Intervjuu koomik Bill Bailey'ga: naeruga nõmeduse vastu

Briti tipp-koomik Bill Bailey meenutas temaga Eestis toimunud kurioosset seika Foto: SCANPIX

Huumori toel saame hakkama absurdiga poliitikas ja ühiskonnas, räägib briti koomik Bill Bailey Sirbile antud intervjuus. 

Veel kümmekond aastat tagasi võis vaid und näha stand-up comedy ehk püstijalakomöödia maailmanimede esinemisest Eestis. Nüüdseks on siinse publiku ette astunud nii Eddie Izzard, Jimmy Carr kui ka Dylan Moran, viimane lausa kahel tuuril. Sarjas «Raamatupood»1 Morani tegelaskuju Bernard Blacki assistenti mänginud Bill Bailey on Suurbritannias ilmselt vähemalt sama kuulus koomik, näitleja ja multitalent. Tallinna väisab ta 2. oktoobril samuti juba teist korda. Tema uus kava «Limboland» on väidetavalt senistest personaalsem ja poliitilisem.

See on sul teine kord Eestit külastada. Mida mäletad eelmisest esinemisest?

Jaa, mäletan seda hästi. Mind viidi teletorni tippu ja sain turnida selle äärel. See oli fantastiline. Kuulsin kogu teie (laulva – toim.) revolutsiooni lugu ning see on erakordne. Oli ka üks suur ilmutuslik hetk. Mind viidi ühte kohvikusse, mis jäi raudtee ja kuidagi tuttavliku värava lähedale ning mul tekkis väga tugev déjà-vu tunne. See rabas mind, aga ma ei suutnud välja mõelda, kuidas ma seda kohta tean. Tegin fotosid ja ütlesin kaaslastele, et see on nagu kaader Tarkovski «Stalkerist».² Ja siis teatati mulle: siin seda filmitigi. Täpselt siin. Püha jumal, see on üks mu lemmikfilme ja ma olin täiesti ootamatult selle võttepaigas. See oli hämmastav! Show ise oli samuti vapustav ja publik suurepärane. Üritasin pisut Google’iga tõlgitud eesti keelt rääkida ja publik püüdis omakorda kaasa aidata. See kõik oli väga tore.

Eestlastele meeldib väga, kui välismaalased Eestist midagi teavad. Seega oled juba heas kirjas. Kellena sa end publiku ette astudes tunned? On su eesmärk meelt lahutada, provotseerida või harida? Milline on tänapäeva koomiku roll?

Ma arvan, et tuleb teha kõike seda korraga. Ennekõike on eesmärk muidugi meelelahutus – panna inimene naerma. Seda tuleb meeles pidada ega tohi mitte kunagi unustada. Naer kosutab hinge ja on füsioloogiliselt kasulik. Ma arvan, et on väga hea end vabaks lasta ja lihtsalt millegi üle naerda, paariks tunniks mured unustada ja ennast pisut elavamana tunda. Huumori kaudu katsun ka maailmast aru saada, kirjeldada seda mõistetavalt ja pakkuda ühtlasi välja mõne uue vaatenurga. Huumoril on ka ühendav roll. Euroopa ja Euroopa Liit on praegu väga ohtlikus olukorras, lõhkimineku äärel, seega kulub ära kõik, mis inimesi ühendab. Ja kui publik on kogunedes võõras, aga lahkub tundega, et on saanud osa millestki ühisest, siis on eesmärk täidetud.

Mainisid Euroopa Liidu hetkeseisu. Kui suurt mõju avaldab päevapoliitika su esinemistele?

Päris märkimisväärset. Olen ju äsja pealt vaadanud, kuidas Ühendkuningriik otsustas lahkuda Euroopa Liidust. See valik tehti asja läbi mõtlemata, inimesed olid halvasti informeeritud. Nad ei saa arugi, miks nii hääletasid. Valitsusel ei ole omakorda mingit plaani. Pole olnudki. Nüüd oleme suures segaduses, triivime sihitult. Võib-olla läheb aastaid, enne kui suudame Euroopa Liiduga oma positsiooni uuesti läbi rääkida, ehk kulub aastaid, enne kui me liidust lahkume, võib-olla me ei lahkugi … Täielik kaos. Minu Suurbritannia ei ole kunagi selline olnud. Ma ei saa koomikuna sellest mööda vaadata. Kaosest leiab koomik muidugi palju naljakat, mida ära kasutada, aga kodanikuna olen kohutavalt vihane ja šokeeritud, et mu riik on nii teinud.

