Tõnu Laigu

FOTO: Erakogu

Kiire tehnoloogiline areng eeldab nii või teisiti mõõdukat eksperimenteerimist hariduses, kirjutab arhitekt Tõnu Laigu.

Hiljuti vaatasin huviga YouTube-s esitlust holoprillide (HoloLens) kohta Microsoft Build 2015 konverentsil, mis korraldajate arvates röövis endale kogu tähelepanu. Üheks  külaliseks oli professor Mark Griswold Clevelandi Case Western Reserve ülikoolist, kes oli kaasatud holoprillide arendusprojekti.

Professor tutvustas võimalusi, kuidas rakendada holoprille ja holograafilist kolmemõõtmelist kujutist meditsiiniõppes. Kuna holoprillidega on võimalik näha samal ajal nii ruumi, kus sa viibid, kui ka 3D kujutist ruumis, on prillikandja enda otsustada, kas ta keskendub kujutisele või reaalsele ümbrusele või suhtleb loomulikul moel inimestega enda ümber prille peast võtmata. Reaalsus ja virtuaalsus on omavahel kokku segatud ja kohati tundub, et ka samastunud.

Virtuaalreaalsuse võimalused

Griswold kirjeldas olukorda, kus nii õppejõul kui üliõpilastel on prillid, mis on omavahel sünkroonselt võrgus ja kus õpitakse näiteks luustikku ja täpsemalt reieluud. Holograafilisest skeletist saab välja suurendada reieluu, saab otsekohe näha, millised luumurru tüübid on võimalikud ja samal ajal saab õppejõule küsimusi esitada, õppejõud jagab selgitusi kõnes, lisab hologrammi selgitavaid tekste.

Samuti saab õppida elava keha talitlusi, näiteks töötavat südant, mille simulatsiooni saab vaadata nii seest kui väljast, teha südamest ristlõikeid, saab detaile suurendada ja vähendada, seda südame põksumise saatel. Griswoldi sõnul annavad  holoprillid võimaluse revolutsioonilisteks muudatusteks iga ainevaldkonna õppes. 

Selle aasta arvamusfestivalil oli arutelu «Virtuaalreaalsus koolis – tiigri järgmine hüpe?».  Arutelu käis selle üle, kuivõrd VR (virtuaalne reaalsus) muudab õpet koolis. Lisaks digiõppe tavapärastele juttudele  kaldus arutelu korraks ka ekstreemsusse, et kui sulgeda vaade ekraaniga ja kuulmine kõrvaklappidega, siis on VR kogemus täielik. Moderaator oskas omast kogemusest lisada, et kui sellises virtuaalmaailmas viibida katkematult neli tundi, siis seadmest välja tulles tekivad kahtlused, kas sinu ees olev sein on ikka päris või tehtud pikslitest ning et halvema digipildi kvaliteedi korral võib ka süda pahaks minna.

Näitena toodi bioloogiaõpe, kus sa võid VR seadme ja vastava programmi abil kehastuda  punaseks verelibleks, kes liugleb mööda artereid ja veene läbides kopsu ja südant. Õpilane saab kogemuse, mida tegelikus elus pole võimalik saada ning mille kaudu omandatakse kerge vaevaga unustamatud teadmised vere koostisosakestest ja veresoonkonnast.

Kas maailma arenemine või meelte teisenemine?

Juturingis jäid kõlama kahe poole seisukohad. Olid need, kes väitsid, et tehnika ja tehnoloogia areng on inimkonda alati edasi viinud ja on tervitatav,  kui lapse teadvuses toimuvad digimaailmast mõjutatud nihked – nii arenebki meie maailm ja inimesed koos sellega. Kuid oli ka skeptikuid, kes väitsid et virtuaalreaalsus ja massiline nutiseadmete levik teisendab lapse loodusega kaasa antud meeled, mõistuse  ja enesetunnetuse millekski selliseks, mida ei osata veel isegi defineerida, kuid mis võib viia nii lapse isiku kui ka tema sotsiaalsuse tänastest tasakaaluväärtustest välja.

