Arkadi Babtšenko: Venemaa on punktis, kus kõik arenguteed on võimalikud

Arkadi Babtšenko Foto: Anna Markova / Avatud Eesti Fond

Põhjarannik vestles nädal enne uue riigiduuma koosseisu valimisi tunnustatud ajakirjaniku ja kirjaniku Arkadi Babtšenkoga, kes leiab, et ükski tulevikustsenaarium pole praeguses punktis Venemaal välistatud − kõige verisematest sündmustest «psühhiaatriakliiniku» alaliste asukate üleöö paranemiseni välja.

Olen kuulnud teist ülivõrdes räägitavat: «Mees, kes elavaist kujutab sõda kõige realistlikumalt.» Võib arvata, et pole palju inimesi, kes ise on sõjas osalenud ja valdavad ka sulge nagu Hemingway. Kuidas te alustasite oma kirjanduslikku tegevust?

Saabusin teisest Tšetšeenia sõjast − esimeses olin ajateenijana, teises juba palgalisena −, lülitasin sisse teleka ja… seal ei näidatud päriselt seda, mis tegelikult toimus. Riigimeelsed kanalid näitasid oma vaatepunktist, opositsioonilised omast, aga tegelikult oli kõik hoopiski kolmandat moodi.

Kirjutasin − ei ütleks, et artikli, aga tähtede kogumi − selle kohta, mida sel teemal arvan, mida sõjas nägin, ja saatsin selle mitme ajalehe toimetusse. Helistati Moskovski Komsomoletsist, mis on üks suuremaid lehti, ja tehti ettepanek asuda sinna ajakirjanikuna ametisse. Sellest ajast kirjutan. Algul oli tegu lühikeste märkmetega, hiljem tulid juba jutustused. Nii see algas.

Teie ema oli kirjandusõpetaja, seega ei ole see valdkond juba eos teile kauge. 

Ilmselt ei ole kauge. Minu haridus on samuti humanitaarne − juurateaduskonnast. Aga amet valis mind ise, mitte mina teda.

Intervjuuks valmistudes leidsin ühe YouTube`i video. Räägite seal, et omal ajal, mil osalesite Tšetšeenia sõjas, oli nõnda, et kui sõdur langes, avaldati talle kohast austust, aga see, mis praegu toimub, on kole. Kui keegi Vene sõdureist hukub väljakuulutamata sõjas Ida-Ukrainas, vaikitakse see maha ja omastele makstakse, et nemadki unustaksid. 

Jah. Mulle ei meenu, et Venemaa ajaloos oleks varem midagi säärast olnud. Stalini ajal tapeti inimesi ja sellest jäi vaid number tunnistust andma, aga praegu lausa ostetakse surma. St sugulased ise salgavad enda omakseid, keegi neid ei sunni − pole ju 1937. aasta, tänapäeva Venemaa pole Stalini-aegne N. Liit.

Aga sugulased ise loobuvad mingi rahasumma või korteri eest oma hukkunud abikaasadest ja poegadest. Eemaldavad plaadid hauatähistelt ning kui ajakirjanikud helistavad, annavad nad telefoni üle kõrval istuvale FSB ohvitserile, et too esineks nende hukkunud mehena ja ütleks, et on hoopiski elus.

Ometi on ju Venemaal ka praegu ohvitseride seas selline asi nagu sõjaväelase autunne?

On, aga vähesel määral. On mõnedkümned juhtumid, kus inimesed on keeldunud Ukrainasse sõdima minemast − selliseid asju on olnud. Nende üle mõisteti kohut ja nad pandi sidima. Need on ainsad inimesed, kes päästavad Vene armee au − kui sellisest asjast üldse saab enam rääkida. Ja Venemaal pole neist juhtumitest eriti midagi laiemalt kuulda.

Esimene Tšetšeenia sõda oli teie esimene sõjaline kogemus. Tahaks küsida: millega oli teie meelest tegu?

Tegu oli kahtlemata impeeriumis aset leidnud koloniaalsõjaga selle nimel, et koloonia jääks tema koosseisu.

Loogiline oleks küsida: miks läksite ka teise Tšetšeenia sõtta − pealegi vabatahtlikult?

Tegemist oli irratsionaalse otsusega. Posttraumaatiline sündroom on igas ühiskonnas eksisteeriv nähtus. USAs oli peale Vietnami sõda täpselt sama olukord: massiliselt esines enesetappe, joodi end surnuks, mindi sõtta tagasi… Venemaal olid samad lood ja neist, keda saadeti kutsealustena esimesse Tšetšeenia sõtta, naasis tuhandeid teise.

