Eerik-Niiles Kross

FOTO: Sander Ilvest

Reedeses Postimehes ilmunud artiklis «Ametnikud tõrjuvad jutte idapöördest» ja juhtkirjas kirjutati, kuidas Eesti ametnikud näevad vaeva, et lükata ümber välismeedias levinud väiteid justkui toimus Eestis valitsuse kukkudes idapööre.

Postimees uuris riigikogu liikmelt Eerik-Niiles Krossilt (Reformierakond), kas ta on seotud sellega, et mõned väljaanded kirjutavad, justkui oleks Eestis läänemeelne valitsus asendumas Venemaa-meelsega ning kuidas ta seda väidet kommenteeriks.

Krossi palvel avaldame tema vastuse täismahus:

Postimees väidab oma juhtkirjas «Sõda Eesti vastu», et «mitu Eesti riigiametnikku» on «vihjanud», et üks riigikogu liige on «osalenud» «juttude rääkimises» «valitsusevahetusest Kremli Euroopa ülevõtmise plaanide kontekstis». Küsimuses mulle ütlete: «üks allikas» «väitis mulle täna, et teie olete seotud sellega, miks mõned väljaanded kirjutavad, justkui oleks Eestis läänemeelne valitsus asendumas Venemaa-meelsega.» Ja kas ma olen «sel teemal» «kellegagi» suhelnud ja mis on minu seisukoht.

Kas ma olen «selles küsimuses» «kellegagi suhelnud»? Loomulikult, viimase nädala olen ma peaaegu ainult selles küsimuses suhelnud. Poliitikute, sõprade, ajakirjanike, valijate, perekonnaga. Nii kodu- kui välismaiste ajakirjanike, diplomaatide ja analüütikutega suhtlen ma praktiliselt iga päev. Olen rahustanud, kommenteerinud, kirjutanud, lohutanud, selgitanud, prognoosinud. Et rahvusvaheline meediapilt on Eesti suhtes praegu ikka veel küllalt positiivne tuleneb mingis osas ka sellest suhtlusest.

Olen viimastel päevadel saanud üsna palju Lääne ajakirjanike küsimusi Trumpi võidu tähenduse ja mõjude kohta Balti ja Euroopa julgeolekule. See on küsimus, mis hetkel kogu julgeolekupoliitiliselt mõtlevat Lääne kogukonda, ajakirjanikke, analüütikuid, diplomaate meie asjas huvitab. Täna näiteks andsin intervjuu Taani väljaandele Politiken, kes muide küsis ka valitsusvahetuse kohta. Seda saate ilmselt varsti lugeda. Intervjuu muide on ajakirjanikul ka lindis, võin talt küsida ja Teile saata, et te saaksite oma «allikatele» edastada. See võiks neile õpetada, kuidas praegust olukorda Eesti huvides analüüsida. Muide, avaldasin Politicos artikli Trumpi võidu ja Balti julgeoleku kohta, mis minu teada on üldse ainus suures «välismaa» väljaandes seni siitkandist selle asja kohta avaldatu. 

Valitsusvahetus huvitab minu muljet mööda välismeediat ainult möödaminnes. Ja neid huvitab ainult üks küsimus. Kas Eesti välispoliitiline kurss muutub? Sellele saan mina vastata ainult ühel moel: uus koalitsioon on kinnitanud, et ei muutu. Et seda küsimust igal juhul küsitakse, on täiesti paratamatu. Kõigil meil peab olema siin rahulik vastus ja valitsus peab olema valmis nõrkemiseni senise kursi kindlust kinnitama.

Ajakirjanikule on kõige olulisem allikate usaldusväärsus ja julgeolekust ning poliitikast kirjutajale tema analüüsi adekvaatsus. Seetõttu jahmatab mind Teie «allikate» mõttemaailm. Selles maailmas on olemas isoleeritud «lääne ajakirjandus», on olemas «Eesti sisemine maine» ja «Eesti väline maine»  mida on võimalik mingisuguste kavalate manipulatsioonidega «kahjustada». 

Samasugune mõttemaailm kõlas muide eelmises Foorumis Jevgeni Ossinovski suust, kes ütles tõsise näoga, et «mis puutub sellist Eesti välise maine kahjustamist, siis see on tõesti tõsine lugu» ja «loodetavasti Rõivas ikka oma erakonna liikmeid, kes on olnud osalised selles ettesöötmises, suudab rahustada». Ossinovski lisas, et «Eesti huvisid kahjustatakse laiemalt». 

Sõbrad, sellist asja nagu «Eesti väline maine» ei ole olemas. Eestil on maine ja seda on aastaid kujundanud mitte erakondlikud spinndoktorid vaid Eesti valitsuste sihikindel tegevus. Eesti maine on hea mitte selle tõttu et Eesti  on «lääne meedia» üle kavaldanud, vaid üksnes seetõttu, et Eesti on ehitanud ehtsat demokraatiat, Eesti teeb seda mida räägib ja usub sellesse mida teeb ja kinnitab. Näiteks et inimõigused on oluline, rahvusvaheline õigus on oluline, vabadust tuleb kaitsta, NATO on meie väärtusruum, ajakirjandusvabadus on meie tugevus jne. Eesti maine on hea, kuna teda on aastaid esindanud haritud, läänelikult mõtlevad ja professionaalsed diplomaadid ja poliitikud. 

