Tiina Ann Kirss.

FOTO: Margus Ansu / Postimees

Kas tänapäeval Eesti ülikooli lõpetanud noor oskab olla ühiskonnas, käituda ühiskonna liikmena, küsib Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor Tiina Ann Kirss.

Kas ta oskab olla midagi muud kui (erineva agressiivsusega) Tema (Vaba) Ise? Kas oleme ülikoolihariduse (ning ülikooli tegevuste) kaubastumise tõttu ning Korporatsioon@Ülikool.ee reitingute püüdmise pärast tasalülitanud harituse?

Viimastel kuudel oleme kolleegidega Kultuuri Kojas arutanud hariduse/harituse dissonantsi (digikeeles disconnect'i), jõudes samade murekohtade juurde tagasi. Kui haritus ei ole ülikooli mure, siis kelle mure see veel olema peaks? Gümnaasiumi küpsustunnistusega ei saa ju seda saavutatuks pidada?

Ülikooli õppekavad on kitsad ja tõhusad; see, mis valmistab inimest ette oma töö kaugemate, pikaajaliste tagajärgede teadvustamiseks, kaob ekraanilt. Valikaineid on väga vähe, humanitaariat peetakse üldiselt kõrvaliseks, ebatootlikuks, tarbetuks kuluks, eluvõõraste ning aeglaste professorite erahuviks. «Lugemisrühmi» saab silma pilgutamata korraldada skaibis kas Stockholmist, New Havenist või Tokyost. Pealegi on Harvard, Princeton, Yale ja Stanford tasuta võrguloengutena ju igaühele kättesaadavad. Haamri alla lähevad eneseväljendusoskus (liiga aeglane, pealegi üliõpilase isiklik vastutus) ning refleksioon. Huvitav on jälgida, kuidas püüdlikult kiiresti koera- või konnaujumist prooviv Eesti teiste, suuremate haridussüsteemide püsivigu imetleb ja matkib.

 (Inimese) kadu

Sooritusi saab mõõta, kuid kvaliteedikadu jääb kõrghariduses nähtamatuks. Seda pole võimalik robustsete ja jämedate mõõdikutega hinnata.  Hiljuti lausus tuttav treener, et need, kes tarbivad õlalihaste paisutamiseks valgupulbreid ja tõstavad võistu raudkange, tekitavad hõredakoelist võltslihast, mis ongi suuteline vaid raudkangi tõstma. Funktsionaalne treening nõuab mõistust ja teadmist vältimaks seda, et pea jääb kangestunud kaela  ja «arendatud» lihaste vahel õieli.

 Harituse üks nähtamatus on (osalt digiseadeldiste obsessiivse kasutuse tõttu) jätkuv kadu inimsuhetes. See ei kuulu oskusete ja pädevuste alla, mida 17 protsenti õppekavas ette nähtud hinnet kujundavat tegevust 1 kuni 10 skaalal justkui arendaks. Suurem pilt on hiiliv ebakommunikatiivsus ja kirjaoskamatus. Vaatamata arenevatele tugisüsteemidele muretsevad mu kolleegid, et üliõpilased ei õpi kolme bakalaureuseaasta jooksul selgemalt, sidusamalt ega põhjalikumalt end kirjasõnas väljendama. Magistrantidesse suhtutakse nii, et kui siiamaani pole kirjutama õppinud, siis ega meie seda neile kahe aastaga õpetada saa. Kas väikese ühiskonna rahvusvaheliselt avatud ülikool ei peaks tegelema inimsuhete kõhnenemise ning kirjaoskamatuse probleemidega, kasvõi isekeskis, akadeemilise communitas'ina?  Eksponentsiaalselt paljunevad, hoiatavad ja kurjustavad meeldetuletuskirjad ei ole lahendus, vaid soodustavad hoopis jätkuvat võõrandumist.

 Meie ühiskonnal on vaja inimesi, kes oskavad teineteist märgata, teineteisest mööduda nii autoroolis kui jalakäijana nii, et nad teineteisega arvestavad. On vaja inimesi, kes oskavad istuda haigevoodi juures, kuhu meelelahutusmeedia ei ulatu. See oskus ei ole müüdav ega ostetav «teenus».

Tuleb meelde tuletada, kuidas vanaisale silma vaadata ja tema häält kuulata, nii nagu tema silmavaade meid väikestena soojendas, käsi toetas ja hääl saatis. Seda hullem on olukord, kus hooldajate ja kõrgema astme meditsiinitöötajate vahel on nii suur palgalõhe, justkui poleks kohane nõuda öö otsa end nüriks jooksnud hooldajalt oodata inimlikkust ja tähelepanu. Rääkimata cum laude lõpetanud avalike suhete bakalaureusest, kes saab heapalgalise kontoriametniku töökoja ministeeriumis ja kelle pähe ei mahu, et need, kelle perearstikeskust ta kinni paneb on… inimesed. Estlish-keelepruugis võib ka öelda, et nendelgi on elud. Inimlikku mõõdet ignoreeriv, seega eirav ülikool on inimvastane. Mida väiksem ühiskond, seda rängem on ebainimlikkuse hind. Ehk on refleks end ankeetide ja aruannete vastu kaitsta lihtsalt vaikida ning mitte tähele panna.

