Infosõjas ei loobita küll erinevalt pärissõjast vaenlase linnadele pomme ega hävitata strateegilisi objekte, kuid inimteadvust ja -käitumist mõjutades võib sellegipoolest tekitada väga suurt kahju. Muuhulgas ka mainele.
Juhtkiri: sõda Eesti vastu (8)
17. november 2016, 19:15
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Alates 8. novembrist on lääne väljaannetes ilmunud teateid, et Eestis tuleb kohe-kohe võimule venemeelne valitsus, ning Eesti seatakse mõnigi kord ühte ritta riikidega, nagu Moldova, Montenegro ja Bulgaaria, kus Kreml on väidetavalt teinud viimasel ajal katseid kohalikku poliitikasse sekkuda.
Venemaa agressiivne käitumine on Vladimir Putini valitsusajal oluliselt kasvanud ning sellega seoses kiputakse meedias vahel nägema Kremlit võimsamana ja tema kavatsusi kavalamana, kui need tegelikult on. Muuhulgas nähakse Venemaa kätt seal, kus seda tegelikult pole, kuna ka Eesti valitsuse vahetuse taga on ju siiski halb valitsemine, mitte välised manipulatsioonid.
Kahtlemata on Keskerakond andnud selleks teatavat alust, hoides kramplikult kinni koostööleppest Venemaa võimupartei Ühtse Venemaaga, kelle pakutav tulevikuvisioon on viimastel aastatel – kui parafraseerida George Orwelli –tšekisti saabas inimkonna näol. Keskerakonna üksikliikmed on transleerinud ka Kremli-meelset retoorikat, mis on umbusku selle erakonna suhtes vaid kasvatanud. Selge, et Keskerakonna ja selle poliitikute sooritus valimistel oleneb paljus kajastusest venekeelses meedias ja venekeelsest valijast, mistõttu pole Jüri Ratas erakonna uue esimehena kiirustanud koostöölepet annulleerima.
Selge, et antud tegevus on plaanitud infosõjana oma sisepoliitiliste vastaste vastu, kuid paraku võrdub see infosõjaga meie enda riigi vastu.
Loomulikult võib õigusega arutleda, kas Ratase valitsus kujuneb Eesti seisukohalt efektiivsemaks kui Taavi Rõivase oma ja kas tema juhivõimed ületavad eelkäija pigem kesiseid oskusi, kuid rääkida valitsusevahetusest Kremli Euroopa ülevõtmise plaanide kontekstis on kas selge rumalus või pahatahtlikkus.
Mitu Eesti riigiametnikku on vihjanud ka valitsusest lahkuvasse Reformierakonda kuuluva riigikogu liikme ja veel mõne sellele lähedal seisva isiku osalusele selles algallikatena. Jutud Kremli-meelsest Eesti valitsusest haakuvad nii stereotüüpide kui ka Venemaa varasema käitumise ja suurriiklike ambitsioonidega, mõjudes välisajakirjanikele eksitavalt, kuna alternatiivseid allikaid Eesti poliitikas toimuvast on ka meie keeleruumi väiksust arvestades raske leida.
Selge, et antud tegevus on plaanitud infosõjana oma sisepoliitiliste vastaste vastu, kuid paraku võrdub see infosõjaga meie enda riigi vastu, kuna siin toimuvast manipulatiivsete meetoditega endale kasulikku pilti kujundades kahjustatakse ühtlasi Eesti mainet.