma hindega rahul, olgu see siis mingil põhjusel kolm või viis. Nad on väga altid ise ennast hindama ja ausalt tunnistama, et olid sel päeval tõesti kolme väärt, või teisel päeval kindel viieline.
Jälgime noorte inimeste arengut, muud kunsti ei olegi. See süsteem meeldib lastele. Neil on huvitav teada, kui palju on nad eelmise tulemusega võrreldes paremaks läinud, ja see lisab motivatsiooni pingutada.
Milliseid sooritusi hindate?
Neid asju on palju, igal veerandil 3–4. Näiteks 400 meetri jooks, Cooperi test (12 minuti jooks), sõudeergomeetril sõit kolme minuti jooksul, hüppenööriga hüppamine ühe minuti jooksul, klotsijooks (joonejooks), komplekstest (kõhulihased, kätekõverdused, sammumine pingil), krossijooks; aasta lõpeb kooli mitmevõistlusega (60 m, kaugus, kuul, 1000 m). Eri kergejõustikualade kohta teeme lihtsalt statistikat ja anname suulist tagasisidet. Kõik ei ole hindamiseks mõeldud.
Kuidas õpilased sellise hindamise omaks võtsid?
Esimesel aastal oli teismeeas tüdrukutel küll arusaamatusi: «Miks tema sai hea hinde, kui ta tulemus oli vaat selline?» Selgitasin, et näiteks mõnel õpilasel on haigus, mis tema võimeid mõjutab. Pangu terve ennast haige olukorda – ei ole ju kerge. Ütlesin, et «tema» areneb samuti. Võib-olla hüppab sinust meetri vähem, aga ta tulemus on paremaks läinud ja ta pingutab. «Miks tema» teema kadus kiiresti ära.
Mida arvate normide järgi hindamisest?
Mingid normid võiksid olla … See on kahe otsaga asi. Ma võib-olla isegi pooldaksin norme, aga arvestada tuleb reaalsusega – lapsed teevad tänapäeval vabal ajal üha vähem sporti, on ülekaalulisuse probleemid. On olnud uskumatuid juhtumeid, kus laps imestab, kas ta tõesti peab kehalise kasvatuse tunnis jooksma hakkama. Jooksmine võib olla kellelegi üllatav asi, samas kui õpetajatele tundub ajuvabadusena kehalise tunnis arvutis istumine.
Olen kuulnud maapiirkonna koolide õpetajaid kurtmas, et kui pealinlane kooli tuleb, ei pruugi ta olla kehalises kasvatuses paljusid asju (näiteks suusatamine, akrobaatika) eluski proovinud. Mis võib olla põhjus?
Siin on põhjuseid palju. Koolil ei pruugi jaguda võimalusi kõike teha. Võib tunduda küll, et suurel koolil on kõik lihtne. Tegelikult pead kehalise kasvatuse tunnis valima põhisuunad. Et teatud oskusi kinnistada, on vaja rohkem tunde. Suusatamiseks ei pruugi lundki olla.
Hankisin koolile suuski ja saapaid, et vältida olukorda, kus laps ei tule tundi, sest tal pole varustust. Meil on korralik varustus, mida spordiklubi abiga hooldame, et see oleks väga heas korras. Paljud pered ei suuda lastele suusavarustust hankida ja kui kodus leiduvadki vanad suusad, häbenevad lapsed neid kaasa võtta, sest need pole moodsad. Minul olid lapsepõlves samuti nõukaaegsed suusad, mille klambrid kippusid lahti tulema. Keskkoolis ei tahtnud nendega tundi minna, teades, et mõnel on liibuv kostüüm ja plastiksuusad.
Jaanuaris-veebruaris või veebruaris-märtsis sõidame õpilastega bussiga Põlva-Mammaste suusaradadele. Seal teeme mägedes kaks tundi suuska ja kõik on rahul. Kõigis suurtes koolides sellist võimalust pole, seal on õpilasi rohkem ja kindlasti muidki probleeme.
Milline on õiglane õpetaja, nii nagu teid laureaadina iseloomustati?
Ennast on raske kirjeldada, aga õiglane õpetaja peab kohtlema kõiki õpilasi võrdselt. See ei tähenda, et ta peaks kõiki ühe pulgaga mõõtma, vaid arvestama iga õpilase võimeid ja isiksust. Õiglane õpetaja on vajadusel karm, aga kui ta kellelegi liiga teeb, siis tuleb enda viga tunnistada ja sellest õpilasega rääkida. Ka mul on ette tulnud olukordi, kus oleme õpilasega mõlemad valesti käitunud. Siis oleme järgmisel päeval rahulikult asjad selgeks rääkinud, mõlemad vabandust palunud ja edasi on meie suhtlus läinud väga hästi.
Kuidas teha kehalise kasvatuse tund õpilaste lemmiktunniks?
Arvan, et see läheb iga aastaga järjest raskemaks. Üha rohkem tahetakse pigem arvutis olla kui ringi joosta. Aga et muuta see tund lemmikumaks, tuleb püüda teha võimalikult palju mängulisi tegevusi, mitte ainult õppida, kuidas üht või teist teha.
Juhendan ka palju treeninguid. Trennides on näha, et alguses on lastel vaimustus suur. Esimesed trennid on lõbusad, aga kui algab töö, tuleb mängu rutiinitaluvus, ning mida aeg edasi, seda väiksem see lastel on. Kui peab midagi tegema, et õppida ja paremaks saada, siis on see tüütu ja igav. Kui suudad pidevalt midagi huvitavat välja mõelda, läheb valutumalt. Lihtne see pole.