Arvutite ja nutiseadmete negatiivsest mõjust on räägitud pikalt, kuid tänaseks  on  võitjad olnud info- ja kommunikatsioonitehnoloogiasse panustajad. Eesti koolid ja tänane hariduspoliitika pooldavad  uue tehnoloogia rakendamist, samas esitavad skeptikud küsimuse, kas erinevad suurema või väiksema ekraaniga seadmed toovad tingimata kaasa paremaid õpitulemusi?  Kas seda on ka teaduslikult uuritud ja tõestatud?

Telegram.ee refereerib ajakirja New York Times artiklit «A Silicon Valley School That Doesn’t Compute», kus on kirjas, et Los Altose Waldorf-kooli filosoofia kohaselt sekkub tehnoloogia noore aju loovuse väljaarendamisse ning lapsed õpivad kõige paremini näost näkku suhtluse ja käeliste tegevuste kaudu. Ja jätkab, et arvutite kasutamine piirab loovat mõtlemist, vähendab liikumisele ja otsesele inimestevahelisele suhtlusele pühendatud aega ning halvendab tähelepanu- ja keskendumisvõimet.

Nagu tavaks on saanud, tehakse riiklikul tasemel otsuseid kiiresti, ilma pikema rahvaliku aruteluta. Digipöörde programm aastaiks 2016 –2020, mis on koostatud teadus- ja haridusministeeriumi poolt «Eesti elukestva õppe strateegia 2020» rakendamiseks, on võtnud nõuks nelja aastaga integreerida digivõimalused  kooli kõikidesse õppeainetesse  ja huvitegevusse ning muuta digimaailm õppeprotsessi loomulikuks osaks. Digitehnoloogia ja digikultuuri viimiseks kooli on tehtud neljale aastale 47 miljoni euro suurune panus.

Programmi sisu põhineb usul, et e-õpe loob võimaluse uue õpikäsituse kiireks juurutamiseks ning õppekvaliteedi tõusuks. Samuti lootusel, et kogu elanikkonna parem tehnoloogia kasutamise oskus ja innovaatilisus aitavad kaasa tootlikkuse kasvule majanduses.

Seetõttu on juba 1. klassi valikaineks sisse viidud koolidesse programmeerimis- ja robootikatunnid. Asendamatuks spetsialistiks koolis on saanud haridustehnoloog, kelle üks peamine ülesanne lisaks õppevaraga tegelemisele on katta see tühimik, mis on tekkinud «üleminekuperioodil», mil  suurepärastel pedagoogidel ei ole veel piisavalt digipädevust, ning aidata  suhtlus- ja õpikeskkondade kaudu kooli ja kodu vahel ühendust pidada.

Digipöörde programmist saab välja lugeda ka mure,  et praegu ei toeta õpetamismeetodid ja kasutusel olev õppevara parimal võimalikul viisil õppekava üldeesmärkide täitmist, sealhulgas õpilaste loovuse ja ettevõtlikkuse arendamist ega arvesta õpilaste hariduslikke erivajadusi.  Arvestades, et neli aastat läheb lennates, peab kõikide meetmete elluviimisega kiirustama.

Edasi eksperimenteerida

Hariduse Infotehnoloogia Sihtasutus (HITSA)  juhatuse liige Ene Koitla hoiatab kogenud inimesena E-õppe Uudiskirja juhtveerul, et digipöörde juurutamine ei tule kiirelt, see on ajamahukas tegevus, kus eduelamused on rasked tulema. HITSA koos oma viie struktuuriüksuse ja mitme programmiga (ProgeTiiger, IT Akadeemia, Digialgus, eTwinning ) on digipöörde juurutamisel üheks oluliseks riigipoolseks tegijaks. HITSA propageerib digipöörde elluviimisel erialaste võrgustike kaudu koostöö tegemist ning pakub koolimeeskondadele digipöörde saavutamiseks koolitusi.

