Aune Valk

FOTO: Peeter Langovits

Mul on unistus. Ma unistan, et eri rahvusest ja erineva koduse keelega lapsed võiksid õppida Eestis koos sellises koolis, kus igaühe päritolukultuuri ja -keelt austatakse ja seda oleks võimalik heal tasemel omandada ning kus lastest kasvaksid Eesti ja Euroopa kodanikud. Selliseid koole Eestis on, kuid siiski õpib eesti keelest erineva koduse keelega lastest eestikeelses põhikoolis koos eesti lastega vaid väike osa – alla kümne protsendi, kirjutab haridus- ja teadusministeeriumi analüüsiosakonna juhataja Aune Valk.

Viimane Eesti ühiskonna lõimumismonitooring (2015) näitas, et selline unistus on ka paljudel teistel. Eestikeelset põhiharidust eelistab oma lastele või lastelastele kolmandik vene emakeelega vastajatest ning see on sama populaarne valik kui venekeelne õpe. Vaid viis protsenti mõlemast rahvusest vastajatest ei poolda üldse mitmekeelset ja -kultuurilist klassi.

Reaalsus on aga selline, et seni Eesti koolidesse tulnud uussisserändajate kohanemisel on mõne kooli väitel kõige keerulisem koht just seniste vanemate vastuseis. Tõenäoliselt on üks põhjus ka selles, et koolid pole mitmekultuurilisusega tegelemiseks valmis. Sel kevadel valminud Tartu Ülikooli rändehoiakute uuring näitas, et eestimaalased tajuvad sisserännet võrreldes 15 teise Euroopa riigi elanikega sagedamini kahjulikuna, eriti negatiivne on vanemate inimeste suhtumine.

Mis peaks muutuma, et unistus võiks reaalsuseks saada?

Sellise mitmekultuurilise kooli eesmärk on kasvatada vabalt kahte kuni kolme keelt valdavaid, kultuuriliselt avatud ja ühiskondlikult teadlikke noori, kes on kindlad oma kultuurilises kuuluvuses ning kel on sõpru eri kultuuridest. Need koolid peaksid olema suunatud võrdselt kõigile Eesti õpilastele, aga ka siia pikemalt elama tulnud välismaalastele, uussisserändajatele.

Kindlasti tuleks mitmekultuurilisemaks muuta eesti laste õpet kõigis koolides, ka nendes, kuhu mingil põhjusel teisest rahvusest lapsi ei jõua. Mitmekultuurilisi koole võiksid iseloomustada järgmised tunnused:

Mitmekultuuriline suunitlus (enam keele, kultuuri, ühiskonna ja suhtlemise õpet) võiks olla ennekõike põhikooli tasandil. Nooremana on lihtsam omandada teist keelt, samuti ollakse avatumad uuteks kontaktideks ning nende mõju on suurem. Põhikoolijärgsed valikud (kutsekool või mõne aine süvendatud õppimine gümnaasiumis) võiksid õppijaid ette valmistada juba edasiseks erialavalikuks.

Kooli loomine peaks toimuma proaktiivselt, et valmis oleksid nii õpetajad, lapsevanemad kui õppematerjalid, sellisele koolitüübile tuleks luua positiivne kuvand (analoogselt Hea Algusega nt Avatud Algus vms). Koolidel peab olema väga selge strateegia mitmekultuurilisuse- ja mitmekeelsuse arendamiseks, sh ka õpilaste värbamiseks nt printsiibil, et eesti emakeelega laste osakaal poleks väiksem kui 50 ja mitte suurem kui 80 protsenti.

Õppetöö põhikeel on eesti keel. Lapsed, kelle kodune või lasteaia keel pole eesti keel, võiksid vajadusel saada täiendavaid eesti keele tunde. Eesmärk on, et lapsed omandaksid võimalikult kiirelt suhtluskeele. Täna saavutab oodatud (B1) eesti keele oskuse põhikooli lõpuks vaid umbes 2/3 eesti keelest erineva kodukeelega noortest. On ilmne, et keelt on palju lihtsam õppida, kui seda tuleb iga päev praktiseerida ja keeleõppega alustatakse vara.