Tundub, et elame paradoksaalsel ajal. Ühelt poolt on poliitika üha meelelahutuslikum, vaadakem kas või Farage’i või Trumpi. Samal ajal liigume ühest kriisist teise, ühiskond polariseerub, kõik on justkui üha tõsisem ja ohtlikum. On see koomikule hea aeg?

Ilmselt küll – nii palju materjali! Nüüd poliitikast minu kavas. Alustasin ühe kiruva postitusega ühismeedias. Seepeale sain elus esimest korda rohkete solvangute osaliseks. Mind nimetati halvakspanevalt vasakpoolseks, intellektuaaliks, maailmakodanikuks, elitaristiks. See oli mulle midagi täiesti uut, ent kannustab tohutult kirjutama, vastu lajatama, selle kõige üle nalja tegema. Isiklikul tasandil see jällegi masendab ja šokeerib. Inimesed on poliitikast niivõrd kaugenenud, et ei saada päriselt aru, mis toimub. Selline tunne on, nagu tehtaks revolutsiooni. Kunstil on siin suur selgitav roll. Olen kindel, et reaktsioonina tuleb kindlasti veel näidendeid, filme. Suur osa loomingust sünnib konflikti tõttu ja praegu elame konfliktisituatsioonis. Nii palju seni varjus püsinud ksenofoobiat ja rassismi on valla pääsenud. Otsus Euroopa Liidust lahkuda on nüüd selle kõik justkui legitimeerinud.

Suurbritannias on tegutsenud hulk intellektuaalseid, tasakaalukaid, ka ühiskondlikel teemadel argumenteeritult sõna võtnud koomikuid John Cleese’ist Eddie Izzardini ja Stephen Fryst David Mitchellini. Sina oled ju ka selle tõrviku kandja. Kust see kõik pärit on?

Meil on väga pikk satiiritraditsioon. Juba sadu aastaid tagasi tögati karikatuuridega poliitikat. Meie huumor on teinud läbi väga palju muudatusi ning ajapikku küpsenud. See on osa meie igapäevaelust, võimalus saada hakkama absurdiga poliitikas ja ühiskonnas. Igal ajalehel on oma kolumn, kus lõõbitakse päevapoliitika üle. Ka lapsena üritasin kõiges huumorit leida ja nüüdseks on sellest saanud minu elutöö. Paljud inimesed tulevad etendusele lihtsalt naerma, aga komöödia on hea viis hõlmata kompleksseid küsimusi. Huumor on vastumürk elu depressiivsusele ja absurdsusele.

Eestiski on ühiskond polariseerunud, kuid kahjuks pole meil nii pikka huumoritraditsiooni. Mis hoiab sind selle kõige keskel terve mõistuse juures? Näed sa tunneli lõpus valgust?

Ma loen poliitilisi kommentaare näiteks Guardianist ja Timesist, kus suudetakse kaose keskel seoseid luua. Need kinnitavad, et ma pole ainus, kes nii arvab. Räägin palju sõpradega. Me oleme nüüd vähemuses ja sellest sünnib hoopis uus eesmärgitunnetus, solidaarsuski. Enamus otsustas Euroopa Liidust lahkuda, aga paljud on lihtsalt šokeeritud. Me ei lepi sellise asjade seisuga, 48% inglastest pole leppinud. Tekib missioonitunne: inimesi tuleb hakata ümber veenma ja argumente lahti hammustama. Ma tahan aru saada, miks arvatakse, et Euroopa Liit on hiigelsuur koll. Muidugi on sel oma vead, täiuslikkusest ollakse kaugel. Kindlasti on korruptsiooni ja raha väärkasutust, aga seda saab öelda iga valitsuse kohta.

Üks probleeme on kindlasti info üleküllus. Kõike on küll palju, aga inimesed lähtuvad ikkagi hetke­emotsioonist, mida kütab lihtsakoeline valeinformatsioon. Faktid justkui enam ei loe. Kuidas sa sellega hakkama saad?

On mõned autorid, keda ma loen. Kõik sõltub ka maailmavaatest. Kui oled kergeusklik ja võtad tõena kõike, mida lehes kirjutatakse, siis näed maailma kõverpeeglis. Eluterve skeptitsism aitab kaasa ka tasakaalukama maailmavaate kujunemisele. Minu on päästnud uudishimu. Üritan kõiges kahelda ja leida kinnituse igale väitele. On loov aeg, aga ka pingeline aeg. Tunne on nagu Thatcheri ajal, kui loovinimesed end ohustatuna tundsid, kuna nende vaated olid justkui mässulised.

