Tiiu Kuurme

FOTO: Karin Klaus / Pärnu Postimees

Mis sõltub haridusest?  Millest sõltub haridus? Haridusest sõltub, mis saab edasi kultuuri enesega, oleks vastus, mis ühendaks erinevaid vaatenurki esimesele küsimusele. Millest aga haridus sõltub, on kujunenud probleemide rägaks ja erinevate huvigruppide võitlusväljaks, kirjutab kasvatusteadlane Tiiu Kuurme. 

Kuivõrd mahub nende sekka kultuur, kui mõista teda loomealana kitsamas mõttes, on küsitav, sest teenida tuleb turgu. Haridusest on tehtud tarbimisartikkel.

Peab tunnistama, et nii haridus kui kultuur tunnevad end turul suhteliselt halvasti, nad on sinna pandud vägisi. Sest nad on midagi enamat, kui eeldab turuloogika. Laiemas vaates on haridus ise samuti kultuur – kui viis kultuurisisude esinemiseks, esitamiseks ja säilitamiseks.

«Haridus on kultuuri subjektiivne olemisviis», on öelnud hermeneutik Hermann Nohl. Omaette mõisteteks on kujunenud koolikultuur ja õppimiskultuur, mil on tähendusi loov võime õpitavate kultuurisisude suhtes – kas asi ikka on pingutust väärt, kui sellega kaasneb näiteks sund, igavus, masendus?  Tihti on haridusest kaduma läinud inspiratsioon, nauding, tähendus, kirg, pühendumus, mis inimeses tema kultuuri ja eluga sidumiseks ometi peaks ärkama. Jäänud on ajateenimise raskus läbi rutiini.

Mida hindavad koolis Eesti lapsed?

Allakirjutanu ja ta kolleegide hiljutisest õpilasuuringust selgus, et kooli meeldimise põhjuste seas nimetasid silmaringi, uusi teadmisi, targemaks saamist ja maailmapilti vaid 31% tüdrukuid ja 17% noormehi. Kõige üle troonis suhtlemine ja sõbrad. Ent just sinna siirduvad avalikud (või avalikult väljendatud) huvid ning maksumaksja raha. Kooli ja õppimisega seotud heade tunnete põhjustest oli mõlemal esimesel kohal hea hinne ja teisel kohal, et tunnid saavad  läbi ja pääseb minema. Miks nad siis meie maailma parimat haridust ei taha?  

Haridust koheldakse teisiti kui kultuuri: mehaaniliselt ja arvestuslikult nagu tootmisprotsessi. Hariduse administreerijate retoorikas on narmendama kulutatud mõiste kvaliteet, ent tegelikult teenitakse üksnes kvantiteeti: kriitikavabalt on meil üle võetud uusliberalistlik agenda, mille märksõnadeks on konkurents, projektipõhisus, hariduse marketiseerumine, bürokratiseerumine, instrumentaliseerumine, standardid, testid, orientatsioon kvantitatiivsele andmestikule, edetabelid, efektiivsus – kokku siis majandusmudelite toomine haridusse.

Võõrandunud ning vahendiliseks on kujunenud ka õppijate suhe haridusse enesesse – esmaste seostena sõnale haridus meenuvad meie tudengeile kõigepealt diplom, karjäär, tulus amet, edasi pääsemine, hinded. Tänast õppimist on uusliberalismi kriitikute poolt nimetatud performatiivseks – õpilased esitavad nõutud asju nõutud viisil end sisemiselt sellega sidumata. See on pingutus võõra tahte päraselt tema hinnangu välja teenimiseks, ehk siis võõrandumine, mida mõne autori järgi on täna peetud moraalse mõtlemise kõhetumise põhjuseks. Selline võõrandumine on omane kõrgtehnoloogiliste ühiskondade institutsioonidele, millesse suhtutakse peaaegu kui loodusseaduste paratamatusse, tekib jõuetus ja alistumine. Kokku sobibki see hästi robotitele, kes pidid varsti inimese välja vahetama.

Haridus peab kõnetama

Hariduse enese käekäik kultuuri edasikandjana viisil, et kultuuri omaks peetaks, sõltub sellest, kuidas ta oma sisus ja vormis kõnetab inimest.  Kas sünnib siin veendumus, et oma aja, oma eluenergia, oma püüdlused võikski siduda tõotatud oskuste, teadmiste, väärtustega? Kas tohin ma lubada enesele sedagi veendumust, et miski sõltub minust? Taas – meie uuritud õpilaste enamus leidis, et õpilase  võimalused muuta kool paremaks paigaks piirduvad valdavalt oma isiklike suhete parandamise ja halbade asjade ringimõtlemisega positiivseks. Õpilane kooli vastu ei saa. Inimene süsteemi vastu ei saa. Ent kool ei tohiks ju viia õppivat inimest masenduse ja tülpimuseni kooli enese elukorralduse tõttu?

Võib väita, et mõned asjad pole hariduses enam endised, millele kultuur oma kestmises seni loota võis. Traditsioonis ja enesestmõistetavalt on  haridusele aluse loonud kaks  tõsiasja: tema sisu teadmiste-oskuste-väärtustena, mille inimene kaasa saab, ning teisalt, kelleks inimene ise saab. Sisu osas tajuvad paljud, kes seisavad õpetamise ja õppimise lähedal, et sisu pole justkui tähtis. Et sisu on mäng, asi ise on mujal, on sooritus ja hinne, mida sügavalt ekslikuna on harjutud nimetama tulemuseks.  Näivus on seljatanud tegeliku.

Mida aga lugeda hariduses tulemuseks? Varasemate aegade haridusideaalides oli oluliseks mitte üksi see, mida inimene hariduse kaudu saab, vaid milliseks inimeseks ta ise saab. Lubadused ja lootused seondusid inimolemise vertikaalse dimensiooniga – saada rohkem inimeseks, saada väärt inimeseks, kes kannab eneses inimsoo õilsaid omadusi, kes mõistab ja kannab edasi kord loodud väärtusi ning võtab enesele vastutuse. Sellistele inimestele saab usaldada palju ja nende kaudu kandub edasi kultuur. Niisugustes seostes mõjuks inimese alandamisena, kui tema isiklik hariduse lugu siduda vaid tööjõuturu nõudmistega. Ka  Vargamäe Andres ei mõelnud nii, kui saatis oma poja Tartusse suurkooli.

Kui kõrgeid otsustajate ametikohti saab täita inimestega, kelle puhul pole oluline valdkondlike teadmiste olemasolu, kultuuriline eruditsioon  ega ka mitte isikuomadused, siis on sellises ühiskonnas kultuuri kestmine ohus.  Õpitava sisu ja üldinimlike omaduste tähenduse taandamine aga selleni viib.

Julgeksin olla seisukohal, et inimese parimaid ja väärikamaid omadusi võiks mõista kui kultuuriväärtusi. Praegune üldinimlikkuse kriisiolukord paneb neid mõistma kui ohustatud kultuuriväärtusi, ja seega ei oleks inimese kujunemine, selle taust ja seda saatvad tegevused vaid kalkuleeriva mõõdikutele orienteeritud haridussüsteemi asi, vaid laiemalt kultuuriline probleem. Kultuur võtku vastutus enese sünnitatud hariduse ees.


Tiiu Kuurme osaleb 4. ja 5. novembril toimuval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Kultuur, haridus ja haritus» paneeldiskussioonis  «Õpetajahariduse väärtustamine».

Postimees.ee teeb konverentsist otseülekande.