Klassiruum

FOTO: Margus Ansu

Uus valitsuskoalitsioon on lubanud tõsta õpetajate palka 120 protsendini riigi keskmisest. Enne eelmisi valimisi lubasid sama kõik erakonnad, kuid varsti loobusid. Nii hakkaski õpetaja palk Eesti keskmise suhtes taas langema, kirjutab endine koolidirektor Raivo Heinaru Õpetajate Lehes.

Paratamatult tuletab õpetaja praegune palk meelde 40 aasta tagust aega, kui mina kooli tööle läksin. Mulle kui noorele õpetajale usaldati esimesel tööaastal ainult normkoormusega ette nähtud 18 õppetundi. Pere kasvas ja et ots otsaga kokku tulla, töötasin õhtuti mitme võistkonna treenerina ja suvevaheajal maaparanduses drenaažitegijana. Nii mitu aastat järjest.

Keskmine sissetulek kuus kujunes elamisväärseks − pea kahekordseks õpetaja palgaks. Kaks kuud tööd maaparanduses tõi sisse õpetaja kaheksa kuu töötasu. Kaua nii aga vastu ei pea.

Aga õpetajad teevad lisatöid tänaseni – nad on treenerid, tõlgivad raamatuid, juhivad ekskursioone, kasvatavad aiasaadusi jne. Seda kõike pere kõrvalt.

Uued ootused

On olnud aegu, kui maaõpetajatele olid kommunaalteenused tasuta. Teenelise õpetaja nimetusega käis kaasas palgatõus. Õpetajate töötasu kasvas koolis töötatud aastate eest. Õpetajatele oli stiimuliks atesteerimine. Vanemõpetaja ja õpetaja-metoodiku nimetus suurendas palganumbrit.

Koolis on karjääritrepp ju olematu. Kvalifikatsiooni tõstmine ja meisterlikkuse kasv ei väljendu palganumbris. Nagu igal aastal, jääb ka nüüd õpetajatel oodata 5−6 protsenti palgatõusu, mis katab elukalliduse tõusu. Õpetajad on olnud leplikud ja kannatlikud, sest nende töö lastega nõuab seda. Kui kaua? Uue valitsuse tulekuga on jälle tekkinud uued ­ootused ja lootused.

Kooli ja õpetajatöö taseme hindamiseks on olnud kasutusel mitmeid meetodeid. Saadud arvnäitajatele tuginedes on koostatud paremustabeleid ja pingeridu. Nüüd on kavas hakata mitme kriteeriumi alusel mõõtma kooli panustamist gümnaasiumiõpilaste arengus. Keeruliseks see osutub, sest õpilase arengusse ei panusta ainult kool.

On raske öelda, kui palju uued arvnäitajad kooli mainet ja õpetajatööd iseloomustavad. Midagi uut on aga tulekul lisaks riigigümnaasiumide rajamisele.

Mida näitavad riigieksamid?

Ehitasime ja ehitame maakonnakeskustesse nüüdisaegsete võimalustega riigigümnaasiume, kuhu võetakse konkursi korras tööle parimaid pedagooge. See peaks tagama väga heal tasemel õpetamise, st kooli panuse suurendamise õpilaste arengusse.

Kas nii ka läheb, see selgub ehk lähiaastatel, kuid esialgsed õpitulemused riigigümnaasiumides seda ei kinnita. Seda küll riigieksamite tulemuste põhjal.

1997. aastal toimusid esimest korda ühtsed riigieksamid, mille eesmärk oli anda võrreldavat ja objektiivset pilti õpilaste ja koolide õpitulemustest. Selle pildi saab, kui vaadata õppeainete tulemusi eraldi ja võrrelda neid samasse kaalukategooriasse jäävate koolide tulemustega. Võrdluseks on hea materjal ka kooli eelnevate aastate riigieksamite analüüsi näitajad.

Nii joonistub õpitulemustest pilt, milles pole midagi erakordset – tulemus sõltub õpilaskontingendi tahtest õppida ja õpetaja oskusest kõrgtasemel õpetada. Kui need ühtivad, on tulemused ootuspäraselt head, kuid juhtub ka vastupidist.

Riigieksamite tulemuste põhjal saavad ka lapsevanemad olulist informatsiooni aineõpetuse taseme kohta koolis. Kõigi riigieksamite keskmise tulemuse põhjal koostatud pingerida aga õppetööst vajalikku informatsiooni ei anna.

