25 aastaga oleme palju saavutanud, ent ometigi on haridusvaldkonna asjatundjad enamjaolt ühel meelel, et kool ja õppimine vajavad muutusi, kirjutab Noored Kooli tegevjuht Kristi Klaasmägi.
Kristi Klaasmägi: kui suurt ja kiiret muutust haridus vajab? (1)
18. november 2016, 15:59
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Oleme õigustatult uhked Eesti saavutuste üle. Viimase 25 aastaga on üles ehitatud edukalt toimiv demokraatia ja majandus. Meie õpilaste teadmised on ühed Euroopa parimad, nagu näitavad PISA testide tulemused. Mõlema saavutuse juures on oluline roll meie õpetajatel. Nemad kujundasid tänaste eestvedajate põlvkonda ja on ka tänaste haridustulemuste aluseks. Ja ometigi on haridusvaldkonna inimesed enamalt jaolt üksmeelel selle suhtes, et kool ja õppimine vajavad muutuseid.
Peidusolev vajadus muutuseks
Vajadus muutumiseks on olemas, aga tänu meie edule laiema avalikkuse eest veidi peidus.
Esiteks näeb seda vajadust tänases haridusstatistikas, kui vaadata PISA keskmisest tulemusest sügavamale.
Meie vene õppekeelega põhikoolide lõpetajatest 37 protsendil on piiratud edasiõppimise valikud vähese eesti keele oskuste tõttu – samal ajal küsime endalt, kumma poole meie venekeelne elanikkond võimaliku konflikti korral valib.
Meie 18–24-aastastest noortest on 11 protsenti madala haridustasemega ega õpi edasi – samal ajal on meil kibe töökäte puudus.
Meil on palju madala ja keskmise taseme teadmistega õpilasi ning vähe tippe – samal ajal räägivad majandusanalüütikud vajadusest tõsta tootlikkust ja teha keerulisemat tööd.
Teiseks tuleneb vajadus muutumiseks ka meie tänastest teadmistest selle kohta, mis toimub lapse ajus ja psüühikas – mis teadmiste omandamisele kaasa aitab ja mis seda takistab. Teame geenide rollist, aga teame ka keskkonna mõju olulisust. Teame, et liigne stress on kahjulik. Teame, et teadmised jäädvustuvad ajus siis, kui huvi ja motivatsioon aktiveerivad kogu aju. Teame, et õppimine algab alles siis, kui laps tunneb ennast koolis turvaliselt ja hästi. Täna ei ole suurem osa meie koolides toimuvatest tundidest neile teadmistele üles ehitatud.
Kolmandaks tuleb vajadus muutumiseks ümbritseva maailma muutumisest. Masinad teevad järjest suurema osa lihtsamatest operatsioonidest meie eest ära. OECD hinnangul on tõenäoline, et 6 protsenti meie tänastest töökohtadest kaovad ja 21 protsendis ametitest toimub ülesannetes oluline muudatus. 10–20 aasta pärast ei ole enam paljusid tänaseid töökohti. Tänaseid õpilasi ei aita elus ainult needsamad oskused ja teadmised, mis meid nii kaugele on toonud.
Neljandaks tuleb vajadus muutumiseks ka sellest, et oleme viimastel aastakümnetel teadmisi ja efektiivsust sihiks seades koolis veidi vähem tähelepanu pööranud üldinimlikele omadustele ja väärtustele. Doris Kareva jagas hiljuti Kultuuri Koha konverentsil lugu sellest, kuidas teda kutsuti gümnaasiumi õpilastele rääkima voorustest – kuna noored ei tea, mis need on. Meie õpetajate üks väljakutse on olla kõigi survete ja ootuste keskel eeskätt Õpetaja ja Inimene suure algustähega, mitte inimene klassi ees, kes lastele oma ainet edasi annab.
Viiendaks vajab tunnistamist ka see, et koolis kehtivad samasugused turumajanduslikud printsiibid, nagu muudes valdkondades. Õpetajad ning koolijuhid on ka töötajad, kes valivad võimalusel paremaid töötingimusi; ressursid koonduvad sinna, kus need saavad paremini ära kasutatud – ühelt poolt väga mõistlik ja loomulik. Teiselt poolt on see vastupidine tegelikule vajadusele, kuna täna koonduvad ressursid pigem sinna, kus kool saab koostöös koduga teha väga head tööd, mitte sinna, kus neid on rohkem vaja. Ometigi on õpetajate ja koolide töö, kellel ei ole lapsevanemate näol tugevat partnerit, meie jaoks suurem väljakutse.