Teiste keelte õppimine toimub eri tasemetel, oluline on võimalusel pakkuda süvendatult emakeele õpet, mis vajadusel võib toimuda ka nt liitklassides vm viisil. Lisaks õpitakse 1-2 ainet teises keeles (reaalselt vene, inglise), alustades võimalikult vara. Ka eesti kodukeelega lapsed võiksid ühel hetkel olla valmis õppima mõnda ainet või tegevust (osalema huviringis) teises keeles.

Koolis tuleks eri viisidel tähelepanu pöörata Euroopa kodanikuks kasvamisele ning teisest rahvusest laste puhul ka kakskultuurilise identiteedi arengule. Täna defineerib end kakskultuurilisena ja nimetab end Eesti venelaseks vaid iga kolmas siin elav venelane. Eesti vene keskkoolinoorte jaoks on kurvastavalt vähetähtis olla Eesti kodanik.

Paari aasta taguses nelja riigi noorte uuringus selgus, et vaid 42 protsenti pidas seda tähtsaks, Läti vene noortest väärtustas Läti kodanikuks olemist 62 protsenti. Võrdluseks, et oma riigi kodanikuks olemist väärtustas Eesti eestlastest 83 ja Läti lätlastest 91 protsenti. Euroopa kodanikuks peab end sama uuringu järgi 53 protsenti Eestis elavatest vene keskkoolinoortest ning 69 eesti noortest.

Nooremates klassides võiksid olla mängulised suhtlemistunnid, mis õpetaksid last panema end teise inimene olukorda; käituma, kui ei oska end hästi väljendada jne, hilisemates klassides tulevad kultuuridevahelise suhtlemise tunnid.

Oluline, et mõnes võtmeaines (ajalugu, kirjandus, ühiskonnaõpetus) oleks võimalik valida ka nn mitmeperspektiivset õpikut, mis pööraks tähelepanu mitmekultuurilisusele ja vähemuskultuuridele ning emigrandiks olemisele. Nt ühiskonnaõpetuse õpikus tuleks rääkida mitmekultuurilisuse plussidest ja miinustest. Kriitiline on ajalooõpikute vaatenurga(nurkade) küsimus ning Eesti kultuuris oluliste vähemusrahvuste esindajate parem esiletoomine. Kirjanduses tuleks kindlasti tutvustada Eesti vene autoreid, samuti teoseid, mis räägivad emigratsiooni-immigratsiooni, mitmekultuurilisusega seotud küsimustest.

Oluline, et kõik õpetajad oleksid kultuuriliselt teadlikud ja avatud ning mh valmis toetama noorte identiteedivalikuid, mis mitmes kultuuris kasvavate noorte puhul vajab tähelepanu. Algklassiõpetajad võiksid olla kakskeelsed, et toetada laste sisseelamist ja lahendada võimalikke probleeme.

Unistus pole vaid unistus

2015. aastal algatati haridus- ja teadusministeeriumis mitmekultuurilise kooli kontseptsiooni loomine. Esmane kaardistus näitas, et senine praktika eeskätt nendes eesti õppekeelega koolides, kus õpib palju vene kodukeelega õpilasi, on suunatud eesti keele õppele ja laste sulandamisele Eesti kultuuri. Vähem tegeletakse omavaheliste suhetega e korraldatakse ühisüritusi õpilastele.

Vene keelt emakeelena vene kodukeelega õpilastele reeglina ei õpetata, minimaalselt tegeletakse vähemusrahvaste kultuuriõppega. 2016. aastal alustatakse koostööd nelja mitmekultuurilise pilootkooli ja ühe lasteaiaga, et olemasolevat praktikat edasi arendada. Pilootkoolide kogemuste tulemusel on plaanis välja arendada poliitika toetada mitmekultuurilist õppekeskkonda koolides ja lasteaedades.