Aeglus

Maggie Berg ja Barbara K Seeberi raamat «The Slow Professor» reflekteerib kiiruse- ehk kiirenduse hädaohtude üle kõrghariduskeskkonnas: kiirendus akadeemilisel parkimisplatsil mõjub halvasti nii õpetamisele ja uurimistööle, õppejõududele ja tudengitele. Akadeemia ei ole vabrik ega kaubanduskett. Kas kolme ülikooliaasta jooksul on võimalik õppida ning õpetada sellise tempoga, et teadmisi seeditakse, nende tagajärgede üle mõeldakse, sealjuures kaaludes eetilisi probleeme, mis ulatuvad pärismaalaste tarkuse järgi seitsmendasse põlvkonda pärast meid?

Aga kuidas me saame aeglustuda, kui ülejäänud maailm kiireneb? (Kas me saame loobuda ülesöömisest, kui tahame elada oma lapselaste koolitee alguseni?) Miks võtta mujal maailmas katsetatud ning kogetud patoloogia oma sirgjooneliseks eesmärgiks? Miks on vaja hiilata näidikutega, intellektuaalsete tootmiskvootidega, kalasilmse kuulekusega kõrghariduse administreerimises? Kas poleks hoopis kasulikum, isegi kasinam, mõelda täna väljaspool kasti, et see hommegi võimalus oleks?

Haritust soodustab aeglustumine, aja mahavõtmine ja keskendumine, tulemuste peale sooritatud ülesannete vähendamine. Rööprähklemine on paratamatu, aga akadeemilised üksused võiksid teineteisele aru anda, mis on õppejõudude ja üliõpilaste tegelik (fenomenoloogilises mõttes «elatav») koormus.  Sõnastada selgelt ja sisuliselt on vaja kasvõi selleks, et järgmine lüli akadeemilises toiduahelas vähemalt taipaks, mida (keda) ta sööb? 

Learning in estlish

Üks valvsamalt hoitud saladusi Eesti praeguses kõrghariduses on see, et kohustuslikust ingliskeelsest õppekirjandusest  (õpikutest märksa keerulisemas keeles kirjutatud teadusartiklitest) ei suuda (isegi väga hea inglise keele riigieksami tulemustega) üliõpilane rahuldavalt aru saada, kuigi ta on selleks sunnitud. Oleme korporatsioonis Ülikool.ee justkui vaikimisi kokku leppinud, et «nii ongi», niisiis «nii olgu».  Bakalaureuseõpe selekteerib sotsiaaldarvinistlikult välja need, kes on suutnud mitmevastusevaliku teste vähemalt D või E tasandil sooritada ning seega õppejõudu veenda, et nad… oskavad materjali põhjal mitmevastusevalikuga teste teha ja neist läbi saada.  Pangem silmad kõvasti kinni: soovigem, et keegi tõesti viibutab meie tudengite pea kohal võluvitsa, et nad ellujäämise-eelisena, paari-kolme välismaise konverentsi külastamise järel hakkaksidki maagiliselt inglise keeles mõtlema, seminaris suhtlema ja kirjutama.

Karta on, et ingliskeelsetes magistriõppekavades ei saa tudengid paljudest « inglish-neitivspiikeritest»  külalisõppejõududest aru, kuna need suhtlevad loengus ja seminaris normaalsel kõnekiirusel. Eesti üliõpilane on selle peale vait. Ta ei küsi ega kõhkle avalikult.  Kui hiljuti kirjutati Postimehes, et praegu on Tartu Ülikoolis vaid 7,6 protsenti doktoritöid kirjutatud inglise keeles, et kõige järsem langus eesti keeles kirjutatud väitekirjades on toimunud viimase viie aasta jooksul, siis nendele arvudele lisaks tuleb paraku tõdeda, et ka suures osas neist 92,4 protsendis ingliskeelsetest doktoritöödest on inglise keele tase parimal juhul kesine.  Kuna tänapäeval enamik doktoritöödest (vaatamata valdkonnale) on koostatud artiklite põhjal, siis ainus kontrolliv tingimus on nende välismaiste ajakirjade keeletoimetuse tase, sageli «kiirenduse» tõttu ebaühtlane. Katusepeatüki kohta, mille doktorant peab oma väitekirja juurde kirjutama, kehtib Eestis tuttav käib-küll reegel. Keskpärasus (mediokriteet) on edukalt institutsionaliseeritud.

Küsimus pole sugugi peensustes, grammatilises korrektsuses ja komavigades. Kui inglise keeles mõtlemine ja rahvusvahelises teadusssuhtluses enese väljendamine peab toimuma käsukorras ja automaatselt, siis reaalses elus – isegi Google Translate`i toel, on olukord teistsugune, ning väärnähtused on sagedased. Kirjutajaks peab arenema. Võõrkeeles kirjutama saab tudengit õpetada vaid see, kes seda võõrkeelt tudengist paremini tunneb. Kas on tõesti tore, et meie üha püüdlikum ja produktiivsem teadus «tönkab»?

