Üldistatult ootan lapsevanemana koolilt, et laps saaks sealt oskused ja teadmised, mis aitavad elus toime tulla. Soovin, et mu lapsest kasvaks ettevõtlik, loov ja julge inimene, kes suudab näha võimalusi ja neist kinni haarata. Tuleviku koolis on lapsed õnnelikud, sest nende vajaduste ja soovidega arvestatakse, kirjutab Evelin Rätsep.
Ma näen õpetajat kui liidrit, kes juhib iga päev 24 inimest, kes alles õpivad oma tööd; tõsiselt raske väljakutse. Minu sügav kümmardus õpetajatele, kes sellega edukalt toime tulevad. Paraku, nagu iga juhtimisväljakutse, on ka see liiga keeruline, et seda üksi lahendada. Aine üksi ei ole oluline, kui puudub seos eluga ja inimeseks kasvamisega, kuid ainete lõimimine ja eluliseks muutmine ei ole mõeldav ühe õpetaja tööna. Süsteemset õpet luua ja korraldada saab vaid meeskonnatööna kolleegide, vanemate ja õpilaste endiga. Tehes koostööd tulevad paremad ideed, kõik osapooled tunnevad end kaasatuna ja kuulatuna ning saab jagada vastutust ja ülesandeid arvestades inimeste oskuste ja tugevate külgedega. Vanemate kaasamine aitab tuua lasteni väga erinevaid tööga, aga ka hobidega seotud teadmisi ja oskusi, mida kool ise ei suuda pakkuda. Tuleviku koolis on normaalne, et kõik osalised on kaasatud.
Õpetajad ja lapsevanemad vaatavad asju oma vaatevinklist ning unustavad ära, et tegelikult on laps see, kes veedab kooliseinte vahel üheksa ja rohkem aastat. Ainult õpilased teavad, mida nad vajavad, et end hästi tunda, kuid tihti keegi isegi ei küsi nende arvamust.
Olen ühe Tartu kooli õpilasesinduselt küsinud, mida nad koolis muudaksid kui ühtki piirangut poleks. Nad tahavad, et koolimaja oleks renoveeritud, õpetajad oleksid lahked ning kuulaksid õpilasi, ei paneks ühte päeva kolme kontrolltööd ja tunni aeg oleks kasutatud nii, et koju jääks õppida vaid kõige olulisem.
Tuleviku koolis korraldatakse õpinguid lastest lähtuvalt, neid teadlikult ja järjepidevalt kuulates ning otsustamisprotsessi kaasates. Ainult nii saab luua keskkonna, kus lapsed on õnnelikud ja tahavad koolis käia.
Vanemana soovin, et mu laps õpiks koolis, kus tema ideid kuulatakse ning ta saab kogemuse, et tema panusest muutub midagi. Veel enam, ma soovin, et ta saaks võimaluse ise juhtida protsesse, mis päriselt muudavad tema maailma (kooli). Kui me soovime, et Eesti oleks maailmakaardil tuntud tegija ja meie elujärg paraneks, peame kasvatama säravaid ja suurelt mõtlevaid juhte, kes probleemi ees seistes usuvad, et kõik on võimalik.
Tuleviku koolis toimub õpe mitte aine-, vaid probleemikeskselt ehk ühe lahendamist vajava ülesande ümber on loodud õpikeskkond, kus saavad kõik vajalikud ainelõigud kaetud. Täna kurdavad õpetajad, et õpilased ei soovi õppida ja neil on õigus. Meie aju on loodud probleeme lahendama ning tund, kus antakse juba valmiskujul võõraid lahendusi, ei köida aju tähelepanu. Ideaalis on õpetaja hall kardinal, kes püstitab probleemi ja loob õpikeskkonna, kuid annab juhtimise õpilastele ning laseb neil endil lahenduskäiku avastada olukorras, kus eksimine ei ole mitte ainult lubatud, vaid õpisituatsiooni sisse kirjutatud.
Parim näide õnnestunud õpikeskkonnast on arvutimäng Minecraft, kus mängijatele on loodud plokkidest maailm ja ühtegi ülesannet ette pole antud. Sisened mängumaailma, püstitad endale ise eesmärgi (nt ehitada kolmanda mäe otsa maja) ning hakkad selleks vajalikku materjali koguma. Maja ehitamiseks peab peas olema visioon, millist maja sa soovid, millist materjali ja kui palju sul selleks tarvis on, kuidas mingit materjali teha saab ning kui kiiresti sa sellega valmis saad, sest öösel hulguvad ringi pahalased. Jälgin imestusega, millise õhinaga lapsed seda mängides õpivad. Minecrafti käsiraamatuid lapatakse edasi ja tagasi ning kui sealt lahendust ei leita, otsitakse internetist juurde. See tegevus võib jätkuda tunde, ilma et keegi väsimuse üle kurdaks. Ideaalis võiks õppeöö olla just sellise mudeli alusel üles ehitatud ja ma ei usu, et me enam kuuleks igavlevatest ja telefoni näppivatest õpilastest.
MTÜ Ettevõtlusküla on juba 5 aastat õpetanud rahatarkust ja ettevõtlikkust läbi rollimängu ning meie kogemus näitab eelkirjeldatut. Õpilased tahavad nii väga õppida, et neil pole aega oma telefoni taskust väljagi võtta. Oleme sidunud füüsilise keskkonna, digitaalsed võimalused ja reaalses maailmas toimuva rollimängu üheks tervikuks. Loome õpikeskkonna, kus õpilased (7–15-aastased) saavad katsetada kõiki ideid, mis mängu ja ettevõtlusega seoses pähe tulevad ning saadud kogemusi koos koolitatud juhendajatega analüüsida. Ettevõtluses ei ole valmis vastuseid, seetõttu aitavad ka meie juhendajad küsimusi esitades lastel endal otsuste ja tegevusplaanini jõuda. Näeme iga päev, et kogemus õpetab kõige paremini.
Ettevõtlusküla on näide sellest, et eelpool kirjeldatud õpikeskkondade loomine on võimalik, kuid see on ajamahukas ja eeldab kõigi osaliste avatud ja sisukat koostööd. Ükski õpetaja üksi seda teha ei suuda ja seda neilt oodata on ebamõistlik. Muutuda suudab kool tervikuna siis, kui ühiskond seda toetab. Seetõttu on minu hinnangul tänase kooli suurim väljakutse siduda kõik osalised ühise eesmärgi nimel ja luua koostöö kultuur.
Evelin Rätsep osaleb 4. ja 5. novembril toimuval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Kultuur, haridus ja haritus» paneeldiskussioonis «KONKURENTS HARIDUSES - KAS HARIDUSE EDENDAJA VÕI DEVALVEERIJA?»
Postimees.ee vahendusel saab jälgida konverentsi otseülekannet.