Mitu kehalise kasvatuse tundi võiks nädalas olla?
Õpilane peaks ennast liigutama iga päev. Järelikult võiks igal koolipäeval olla kehalise kasvatuse tund, aga seda ei juhtu kunagi. Äkki õnnestub kolm tundi välja kaubelda? Liikumine ei pea tähendama konkreetselt kehalist kasvatust, võib olla ka näiteks aeroobika või tants.
Kuidas õpilased seniks, kuni neid tunde pole, liigutama saada?
Siin on suur roll kodul. Kui vanemad on huvitatud ja aitavad kaasa, et laps liiguks, siis laps liigubki. Minu lapsed käivad vähemalt korra nädalas minu trennis ning teeme abikaasaga kõik selleks, et nad saaksid ka mujal käia. Tütar käib Põlvas tantsimas, poeg mitu korda nädalas Põlvas jalgpallitrennis. Korraldame neile transpordi.
Paljudes kodudes pole aega ja võimalust lapsega tegeleda, näiteks käivad vanemad välismaal tööl. Nad ootavad, et kool lapsega tegeleks, aga ka õpetajatel on keeruline midagi teha, kui laps läheb igal võimalusel ära koju või lihtsalt hängima.
Eriti tore, kui pere käib koos sportimas, aga kui see pole võimalik, siis vähemalt seisab hea, et laps spordiks. Mitu peret võiksid seejuures koostööd teha, nagu meie eelmisel aastal laste Põlvasse toimetamisel. Kuna kolme pere poisid läksid samasse trenni, siis viisid pered nad kordamööda Põlvasse ja tõid tagasi. Võti on koostöös ning perede leidlikkuses ja püüdlikkuses.
Kuidas teist sai kehalise kasvatuse õpetaja?
Asjaolude kokkulangevuste tõttu. Olen sisuliselt koolis üles kasvanud, kuna minu ema oli õpetaja ja hiljem direktor. Olin temaga juba pooleaastaselt koolis kaasas. Olen Kagu-Eesti nurgast, Saatse Saapast pärit. Saatses käisin põhikoolis, Värskas gümnaasiumis.
Põllumajandusülikoolis omandasin kõrghariduse. Õppisin seal üldse mitte õpetamisega seotud erialal – põllumajandussaaduste turustamist ja tootmist. Tagantjärele ei teagi, miks ma seda õppima sattusin.
Neljas kursus käis, aga ma polnud oma valikutes kindel. Kuulsin emalt, et naaberkool Tilsis vajab ajutiselt matemaatikaõpetajat ja uuritakse, kas mina oleks nõus minema. Kuna mul matemaatikaga probleeme polnud, otsustasin seal ajutiselt tunde anda – mõtlesin, et «ajutine» võib tähendada näiteks ühte kuud. Siia tulles selgus, et mind on vaja vähemalt aastaks. See lõi korraks põlved nõrgaks, aga võtsin väljakutse vastu. Aastast sai kaks ja nii ta läks, kuni hakkasin andma teist lemmiktundi – kehalist kasvatust. Siis astusin ka Tartu ülikooli avatud ülikooli kehakultuuri õppima. Teha on jäänud veel diplomitöö.
Kuidas tuua kooli meesõpetajaid?
Palju oleneb inimese taustast ja asjade kokkulangevusest, nagu minuga läks. Otseselt tuua kedagi vast ei saa. Arvan, et noorte õpetajatega, mitte ainult mees-,
vaid ka naisõpetajatega hakkab järjest keerulisemaks minema. Õpetajate keskmine vanus aina suureneb. Võimalik, et noori, nii mehi kui ka naisi, meelitaks kooli teatud palganumber, mis annaks elamiseks kindlustunde. Õpetaja töö ei alga hommikul kell kaheksa ega lõppe kell kolm. Töö, mida õpetaja koolimajast väljaspool teeb, ei paista küll välja, aga seda on väga palju.
AASTA SPORDISÕBRALIKEM ÕPETAJA
- Eesti koolispordi liit kuulutas neljandat korda välja aasta kõige spordisõbralikuma õpetaja. Laureaat, Põlvamaa Tilsi põhikooli kehalise kasvatuse õpetaja Davis Kostõgov töötab õpetaja ning spordiringide juhendajana 2010. aastast ning omandab Tartu ülikoolis erialast kõrgharidust.
- Davis on loov (on ise töötanud välja hindamissüsteemi), hea suhtlusoskusega ning õiglane õpetaja. Davis oskab koostada ja juhendada meeskondi, mis saavutavad üle Eesti väga häid tulemusi. Võidud spordivõistlustel äratavad õpilastes omakorda huvi paremate tulemuste, eneseteostuse ja tervisliku eluviisi vastu.
- Aasta spordisõbralikema õpetaja välja kuulutamise idee tuli Eesti koolispordi liidu presidendilt Lauri Luigelt. Tiitli eesmärk on tunnustada Eesti üldhariduskoolide õpetajate tööd õpilaste igakülgsel kehalisel ja vaimsel arendamisel.
- 2013. aasta spordisõbralikem õpetaja oli Raina Luhakooder Viljandi Kesklinna koolist, 2014. aasta laureaat oli Aarne Idavain Loksa gümnaasiumist ning eelmise aasta laureaat Rein Jõeveer Tabivere põhikoolist.