HITSA kujunes välja HTM-i eestvedamisel Eesti Infotehnoloogia Sihtasutusest (EITSA), kui viimane ühines 2013 aastal Tiigrihüppe Sihtasutuse ning Eesti Hariduse ja Teaduse Andmesidevõrguga ehk EENet-iga. Digitaalse hariduspoliitika elluviimine on koondatud ühte rusikasse.

Kui Eestis on meedia pideva tähelepanu all e-riik, e-turvalisus ja hiljutiselt e-residentsus, siis e-õppe nähtavus on pärast tiigrihüppe programmile osaks saanud suuremat avalikku tähelepanu jäänud tagasihoidlikuks. Samas puudutab õppimine iga Eesti inimest.

Ilmselt on üheks põhjuseks asjaolu, mille toob haridusala arvamusliider Sir Ken Robinson välja oma TED-loengus «Changing education paradigms»: päris hariduspoliitika algab sealtmaalt, kus tunnid on alanud ja kooli uksed on õpilaste järel sulgunud. Ehk siis laste õpetamise põhiline vastutus lasub tegelikult klassis igapäevatööd tegeval õpetajal vaatamata sellele, milliseid reegleid ette kirjutatakse või kuidas kooli peetakse. Ja päris õpetamise tulemused ilmnevad alles siis, kui õpilane on lõpetanud kooli ning astunud pärisellu.

Kuidas aga abistab arvuti õpetajat näiteks lasteaias, alushariduse tasemel?  Arvuti kasutamine lihtsustab õpetaja tööd, aitab õpitegevusi planeerida ja tunde läbi viia, hõlbustab kodu ja kooli vahelist suhtlemist.

Kindlasti muudavad õppeprogrammid tegevusi huvitavamaks, muidu jääks lõhe meelelahutuses koha leidnud lõputute arvutimängude või youtuuberite videolugude ja õppe vahel liiga suureks ning lapsed teadagi teevad valikuid vaid selle järgi, mis rohkem huvi pakub. Professionaalsed  õppeprogrammid aktiveerivad tegevusteks, laiendavad laste sõnavara, silmaringi ja individuaalse tegutsemise oskust arvutiülesannete lahendamisel.

Lõpuks ei saa ka alahinnata mõõduka meelelahutuse võimalusi ja hüvesid. Kuid on ka ohte. Lapsed innustuvad liialt arvutist ega hinda enam muid tegevusi, oodates, millal saab arvutist midagi vaadata.

Õpetajal tekib mugavus lasta lapsel olla arvutis, väheneb ind lapsega individuaalselt tegelda, lüheneb otsene suhtlusaeg. Valmis lahendused vähendavad lapse kujutlus- ja loomisvõimet, õpetaja enda loovus jääb tagaplaanile, väheneb reaalsustaju. Paljusus ja lõputu valikuvõimalus mõjutab keskendumisvõimet, internetist võetakse kõnekeelde inglisekeelseid vägisõnu, mille tähendust lapsed sageli ise veel ei tea.

Tehnoloogia areneb eksponentselt ja digikultuur on väga õhuke. Seetõttu puudub veel tagasiside tagajärgedest, mida ekraanide lummus võib endaga tegelikult kaasa tuua. Pole muud valikut, kui jätkata seda ühelt poolt tehnoloogilist ja teiselt poolt sotsiaalset eksperimenti hariduses ning vaadata, mis saab edasi. Kuid asju tuleb arutada ning plusse ja miinuseid kaaluda ühiselt – siis on tõenäosus eksimiseks väiksem, et holoprillid ei osutuks hoopis roosadeks prillideks.

Tõnu Laigu arutleb Tartus 4. ja 5. novembril Eesti Rahva Muuseumis korraldataval Eesti Kultuuri Koja konverentsil «Haridus, kultuur ja haritus» e-õppe ja loovuse esikohale tõstmise üle.

Postimees.ee teeb konverentsist otseülekande.