Raimond Kaljulaidi vastulause: süstlavahetuse saagas on pall riigi käes

Raimond Kaljulaid Foto: Tairo Lutter

Mul ei ole soovi hakata Lextali advokaadi Rainer Ratnikuga vaidlema teemal, kas Paldiski maanteele tekkima pidanud süstlavahetuspunkti vahetute naabrite kohtusse pöördumine oli õige või vale samm. Küll aga tahan lugupeetud advokaati, kes ilmselt ei ole ennast piisavalt hästi asjaoludega kurssi viinud, mõnes asjas parandada, kirjutab vastulauses Põhja-Tallinna vanem Raimond Kaljulaid.

Seda, et inimesed kohtusse pöördusid, ei saa neile pahaks panna. See on nende ja kõigi teiste kodanike õigus. Tõsi küll, mitmed süstlavahetuse vastase liikumise häälekad eestkõnelejad kuulusid konkureerivate erakondade ridadesse, aga ka see on kodanikuvabaduse ilming.

Naabritest on võimalik inimlikult aru saada, sest ei süstlavahetuspunkti, varjupaika ega ka ühtegi teist sotsiaalse kallakuga asutust ei saa linnas avada ilma, et naabrid pahaseks ei saaks ega protesteerima hakkaks. Linnas ei ole sellist kohta, kus ei ela inimesi, ei ole lähedal maju, ei liigu lapsi jne.

Samas on selge, et senised kohtulahendid andsid antud kaasuses õiguse linnale ja õiguslikke takistusi punkti avamisele praegu ei ole. Üsna mage lugu, et advokaat, kellel töövõitu saavutada ei õnnestunud, asub apelleerima emotsioonidele, hoolides mitte eriti faktidest ja loogikast.

See selleks. Süstlavahetust Paldiski maanteele praeguse seisuga ei pruugi tulla, kuna sotsiaalministeeriumi vastutusalasse kuuluv Tervise Arengu Instituut keeldus rahastamast MTÜd AIDSi Tugikeskus, kes oli valmis seal süstlavahetusteenust osutama hakkama. Paraku tähendaks see antud juhul, et linnaosa jääb täiesti ilma statsionaarsest süstlavahetuspunktist. Sellepärast pöördusingi minister Jevgeni Ossinovski poole. Kui meie pakutud lahendus isegi ajutise asukohana ei sobi, siis kuidas teha nii, et süstlad tänavale ei sattu?

Rainer Ratnik väidab, et Erika tänaval olles asus punkt õiges kohas. Sellega ei saa nõustuda. Punkt asus elumajas, suurte elumajade sisehoovis, rääkimata sellest, et kõrvalmajas asus erivajadustega lastele mõeldud kool. Just vale asukoht oligi paljude korrakaitsega seotud probleemide põhjuseks.

Erika tänava elanikud protestisid kujunenud olukorra vastu üle kümne aasta. Otsuse punkti üleviimise kohta on teinud nii minu eelkäija linnaosa vanema kohal kui ka Põhja-Tallinna halduskogu, mille koosseisu kuuluvad erinevate erakondade esindajad. Halduskogu nõudis samuti punkti senisest asukohast äraviimist, selle poolt olid kõigi kogus esindatud erakondade esindajad. 

Süstlavahetusteenust on vaja

Mõistsime, et süstlavahetusteenust on linnaosale vaja, ja vaja mitte ainult narkosõltlaste, vaid kõigi elanike ja eelkõige laste huvides. Püüdsime seetõttu olla teenust osutavale MTÜ-le igati abiks. Vaatasime läbi kõik võimalikud variandid, pidades läbirääkimisi ka erasektoriga. Sõelale jäi Paldiski maanteel asuv ruum, mis oli kõikide eelnimetatud parameetrite poolest parem valik võrreldes Erika tänavaga. See ruum ei asunud elumajas, vahetuid naabreid oli väga olulisel määral vähem ning seal puudus mugav koht narkosõltlaste kogunemiseks. Paremat kohta linnal pakkuda lihtsalt ei olnud. Ega ole ka homme võtta.

Hiljem kui tekkisid kohtuvaidlused, pakkusime kodutuks jäävale süstlavahetuspunktile peavarju linnaosavalitsuse hoones. Muide, ühtegi probleemi sellega ei ole kaasnenud – ei asutuse töötajail ega ka naabermajade elanikel.

Seega linnaosavalitsuse tegevus on olnud ja on siiras ning oleme teinud kõik, mis meie võimuses. TAI poolt tehtud analüüsi kommenteerimine ja selle põhjal järelduste tegemine jäägu spetsialistide pärusmaaks. Mul ei oleks midagi selle vastu, kui riik leiab punktile uuringu järel sobivad ruumid.

Jääb ainult loota, et riik Tervise Arengu Instituudi näol saab päriselus sama hästi hakkama kui paberil. Hoian pöialt, et TAI-l ja tema koostööpartneritel õnnestuks leida ruumid süstlavahetuspunktile täpselt õiges kohas, vahetuid naabreid ohtu seadmata ja neid häirimata. Kõigi turvalisust tagades. Mõistagi eeldame, et eelnevalt räägitakse läbi Sitsi, Karjamaa või Kopli asumi elanikega ja saadakse nende nõusolek. 

Lihtsalt praegu sellist lahendust ei paista ning on tekkinud oht, et ainuke statsionaarne süstlavahetuspunkt linnaosas paneb uksed kinni. Tallinnas, kus peaks olema üle kümne süstlavahetuse, jääb vähem kui kolm. Loodan väga, et seda ei juhtu, sest sellist teenust vajavad kõik linnaosa ja linna elanikud.

Viide Arsenali keskuse seotusele süstlavahetuspunkti üleviimisega Erika tänavalt jäägu lugupeetud advokaadi südametunnistusele. Küllap on Lextal harjunud inimestest uskuma kõige halvemat. Ma ei tea, miks.

Kohtusin Arsenali arendajatega esimest korda pärast seda, kui otsus süstlavahetuspunkt kolida oli juba langetatud. Pärast valmiva keskusega tutvumist küsisin, kas nad saaksid abiks olla ja lõpptulemusena toetaski Arsenal AIDSi Tugikeskust, aidates neil värava paigaldada, et süstlavahetajatel ei oleks võimalik maja sisehoovi pääseda. Arsenal ei ole kogu selle vaidluse vastu huvi tundnud, jutt tema seotusest punkti üleviimise kohta on absoluutselt alusetu. 

Mis puutub aga Ratniku etteheitesse seoses sellega, et, nagu ta väidab, linnaosavalitsus tegi Erika tänava elanikele karuteene, võttes neilt väga olulise teenuse, siis lugupeetud advokaadile teadmiseks – kõik sealsed elanikud ei olegi narkosõltlased ja nad väärivad lugupidamist ning elamisväärset keskkonda isegi sel juhul, kui nende rahalised võimalused ei võimalda neil kalleid advokaate palgata, et oma huvide eest seista.

Mina kavatsen seista kõigi linnaosa elanike huvide eest. Ja ma kavatsen seista ka selle eest, et Eesti uimastipoliitika muutuks ning preventatsioon ja rehabilitatsioon saaksid raha ja asjalikke inimesi juurde. Praegune seis, kus Eesti on nii narkosurmade kui HIV nakkuse leviku edetabeleis esikohtadel, probleem aga kellelegi poliitikutest eriti korda ei lähe, on mannetu ja piinlik.