Rahvusvahelise konsultatsioonifirma Kissinger Associates Inc juhatuse esimees Thomas Graham, kes oli George W. Bushi presidendiadministratsiooni kõrge ametnik, räägib intervjuus Taavi Minnikule, millist välispoliitikat on oodata ametisse asuvalt Trumpi administratsioonilt.
Endine Bushi nõunik: Trumpilt pole Ameerika välispoliitikasse radikaalseid pöördeid oodata (1)
-Trump on pärast võitu vabariiklaste eelvalimistel praalinud, et heidab kogu senise Ameerika välispoliitilise traditsiooni kõrvale, on teinud kummalisi märkusi Venemaa ja NATO suunal. Kas meil on põhjust muretseda?
Lühike vastus on «ei». Põhimõtteliselt on Ameerika Ühendriikides suur rahvuslik julgeolekuaparaat, millel on oma kindlad vaated, kuidas maailmas asjad käima peavad, samuti millised on Ameerika huvid. Siis on välispoliitika establishment, kellega Trump peab igal juhul arvestama ja koos tegutsema, et midagi ära teha. Ta peab tegutsema selgelt etteantud piirides ning ei ole reaalne seda tohutut «riigilaeva» üksi kiiresti kuhugi teises suunas pöörata.
Kui me vaatame Ameerika välispoliitika ajalugu, siis on seal palju enam järjepidevust, kui presidendi valimiskampaania põhjal võiks arvata. Kuid kui inimesed saavad juba ametisse, peavad nad end kiiresti olukorraga kurssi viima. Võivad tulla väikesed muudatused, kuid kõik see jääb siiski senise Ameerika välispoliitika põhimõtete piiresse.
Ma ei usu, et Trumpilt oleks välispoliitikas oodata radikaalseid muudatusi. Senine retoorika on võib-olla olnud häiriv, kuid midagi uut pole ta öelnud. Kui võtame NATO ja kollektiivkaitse koorma jagamise teema, siis see on olnud põhimõtteliselt päevakorral juba alliansi asutamisest saati. Trumpi väljendusvorm võis tunduda äärmuslik, kuid see pole uus teema. Liitlastel tuleb tulevikus seda teemat arutada, kuid on raske kujutleda Trumpi juhitud Ameerikat NATOst minema kõndimas ja varem sõlmitud liitudest loobumas.
-Kas võib oletada, et välispoliitikas näeme Trumpi mitte mingisuguse ekstsentrikuna, vaid tüüpilise vabariiklasest presidendina?
Mis puudutab välispoliitikat, siis ei erine demokraatide vaated sedavõrd palju vabariiklaste omadest. Eksisteerib laialdane üksmeel, selle kohta millised on Ameerika Ühendriikide huvid. Kuidas neid realiseerida, on juba küsimus sellest, kuhu üks või teine eelistab rõhu panna. Kui vaadata tagasi Clintoni, Bushi või Obama administratsiooni aegadesse, siis isiksused ja nende retoorika võivad erineda.
Kuid sellegipoolest on Ühendriikide välispoliitikas suur roll järjepidevusel. Need muutused, mida olete näinud viisis, kuidas Ameerika suhtleb ülejäänud maailmaga, on tulenenud probleemide olemuse muutumisest, millele Ameerikal tuleb senisest teisiti reageerida. Ma ei usu, et Trumpi presidendiks saamine tooks Ameerika välispoliitikasse radikaalse pöörde.
Võimalik, et vähem pannakse rõhku inimõiguste teemadele, mida Obama ajal on vaadeldud Ameerika välispoliitika progressiivse osana, loobutakse viisist, kuidas senise administratsiooni ajal on käsitletud samasooliste abielude teemat, seksuaalvähemuste õigusi, kliimamuutusi jne. Ma arvan, et nendele teemadele Trumpi administratsiooni ajal, erinevalt Obamast, mingit rõhku ei panda. Vaated nendele võivad olla senisest erinevad.