Me elame globaalses inforuumis. Iga artiklit, mis eesti keeles ilmub, on võimalik kahe sekundiga googeltransleitida ja enam-vähem arusaadavaks teha ükskõik mis keeles. Soovida või isegi uskuda, et on võimalik kujundada kaks eraldi mainet, üks sisemine ja sisepoliitiline ja teine välismaine, mis on hoopis teistsugune ja ilusam, on puhas sõgedus. Ja ohtlik pealegi. Niimoodi muutuks me Aserbaidžaaniks, kes kodus paneb ajakirjanikke vangi ja siis on imestunud, et miks «lääne meedia» neist halvasti kirjutab. Muide, ka Nõukogude Liidus oli võimalik «koostöö eest välismaise ajakirjandusega» trellide taha sattuda. «Iga mitte-entusiastlik kirjutis, mis on avaldatud välismeedias võidakse tunnistada ekstremismivastase seaduse rikkumiseks» kirjutab meediavabaduse uuring Venemaa kohta.

Kui mõni väljaanne «välismaal» kirjutab, et Eestis moodustab valitsuse erakond, millel on koostööleping Ühtse Venemaaga, siis seda faktiväidet ei ole tarvis kellelegi «ette sööta». Kasvõi Postimehe peatoimetaja seadis mõne päeva eest otsesõnu kahtluse alla «Eesti riigi ja valitsuse» usalduse NATO partnerite silmis ja julgeolekualase koostöö niikaua kui lepingut pole tühistatud. Teie väljaanne on võitnud kohtus Keskerakonna äsjast esimeest ja kohus on leidnud, et teda võib nimetada Venemaa mõjuagendiks. Postimehes avaldatud Marcus Kolga artikkel «Keskerakonna ja Putini lepe ohustab Eesti rahvusvahelist mainet» on inglise keeles «välismeedias» kõigile kättesaadav. 

Kas Eesti sisepoliitikas ja vähemasti kahe erakonna näol ka välispoliitikas hästi orienteeruv uus koalitsioon on tõsimeeles imestunud, et «välismeedia» kajastab valitsusvahetust «mitte-entusiastlikult». Sel juhul on nad strateegilises kommunikatsioonis ja julgeolekupoliitikas absoluutselt kõva kuulmisega. 

Kui negatiivseteks, pealiskaudseteks või rumalateks meediareaktsioonideks ei oldud valmis, mis on murettekitav, siis vähemasti nüüd soovitan ennast kokku võtta ja hakata Eesti positsioonide ülekinnitamisega, Eesti valitsuse vankumatu läänekursi lõputu ülekordamisega kiiresti ja koordineeritult peale. Mina olen seda selgitades veetnud suurema osa ajast viimased paar nädalat. Usutavasti teevad sama ministeeriumid. 

Keskerakonna valitsuse ka koos Ühtse Venemaa lepinguga saab pikapeale maailmale ära seletada. See muutub üsna kiiresti usutavaks kohe, kui see valitsus teeb seda, mida julgeolekus lubab. Täna on mainekahju juba tehtud. See on paratamatu, aga seda saab parandada. Täna vajab Eesti kõiki inimesi, kes omavad välismaist võrgustikku, et meie olukorda selgitada, liitlastruudust üle kinnitada, kohustuste täitmist lubada ja kõike seda parandada, mida parandada saab. Ühtse Venemaa lepingu osas saab Eestit sisuliselt aidata küll ainult Keskerakond, valitsus peaks aga oma kommunikatsioonis julgeoleku ja välispoliitilise kursi küsimustes pigem üle kui alla kommunikeerima. 

Mõneti on Eesti täna topeltkeerulises olukorras, sest küsimuse all on ühtaegu NATO ühtsus USA valimiste taustal ja õhus on umbusk Eesti kursi suhtes. Seda on mõistlik isekeskis tunnistada ja kontsentreeruda sellele samale konsensuslikule ja ühtsele välispoliitikale, mis on meile seni edu toonud. 

Soovitused, täiesti sõbralikud, nii valitsusele kui kõigile poliitikutele ja teistele välissuhtluses aktiivsetele inimestele:

1. Valitsuse kommunikatsioonibüroo, välisministeerium ja kaitseministeerium, kes niikuinii koordineerivad julgeolekupoliitilist kommunikatsiooni peaksid tagama, et välisajakirjanike huvi meie vastu oleks kaardistatud, asjalikud kõneisikud 24 tundi päevas saadaval ja jutupunktid valmis. 

2. Uue valitsuse jõuministritele tuleks leida võimalus esineda suurtes kvaliteetlehtedes artiklite ja soovitavalt teleintervjuudega. Piltlikult öeldes, Yana Toomi asemel tahaks BBCs näha Marko Mihkelsoni. 

3. Korduvalt jutuks olnud võrgustiku tugevdamine ja suhtekorraldajate kaasamine Washingtonis, eriti Kongressi ja Senatiga tegelemiseks tuleks kiirkorras käivitada.

4. Inimesed, kellel on rahvusvaheline võrgustik, ka akadeemilises maailmas ja meedias, tuleks taaskäivitada nii, nagu nad töötasid näiteks Vene vägede väljaviimist nõudes või Pronksiöö ajal.

5. Valitsuse vahetuse vältel võiks kommunikatsiooni raskust ajutiselt kanda need demokraatlikud institutsioonid, mis ei ole erakonnapoliitikaga hõivatud, kuid esindavad Eestit: President, Riigikogu esimees, kaitseväe juhataja, Välis- ja Kaitseministeeriumi kõrged ametnikud.

Ja lõpetuseks, Eesti mainele tuleb kindlasti kasuks kui Eesti ajakirjandus väldib spinnide tiražeerimist.