On arusaadav, et kasinast doktoristipendiumist ära elada püüdev doktorant ei suuda ise finantseerida oma teaduslike kommunikatsioonide inglise keelde tõlkimist. Teaduslik ümberkirjutamine aga nõuab, et ümberkirjutaja mõistab väitekirja eriala ning oskab konverteerida estlish'i  kõvaks ingliskeelseks valuutaks. Tulemuseks on vägagi piinlikud estlish'is tönkavad summary'd, mis tekitavad «tootele» (ajakirja erinumbrile, kogumikule, hüpermonograafiale) piinliku maine. Ümber- ehk ringikirjutajale (st erialaliselt kvalifitseeritud), kogenud EST-ENG liinil tõlkijale) oldaks pikkade hammastega nõus maksma toimetajatariifi (kümme korda väiksemat kui tõlkimise eest). Teaduskeskuse värskelt doktoreerunud liikmetele aga loetakse moraal peale: peaksitegi juba oskama iseseisvalt inglise keeles kirjutada! Teie probleem! Tere tulemast, professor Darwin.

Emakeele hoidmine ning eestikeelse teaduskeele hääbumine hammaste väljakukkumise mudelil on aga omakorda valus teema.

Proportsioonid ja tagajärjed   

Innovatiivsust kui teaduse ning hariduse peamist silda töö- ning ärimaailmaga on viimase kahe aasta jooksul üha sagedamini rõhutatud. Kolm (ehk miinus kaks) bakalaureusekraadiga tudengid ei ole «ei liha ega kala».  Kirjalikud (väidetavasti ka suulised) väljendusoskused ei ole küpsed, teadmisi on «nii ja naa», ning tööandja peab liiga palju treenima ja koolitama, et sellisest töötajahakatisest asja saaks. Bakalaureuseõppe karjamaalt pääsevad vaid vähesed magistrantuuri marjamaale.

Kauem teaduses tegutsenud uurijad on uhinat-õhinat innovatsiooni mõiste ümber tempereerinud, väites et innovatsiooni ei saa plaanimajandusse sisse arvestada. Loomingulised hetked on sattumuslikud. Neid sünnib harva, kannatliku töörütmi pinnalt, sel juhul kui tootma ei kihutata ega piitsutata. Kui surve toota ja hingetuseni aru anda ja kontrollijaid-inspekteerijaid vastu võtta on liiga tugev, välistab see ajalõtku, milles loomingulist võimalust üldse saab tähele panna. Viimase paari aastaga arvult tõusnud meelelahutusärivõtete mudelitel põhinevad «ööd» ja «innovaatika-nädalad», mis noori (täppis- ning informaatika teadustesse) juba 12-aastaselt meelitada püüavad, teevad pauku ja lasevad kolvist värvilist tossu: see on trikitamine, mitte teadus. See tekitab innovaatilisusestki vale mulje, justkui oleks see ainult «fun» ja «erilised efektid», justkui labori argipäeva peab toetama keegi muu kui uurija ise.

Harituse üks praktilisem tunnusmärk on võime aru saada, kui kitsas on «oma» teema ning millistes raamides ja proportsioonides me «uut teadmist» loome. Betti Alveri luuletuses «Suurest haardest» on see sõnastatud järgnevalt: «võrdle merd ja vihmatilku/otsi, küsi». Kas selliste võrdluste tõehetk, mõistmine, et ma loen nööpnõelalt inglite arvu ning igaks juhuks taksonomiseerin neid üle, on kogemus, mida väitekirja juhendaja peaks julgustama? Või otsustatakse sellisest «õpihetkest» (teaching moment) loobuda, sest peame oma eriala järgmise aasta vastuvõtu kindlustama? Kas vihmatilkade ja mere võrdlemise võimalus loeb, kui ei ole nähtud merd ehk mere olemasolu on kõigile ebamugav, seega suva?

Mis on tudengi (või palju kogenenuma) uurija vastutus tema uurimistöö tulemuste pikaajaliste tagajärgede suhtes? Kui uurimus on farmaatsiaäridele kasulik, peab see alluma mitmele reeglile, millega enamasti ei suvatse ka juhtivuurija tutvuda. Kas teaduslik haritus saab ilma nende teemade aruteludeta läbi?

Teadmus (teadus?)põhises Eestis ei peaks eetika piirduma individuaalse eneseteostuse tõkestamatuse – ning teadusturul edukas olemise rõhutamisega. Kas neid teemasid Eestis arutatakse?

Vajalik on üldisem arutelu hariduse ja harituse tänapäevaste väärnähtuste ja puudujääkide  üle. Vähem riigikoguliikmeliste ja haridustehnikute ümmargust juttu!  Vähem tulemuspõhiseid aruandeid, rohkem aeglust, mõttevabadust ning mõtlemist endast kaugemale ja tulevikku. Otsigem kõledas digitaalses metsas ikkagi inimest.


Tiina Ann Kirss arutles samal teemal ka 4. ja 5. novembril Eesti Kultuuri Koja aastakonverentsil «Kultuur, haridus ja haritus».

Postimees.ee tegi konverentsist ka ülekande, mida saab vaadata siit.