Kaire Uusen: miks paljud noored ei tööta ega õpi?

Kaire Uusen Foto: Erakogu

Meie rahvaarv väheneb ja ehkki paljudes valdkondades valitseb tööjõupuudus, leiab väikeses Eestis siiski tuhandeid inimesi, kes ühel või teisel põhjusel tööturule ei pääse. Kõige kurvem on, et nende seas on ehmatavalt palju noori, kirjutab kolumnist Kaire Uusen.

Kui paljud meist teavad, et 15–26-aastaseid noori, kes ei tööta ega õpi, oli Eestis eelmisel aastal ligi 30 000? Eesti rahvaarvu arvestades ning väidetava tööjõupuuduse taustal tundub see arv liiga suur. Liiati, kui töötuid oli nende noorte seas 9000 ning mitteaktiivseid, kes ei õpi, ei tööta ega olnud ka töötuna registreeritud, koguni 20 200.

Tõsi, kõik noored ei peagi veel tööl käima, vaid keskenduma hariduse omandamisele. Osal neist on mõjuvad põhjused, miks nad on kas ajutiselt või püsivalt tööturult-õpingutest eemale jäänud.

Näiteks oli neid, kellel oli või on vajadus hoolitseda oma laste või teiste pereliikmete eest, sh rasedus-, sünnitus- või lapsehoolduspuhkusel olijad, umbes 12 500. Haiguse, vigastuse või puude tõttu koolist või tööturult eemale jäänud noori oli 4200 ringis. Ent kui kõik takistused maha arvata, on koolist või tööturult eemale jäävate noorte arv ikkagi suur.

Kui üks kahekümnendates noor ei tööta ega õpi, siis millised on võimalused teda tööturule või koolipinki suunata? Ja kes oskab vastata, miks on Eestis aastal 2016, kui tööturg piltlikult öeldes kisendab tööjõu järele, nii paljud noored ikkagi kõrvale jäetud?

Vastuse saab sellele eelmise aasta sügisest käivitunud programmist Noorte Tugila*. See on Eesti Avatud Noortekeskuste Ühenduse loodud võrgustik, mille 50 keskust üle Eesti püüavad kuni programmi lõpuni 2018. aastal jõuda võimalikult paljude noorteni ja anda neile abi, mida on vaja tööle või (uuesti) kooli jõudmiseks.

Noorte Tugila juhi Heidi Paaborti järgi selgub individuaalseid lugusid uurides, et põhjused, miks noored tööturult või koolist eemale jäävad ning hiljem tagasi järje peale ei saa, on väga erinevad.

Süüdistada ei saa ainult noori ennast tahtmatuses, vaid Eesti nõrka regionaalpoliitikat ja ääremaastumist. Kui kaugetes külades ja väikeasulates pole piisavat bussiliiklust, kauplust, postipunkti, internetti ega kilomeetrite kauguses ühtki tööandjat, siis kuidas leidub seal üldse tööd, liiati noortele? Ja mida teha, kui pole tingimusi, kuidas tööle jõuda või kuidas ise ettevõtet luua?

Noorte Tugila noorsootöö spetsialist Kerli Kõiv teab noori, kellele on pakutud õhtust tööd, aga noor ei saaks töölt koju, sest viimane buss tuleb kell 17 või 18. Lihtne on soovitada kõigile linna kolida, kuid elu maal peab alles jääma. Lisaks seavad kolimisele piiri majanduslikud võimalused.

Probleem, mida noorte puhul ei osata arvata, on tihti ka sotsiaalvõrgustiku puudumine. Kolides väikelinnast või külast, kus kõik tunnevad kõiki ja kus kogukond hoiab inimest ree peal, suuremasse linna tööle või õppima, võivad uus keskkond ja senise tuttava võrgustiku kadumine jätta noore täielikku isolatsiooni.

Vähe tuttavaid koos väheste majanduslike võimalustega võib inimese viia üsna kergesti tõrjutud olukorda. Tüdrukute puhul võib seada takistusi rasedus, mistõttu langetakse koolist välja ning kui seejärel ollakse pikalt lapsega kodus, on toe ja julgustuse puudumisel hiljem raske kooli või tööle minna.

Noorte Tugila andmetel võivad ootamatult tõrjutud olukorda sattuda ka näiteks välismaalt või ajateenistusest tagasi tulnud noored või terviserikke või erivajadusega noored, kes pole tegelikult sugugi lootusetus olukorras, aga nende tööturule pääsemisel tuleb kõigepealt kummutada nii tööandja kui ka noorte negatiivsed eelarvamused ja süstida parajal määral eneseusku. Teisisõnu: tihti on vaja spetsialistide, noorsootöötajate head suhtlemis- ja veenmisoskust, mitte raha või imetegusid.