Mina ei sõitnud spetsiaalselt Tšetšeeniasse, vaid sõtta kui sellisesse. Minule polnud vahet − olgu sõda Krasnojarskis, Moskvas või Tallinnas. Sõjast naaseb su keha, aga su ajud jäävad sinna − tähendab kõigele vaatamata jääd ka ise sinna. Psühholoogilist abi, et sind sealt välja tuua, meile ei osutatud − Venemaal ei eksisteeri psühholoogilise rehabilitatsiooni süsteemi. Sa ei pea vastu ja naased.

Aga nüüd selgub, et olete oma ravi leidnud − millestki kirjutamine võib olla sellega seotud traumast vabanemise algus?

Kahtlemata on see minu ravi! Vist Solženitsõn kirjutas, et kui ta laagrist naasis, ta lausa pidi kogetu endast välja laskma, ta lausa pidi sellest kõigile jutustama. Edasi toimus tal täpselt sama, mis minul − räägid ühe ja teisega, aga sinust ei saa mitte keegi aru. Täiesti teine maailm ja sulle hakatakse esitama idiootseid küsimusi.

Aga pead ennast väljendama, sest ilma selleta pole võimalik edasi elada ning… siis sa hakkad kirjutama ja see on väga hea teraapia. Nagu ütleb üks tuttav, samuti sõjaveteran, kes ka kirjutab: oma minevikku ei maksa kohvris kaasas tassida. Parim viis minevikupainetest vabanemiseks on need kirja panna.

Millised isikuomadused peaksid sõjareporteril olema?

Samad, mis tavalisel inimesel. Peab aru saama, et kui eksime siin, rahuajal − näiteks paneme koma valesse kohta −, on see pelgalt komaviga, aga kui eksid seal, edastad valeinfot, võib see inimeste elusid maksta. Oma vea hinda pead selgelt aduma, peamine on mõelda. Ma ei kirjuta umbes 70 protsendist, mida tean. Operatiivinfo selle kohta, kuhu keegi liigub, kus mingid jõud paiknevad, pole üldse meie asi.

Ja kõige tähtsam on mitte valetada, mitte langeda propaganda tasemele. Sajaprotsendilist objektiivsust sõjas nagunii pole, sest sinu ettekujutusele olukorrast avaldab nii ehk naa mõju see, kummal poolel asud. Aga siiski tasub püüelda objektiivsuse poole − mitte muutuda selliseks, milliseks muutusid Vene meediakanalid: nad lakkasid olemast meediakanalid, neist said propagandaagentuurid. Aga ülejäänu on sama, needsamad ajakirjanduslikud põhimõtted: info kontrollimine, sõltumatus, objektiivsus.

On teil praegu Ida-Ukrainas toimuva kohta lemmiktekste?

Kuna tegelen sõjateemaga juba ammu, puutusin kokku veel sõjakorrespondentidega, kes olid omaaegses NTVs, kus töötasid Jevgeni Kiritšenko, Stanislav Brunski, Boriss Koltsov, Julia Kalinina − suured Vene ajakirjandustähed. Praegu näen, kuidas see plejaad on lahkumas ja ametisse on asunud plejaad noori, kes pole vähem andekad: Pavel Kanõgin, Jelena Kostjutšenko, Anna Artemjeva, Timur Alevski, Ilja Barabanov. Nad kaevavad välja väärtuslikku infot, sukelduvad pingekolletesse. Ja teate, see rõõmustab mind erakordselt: siiski on Vene ajakirjandus elus − me oleme veel olemas.]

Teid nimetatakse praegu Venemaal opositsionääriks?

Nimetatakse rahvuslikuks reeturiks.

Mida see tähendab?

See algas pärast proteste. Enne 2011. ja 2012. aasta proteste olin võimude suhtes küll opositsioonis, aga kodanikuaktivistina kusagil ei osalenud. Aga kui algasid protestid, sest valimistulemused olid täielikult võltsitud, asusin neis aktiivselt osalema. Minu vastu algatati kriminaalasi, mind jälgiti, mind passiti sissekäigus, riputati lendlehti… See pole meeldiv, kui internetis levivad lendlehed sinu perekonda kujutavate fotodega ning aadressi ja tekstiga: «See on Arkadi Babtšenko − rahvuslik reetur ja liberaalne värdjas, minge talle külla!»

Ja Venemaa lähiajalugu näitab, et vahel minnakse ähvardamisest kaugemale.