Millist kultuuri sa tarbid ja soovitad?

Soovitan lugeda Nick Coheni ja Owen Jonesi kirjutisi Guardianis. Nad on peale artiklite ka väga häid raamatuid kirjutanud. Praegu loen uuesti «Moby Dicki» – otsin kirjandusest sageli varju. Pooleli on Joan Didioni «Maagilise mõtlemise aasta»,³ kus räägitakse leinast, sellest, kuidas abikaasa surmaga hakkama saada. Tundub väga ajakohane.

Paljud eestlased teavad sind ennekõike poeabilisena «Raamatupoest». Nii sina kui ka teised osalised Dylan Moran ja Tamsin Crieg on teinud pärast sarja suurepärase koomikukarjääri. Kas hoiate omavahel sidet?

Aeg-ajalt ikka kohtume, satume vahel kokku. Dylaniga suhtlen natuke vähem, kuna ta ajab Edinburghis oma asju. Tamsiniga kohtusime just ühel auhinna­tseremoonial, kuna andsime järjestikku auhinnad üle. Hüüatame iga kord, et kohtume millalgi, aga kõigil on nii kiire. Peaks tegema „Raamatupoe“ kokkutuleku, jooksime veini ja tantsiksime totralt.

Ma arvan, et mitu tuhat, kui mitte rohkem fänni ootab endiselt «Raamatupoe» filmi.

See oleks supertore!

Dylan paistis oma viimase etteaste ajal Eestis väsinud ja vormist väljas ning paljud naljad ei jõudnud publikuni. Ka Louis CK, kes oli ikkagi kohutavalt hea, ilmutas pika tuuri tulemusena väsimusmärke. Kuidas sina end värske hoiad?

Iga etendus peab ka mulle endale huvitav olema. Seetõttu teen alati midagi teistmoodi, näiteks räägin publikuga, küsin inimeste arvamust, et saada mõni uus suhtluskogemus. Mängin palju muusikat ja räägin sellest publikuga ning ükski vestlus ei kordu. See hoiab mu töö värskena. Tean väga hästi, mis juhtub pikal tuuril. See väsitab ja kurnab ära. Kui oled päev läbi reisinud, tahad ju õhtul süüa midagi head, võtta pokaali veini ja minna magama. Meie peame aga saalitäie inimesi naerma ajama! See on sageli väga keeruline ülesanne. Ma tean seda väga hästi ja püüan väsimust ennetada. Igal esinemisel peab lähtuma just tollest õhtust ja siis on ka minul lõbus.

Kas on mõni teema, mille üle sa nalja ei tee?

Ilmselt mitte. Mõned teemad on väga keerulised ja õrnad, tabu. Komöödias saab sellest mööda: tuleb lihtsalt leida õige lähenemisnurk, näiteks mõni absurdne reaktsioon mingis situatsioonis. Komöödia oma parimal kujul on katarsis. Inimesed naeravad mingis mõttes lausa iseenda kiuste. Liiga tõsiselt ei tohiks seda kõike võtta. Me lahutame ikkagi meelt, seetõttu lähenen keerulistele teemadele ettevaatlikult ega taha kedagi rünnata. Mulle meeldib inimesed protsessi kaasata. Mu publikus on inimesi vanuses kümme kuni kaheksakümmend, neil on erinevad huvid, kultuurieelistused ja sotsiaalne taust gootidest kuni perekonnainimesteni, metalli- ja džässifännidest hipsterite ja pensionärideni. Kõik peaksid saama etendust nautida. Minu missioon on viia komöödia võimalikult paljudeni.

Mida ütled neile, kes sind viimati vaatamas käisid ja mõtlevad, et oeh, jälle see Bill, ja piletid on ka nii kallid.

Ma loodan, et show pakub midagi kõigile. On igasugust nalja: klassikalise püstijalakomöödia laadis igapäevaseid tähelepanekuid, sürrealismi ja suvalisi märkusi, vestlust publikuga, poliitikat, isiklikku kraami, suhteid, muusikat, rokki, džässi, folki ja elektroonikat. Ma loodan, et seal on igaühele midagi.

Kõlab nii, nagu oleks tulemas kaheksatunnine show.

Võib vabalt tulla!

1 «Black Books», 2000–2004.

2 «Сталкер», Andrei Tarkovski, 1979.

3 Joan Didion, The Year of Magical Thinking. Knopf, 2005.