Riigieksamite tulemuste võrdlemine aineti on vajalik ja parimate äramärkimine ei tohiks olla kellelegi solvav. Gümnaasiumid, kuhu õpilasi ei valita, ei saa olla võrdselt tugevad kõikides ainetes. Kui aga mõnes koolis on näiteks eesti keele riigieksami tulemus silmapaistev ja riigi üks paremaid, vajab nii kool kui ka õpetaja tunnustamist ja nimelist äramärkimist.

Õpetaja on võtmeisik

PISA testides osalemine annab hea võrdlusmaterjali meie koolide tasemest. Eesti kooli tase on märkimisväärselt kõrge ja seda eeskätt tänu meie tugevatele õpetajatele, kes aga ei saa selle hästi tehtud töö eest väärilist tasu.

Õpetaja on koolis võtmeisik. Iga õpetaja soovib oma tööd teha täie pühendumisega. On levinud kõnepruuk, et see on võimalik siis, kui õpetaja abikaasa töötab hästitasustaval ametikohal.

Seda saaksid ja tahaksid teha ka pensioniealised, kuid paraku ei jätku kõigil selleks enam tervist. Õpetajad on kohusetundlikud, töökad, uuega kohanevad ja ametitruud. Kuid nad on ka murelikud. Murelik õpetaja klassi ees ei ole hea variant. Küsimus on õpetaja töö väärtustamises, temale aastaid lubatud keskmisest töötasust kõrgemas palgas.

Õpetajaskond vananeb, kooli tulevad tööle üksikud noored, kes vajavad küpsemiseks aega. Õpetajaid on aasta-aastalt üha keerulisem leida. See tekitab olukorra, kus tuleb tööle võtta ka ajutisi töötajaid.

See ei peaks ega tohiks nii olla. Õpetajaameti populaarsust on vaja tõsta ja seda ei saa teha praeguse palganumbri juures, kui õpetaja töötasu ei küündi riigi keskmisenigi. Kiiresti vahetuvatest ministritest on jäänud ainult lubadused ja ootused.

Enesehinnang kannatab

Täistööajaga töötav õpetaja peab vabanema palgamurest. Selleks ei pea õpetaja tegema lisatööd koolis ega õpetajatöö kõrvalt mujal töötama. Õpetaja palgast rääkides meenub mulle alati lugu, mille ka siia kirja panen.

Kaua aega tagasi kooli lõpetanud endine õpilane kohtab tänaval õpetajat, tervitab ja annab teada, kes ta on ning millega tegeleb. Õpetaja on veidi kohmetu ja ütleb: «On tore, et sa mu ära tundsid! Nii et sa mäletad mind?» −«Muidugi, armas õpetaja, teil on ju seljas sama mantel, mida kandsite 30 aastat tagasi!»

Ka tänasel õpetajal ei piisa palgast, et soovikohaselt või moodsalt riietuda ning olla õpilastele eeskujuks. Õpilased on õpetaja riietumise suhtes väga tähelepanelikud ja kriitilised. Hea väljanägemine suurendab ka õpetaja sisemist kindlustunnet.

Raha pole kadunud

Koole on suletud ja liidetud, kuid see ei peegeldu töölejäänud õpetajate palgatõusus. Millised oleksid võimalused õpetajate palganumbrit suurendada?

On avaldatud arvamust, et koolivõrk vajab jätkuvalt korrastamist ja õpilaste arvu klassis tuleb suurendada. See tähendaks kokkuhoidu laste arvel. Samas on meil kaks ministeeriumi, üks Tartus, teine Tallinnas − see aga tähendab suuremaid kulutusi. Aitaks ühest, Tallinnas.

On teisigi haridusasutusi paljude töötajatega, kes otseselt laste õpetamisega ei tegele. Kas kogu see bürokraatia­masin on ikka vajalik? Ametnike arvu vähendamine tähendaks lisaks kokkuhoiule ka seda, et mõned koolid saaksid endale tööle tubli õpetaja. Riigil tuleb lõpetada ka erakoolidele majanduskulude katteks toetuse maksmine, see jäägu ikka koolipidaja tasuda.

Raha pole kuhugi kadunud. Kõik oleneb eelistustest, kellele ja kuhu seda antakse, kuhu aga mitte. Jääb mulje, et saavad need, kes teevad kõvemat lärmi.

Õpetaja aga ootab oma töö väärtustamist, alampalga tõstmist 120 protsendini riigi keskmisest töötasust.