Jah, inimesi tapetakse, pekstakse vaeseomaks. Kui kellegi puhul piirdutakse sellega, et teda visatakse briljantrohelisega, on see köömes. Igor Bakirovil löödi pea puruks, aga Boriss Nemtsov tapeti üldse ära. Minu sõprade ringist, mis formeerus protestide perioodil, on suur osa kas tapetud, vangis või riigist lahkunud. Mina olen seni Venemaal. Samas hindan riske adekvaatselt ja adun neid.

Hirm on eelkõige pere, mitte iseenda pärast. Ma ei karda võimu − see saab sind vangi panna ja kogu lugu. Võib pikaks ajaks vangistada − vanglakaristused on praegu Venemaal stalinlikud, 7-12 aasta pikkused. Võim on üles kasvatanud kihistuse inimestest, kel puudub täielikult hea ja kurja tundmine, ning sestap on pere pärast hirm. Seepärast võib Venemaalt lahkumine kõne alla tulla.

Millest kõnelete Avatud Eesti fondi korraldatud konverentsil «Venemaa Euroopas: mida toob tulevik?»?

Räägime valimiste teemal ja see on huvitav, sest tegelikult pole Venemaal mingeid valimisi.

Mis hetkest neid pole?

Kui valimised toimuvad, peavad need olema kristallpuhtad. Valimised ei seisne pelgalt hääletamises. See on ka kõigile kandidaatidele võrdse aja ja agitatsioonivõimaluste eraldamine − ilma et kasutataks nn administratiivset ressurssi. Ses mõttes lakkasid 1996. aastast valimised Venemaal olemast. Juba siis, kui Jeltsin valiti teiseks perioodiks, toimusid mahhinatsioonid.

Tundub, et siis oleks valimistulemuste järgi Zjuganov pidanud presidendiks saama. Aga lõplikult saab valimiste kadumisest rääkida alates 2012. aastast, mil V. V. Putin lihtsalt usurpeeris riigipöörde läbi võimu. Pean seda just nimelt võimuhaaramiseks jõuvahendeid kasutades: olid massilised meeleavaldused, Moskvasse toodi lisavägesid. Alates sellest ajast ei saa me valimistest kõnelda.

Veel kirjandusest. On teil ses vallas unistusi?

Jah, loomulikult on. Pole isikliku kirjandusloomega ammu tegelnud − pääle seda, kui kirjutasin Tšetšeeniast, kusjuures kõigest ei kirjutanud. Peale seda olen tegelnud ajakirjandusega. Nüüd tahaks kirjandusega jätkata. Peale Tšetšeenia on mul kirjutada Gruusiast, Ukrainast, elu üle laiemalt järele mõelda. Elu Venemaal toodab iga päev süžeesid! Ükski [Charles Michael] Chuck Palahniuk (USA kirjanik, kelle kuulsaim teos on vahest «Kaklusklubi», millest on ka suurepärane filmiversioon − T.K.) ei suudaks selliseid välja mõelda. Ausõna, ainult istu maha ja kirjuta.

Kas Venemaale mõeldes leiaks ka midagi, mis annab alust optimismiks?

Ma ei väida sugugi, et Venemaad ootab taas ees võimuvahetus verise revolutsiooni läbi. Šanss, et selle psühhiaatriakliiniku asukad paranevad üleöö ja hakkavad normaalset elu elama, jääb, aga see pole eriti usutav. Usutav on, et toimub järjekordne 1991. aasta, st vapustused, mille tagajärjeks on järjekordne lagunemine ja sõjad. Samas on ka see eelmainitud rahumeelne lahendus võimalik. Aga võimule võib tulla ka täielik meeletu, kes ei uputa verre ainult Venemaa, vaid taas ka Euroopa. Venemaa on praegu punktis, kus kõik arenguteed on põhimõtteliselt võrdselt võimalikud.

Tuntud literaat Julia Latõnina kurtis mulle kunagi Jõhvis, et Eestil oleks nagu kõik võimalused, aga midagi jääb puudu, ja ta leidis, et selle põhjuseks võib olla Eesti väiksus. Äkki on Venemaa hädade põhjus tema suurus?

Venemaa probleem on, et ta on liiga suur, ja selles on ka tema pääsemine. Tegu on inertse maaga ja ta pöördub aeglaselt. Vapustused, mis hävitaks iga teise riigi, ei suuda Venemaad hävitada. Vapustusel ei jaguks jõudu − kuni ta Moskvast Vladivostokki jõuab, on kõik juba vaibunud. Samuti on muutustega.