Katrina Koppel

FOTO: Erakogu

23. novembril 1991 asutati tudengite esindusorganisatsioon Eesti Üliõpilaskondade Liit. Selleks puhuks on igati paslik meenutada, mis on tudengite roll ning kuhu suunas liigub meie kõrgharidusruum, kirjutab Eesti Üliõpilaskondade Liidu juhatuse aseesiisik Katrina Koppel.

Üldiselt ei mõelda tänapäeval enam väga eraldi tudengitele kui ühele konkreetsele ühiskonnas eksisteerivale grupile. Paljuski põhjendatult, kuna tudengite identiteet on muutunud ka hulga keerulisemaks kui see oli sada aastat tagasi. See ei tähenda, et tudengiliikumine või selle jõud Eestis või maailmas raugenud oleks.

See, milline on ja kuhu pürgib üliõpilasliikumine praegu, tuleneb paljuski ajaloost. Kunagi olid tudengid ühiskonnagrupina üsna homogeenne - osalt ühiskonna suletuse tõttu (polnud Facebooki, inimeste identiteedid olid lihtsad ja ka vaba aja kasutamise võimalused piiratumad), osalt tudengiks saamise eksklusiivsuse tõttu (tudengiks pääses ainult kõrgklass, ainult mehed jne). See homogeenne liikumine, mis oli ka reeglina ühiskonna jõukamast osast pärit, omas nii aega kui tahtmist teadmiste omandamise kõrvalt ka midagi suuremat korda saata, on see siis kultuuri arendamine või iseseisva riigi loomisele kaasa aitamine.

Kirjumaks muutuv ühiskond on muutnud heterogeensemaks ka tudengkonna, kes tihtipeale end enam ühtse grupina ei tunne. Reeglina. Tendents, et üldiselt kodanikuühiskonnas saavad kaasa lüüa need, kellel on selleks kalliks hobiks aega ja raha on aga paiguti kahjuks ka Eestis säilinud isegi siis, kui teoreetiline võimalus kaasa lüüa kõigil olemas on.

Tudengite ühtsust näeb praegu eelkõige hetkedel, kus juttu on ühiskonna või hariduse (mis siiski tegelikult ju osa ühiskonnast) tulevikust. Näiteks, Suurbritannias koondus Brexiti eel tudengkond nii mitteformaalselt kui ka läbi ametliku üliõpilasliidu väga ühtseks grupiks, kes eelistas EList lahkumisele selgelt liitu jäämist. Selle soovi nimel tegid nad ka aktiivselt kampaaniat, avaldasid tänaval meelt ning kirjutasid artikleid. ELi jäämise eelised tudengitele olid ka üsna selged - EL on andnud tudengitele võimaluse õppida ühtsemalt, rahvusvahelisemalt ja kvaliteetsemalt (Bologna protsess, Erasmuse läbi välismaal õppimise võimalus).

Üliõpilased kui vaba hääle esindajad

Eelkõige eristuvadki tudengid ülejäänud ühiskonnast selgemini, kui tegu on mõne revolutsioonilisema või pahaseks ajavama perioodiga riigis. Näiteks, viimase kuu jooksul on toimunud kümnete tuhandete tudengite koostööl meeleavaldused nii Iirimaal, Taanis kui ka Lätis. Kui mõelda kuulsamatele kirjeldustele tudengite liikumistest, kerkib silma ette «Hüljatute» tudengirahutused ja sündmused Tšehhis 1939. aasta novembris, mida siiani rahvusvahelise tudengipäevaga tähistatakse.

Kuidas on aga üliõpilastega siin? Meeleavaldused kui sellised pole Eestis levinud. Kui minnakse massides tänavale, on tegu kas üsna erandliku grupi või harukordselt suure pahameelega (nt ACTA ja Aitab Valelikust Poliitikast), seda nii tudengite kui kõigi teiste puhul. Tudengite meeleavaldused Eestis on siiski eksisteerinud (L. Läänemets, Postimehes 16. november).

Meelsuste osas on teemasid, milles osas nii tudengid kui nooremad, aga ka haritumad inimesed üldiselt on pigem ühtsemal ja teistsugusel arvamusel, kui tajutav enamik ühiskonnast (näiteks seoses samasooliste õiguste ning pagulaskriisiga).

Üliõpilasliikumist on läinud minevikus ning läheb ilmselt ka tulevikus vaja laiemalt ühiskonnale hetkedel, kui on vaja südametunnistusele koputajat. Näiteks hetkedel, kui oli tarvis üle korrata, et välistudeng Eestis ei ole kriminaal või illegaalne immigrant. Hetkedel, kui riigikogu komisjonide avalikul ühisistungil ei mõista ühe komisjoni esimees, et sõna «mittetulundusühing» ei tähenda, et kodanikuühiskonnal on keelatud kasumit teenimata tulu saada, kas siis läbi annetuste või riigi toetuse. Suutlikkus ja viitsimine selgitada on tudengite trump.

Uute arusaamade eestkõnelemisest

Isegi olukorras, kus Eestis on ning siia saabuvad pagulased ei ole aktsepteeritav nende teiste inimeste ahistamine ei tänaval ega internetis. Ebatolerantsusest kirjutamise peale meile külge kleebitud «tolerasti» sildi võtan tudengina rõõmuga omaks. Vastutus öelda välja, kui ühiskondlik arutelu hakkab kiskuma kreeni, mõistete tähendused moonduvad tundmatuseni, on oskus korrata oma sõnumit pea püsti, kuni see kohale jõuab üks üliõpilasliikumise võludest ja valudest.

Vahepealsel ajal on aga tudengid algajad (või isegi mitte nii algajad) teoreetikud teadlased, kes oskavad panna asju maailma keelde. Tudengid on, või peaksid olema need, kes õpivad selleks, et teha midagi paremaks. Luua paremaid disaine. Lahendada probleeme, mida me veel isegi probleemideks ei pea. Pöörata tähelepanu neile, kellele muidu tähelepanu ei pöörata või ei osata pöörata. Selgitada oma professorite keerulisi mõttekäike neile, kelleni need kõige enam jõudma peaksid. See on haritud inimeste ülesanne kogu kodanikuühiskonnas.