Vajadus 21. sajandi Õpetaja järele
Muudatuste elluviimine algab probleemi tunnistamisest ja sõnastamisest. Osaliselt on lahendused meie tänaste probleemide jaoks juba olemas, üldisel tasemel haridusstrateegias sõnastatult. Siin valitseb justkui üksmeel – muutuva õpikäsituse rakendamisele viitavad erinevate erakondade poliitilised platvormid ja senised koalitsioonilepped. Strateegia rakendamist toetavad erinevad meetmed – Haridus- ja Teadusministeerium rahastab koolitusi ja erinevaid koostöövorme, toetab ülikoolide kompetentsikeskuste rajamist.
Kuna 20. sajandi õpetajad tegid väga head tööd ja on meid nii kaugele toonud, ei ole meil kriisi, mis muutustele ja 21. sajandi õpetamisele laiemat toetust tagaks. Haridusentusiastid ja avalikkus saavad muutuste olulisusest ja kiirema liikumise vajadusest erinevalt aru. Seetõttu käib haridusmuudatuste ellu viimine suurel määral sisemiste ressursside arvelt, saades siin ja seal hoogu kas ettevõtjate või lapsevanemate rahakotist. Ja ka sisemisi ressursse on napilt. Näiteks eelmise koalitsioonileppe tasandil oli kokku lepitud haridus- ja teadusvaldkonna rahastamine 6-7 protsenti SKTst, reaalsuses jõudis rahastus kuue protsendini vaid tänu arvestusmeetodite muutumisele.
See omakorda tähendab, et reaalsuses peavad õpetajad ja koolijuhid, kui nad tahavad frontaalsest õppest, kus õpetaja annab teadmisi, üle minna õpilasi aktiveerivale ja kaasavale õppele, kus õpetaja loob keskkonna, kus õpilased omandavad ja loovad oma teadmist, lootma iseendale. Materjalid, kuidas teistmoodi õpetada, tuleb endal luua, teadmised ja oskused ise omandada. See on ka võimalik, nagu me seda siin ja seal näeme, aga eeldab suurt tahet ning pühendumist. Mida ei ole kõigil täna koolis töötavatel inimestel.
Haridus prioriteediks
Teadmine, mida ja kuidas muuta, on kui mitte täiel määral, siis suures osas olemas. Aga muudatused sisemiste ressursside arvelt on aeglased. Kiiremad muudatused vajaksid suuremat tahet ja lühiajaliselt ka märgatavalt suuremat investeeringut. Soov kiiremate muudatuste järele on haridusvaldkonna sees ja osade lapsevanemate seas. Laiema avalikkuse jaoks ei ole haridusprobleemid olulisemad teistest igapäevase elu probleemidest – meditsiini rahastamisest, julgeolekust, sotsiaalsetest tagatistest ja majanduskasvust.
Muutus hariduses jääb aeglaseks, kuni see ei ole valitsuskoalitsioonide – ja enne seda ka valijate – prioriteediks. Haridusmuudatuste eest seisjate probleem on, kuidas näidata laiemale avalikkusele seda potentsiaali, mis jääb saavutamata tervise, õnnelikkuse, kõrgema haridustaseme, ennastjuhtivate õppijate, kujundamata ettevõtlikkuse ja tulevase majanduskasvu näol.
Seni, kuni vaid väike osa ühiskonnast näeb muutuste vajadust, saame edasi loota neile eestvedajatele, kes juba täna on haridusmuutustesse investeeritud. Neid on nii ettevõtetes, mittetulundusühingutes, koolides ja ülikoolides kui avalikus sektoris.
Tänavu kümneaastaseks saav programm Noored Kooli viib võimekad ülikoolilõpetajad ja erialaeksperdid vähemalt kaheks aastaks koolidesse õpetajana tööle. Samal ajal läbivad osalejad koolitusi ja kujunevad programmi jooksul aina paremaks õpetajaks ning eestvedajaks oma kogukonnas.
Pärast programmi lõppu jätkab üle poole neist õpetajana. 80 protsenti Noored Kooli kogukonnast panustab ka edaspidi mitmel moel haridusvaldkonda.
Noored Kooli programmi saab kandideerida kuni 24. novembrini Noored Kooli kodulehel.