Lilia Ševtsova: Venemaa režiim võib juba olla agoonia staadiumis

Lilia Ševtsova: “Ent elu Venemaal viimase 25 aasta jooksul kõneleb sellest, et isegi kui rahvus on lõplikult formeerumata, peitub temas täiesti uue geneetilise koodi otsing.” Foto: Anna Markova/ Avatud Eesti Fond

Põhjarannik vestles nädal enne uue riigiduuma koosseisu valimisi teeneka poliitikaanalüütiku Lilia Ševtsovaga, kes leiab, et Venemaa lootus ei peitu end ammendanud isevalitsemissüsteemis, vaid uuenenud kodanikkonnas, kellest enamik ei vaja enam isakest tsaari.

Vestleme teiega vahetult enne Avatud Eesti fondi korraldatud konverentsi «Venemaa Euroopas: mida toob tulevik?». Milline saab olema teie peamine sõnum seal?

Eelkõige puudutab teema, mida hakkame president Ilvesega foorumil arutama, desinformatsiooni ning seda, miks Euroopa ei suuda Vene desinformatsioonile ja propagandale vastu seista. Praegu elab Venemaa, kus asun, üle väga keerulist ja dramaatilist hetke. Kogu isevalitsemise ressurss on ammendunud, süsteem ei suuda ühelegi − ei siseriiklikule ega välisele − väljakutsele vastata, aga siiski − ja see on meie aja dramaatiline paradoks − see süsteem mitte pelgalt ei jää ellu, vaid suudab ka ära hirmutada Lääne liberaalsed demokraatiad ja lahendada edukalt oma taktikalised küsimused.

Veel enam: paljuski jääb ta ellu just Lääne arvelt − mitte vaid energia müügist Euroopale ja teistele lääneriikidele, vaid Lääne šantažeerimise arvelt. Me näeme sellist XXI sajandi fenomeni: ära väsinud tsivilisatsioon, ära elanud süsteem jääb oma oponendi arvel ellu, aga Lääs ei suuda sellele kuidagigi vastulööki anda. See on intellektuaalselt mulle üks peamisi probleeme. Väga paljud räägivad Putinist, aga mis see Putin siia puutub?! Juba Jeltsini ajal oleks pidanud teema tõstatama. Asi pole personaalias, asi pole Kremlis, asi on selles, et eksisteerib oma aja ära elanud tsivilisatsioon, mis pärineb juba XVI sajandist, aga mis jääb ellu XXI sajandi tehnoloogia ning samuti liberaalse demokraatia arvelt.

Mainite, et Lääs ei suuda Vene propagandale vastu seista. Miks see teie meelest nii on? Samas tuleb ju märkida, et Lääs pole ühtne, vaid tegu on erisuguste riikidega ning suhtumine mainitud propagandasse ja desinformatsiooni on erisugune…

Kahtlemata on Lääs erisugune: on Põhja-Euroopa, on Balti riigid oma spetsiifilise seisukohaga, on Poola ja Ida-Euroopa. Näiteks Poola ja Ungari on kaks eri galaktikat. On USA ühes oma positsiooniga, on Vahemere regioon koos oma välispoliitikaga. Aga kui kõne all on kollektiivne Lääs, mille huve väljendavad eelkõige Saksamaa ja USA, suured mängijad, võib öelda, et ta on halvatud.

Miks ei suuda Lääs Venemaa «pehmele jõule» vastu seista? Pehme jõud peitub võimekuses manipuleerida. Tegu pole vaid desinformatsiooniga, Kremli nn pehme jõud hõlmab ka Lääne eliitide hõivamist. Kui Gerhard Schröder töötab Gazpromi heaks, on see tema hõivamine. Venemaa pehme jõud hõlmab ka Lääne ühiskonna hõivamist. Kõik mu Lääne ekspertidest sõbrad ootavad ja loodavad igal aastal, et neid kutsutakse Valdai foorumile, kus nad kuulavad tähelepanelikult Kremli analüütikuid. On ka teisi hõivamise vorme.

Nagu näha, saavad ka Lääne äärmusparteid − Marine Le Pen Prantsusmaal, Nigel Farage Suurbritannias, AfD (Alternative für Deutschland) Saksamaal − Kremlilt toetust. Minu küsimus teile on, miks Lääs seda teha võimaldab. Külma sõja aegadel seda polnud. Kas see on naiivsuse tulemus − et Lääne liidrid, eksperdid, ärieliit ei adu, kellega neil on tegemist? Või on kõne all erahuvid? Schröder saab tõenäoliselt kõrget palka, Marine Le Pen finantseerib oma parteid laenude abil Venemaa pankadest − ilmselt on sellelgi tähendus. Aga miks kaotas Lääs 25 aastat pärast N. Liidu lagunemist oma maine ja moraali, on minu küsimus teile, sest teie elate Läänes. Miks?

Kas saame rääkida mingist saatuslikust hetkest, mil nn kollektiivne Lääs seoses Venemaaga murdus?

Arvan, et see juhtus 1990. aastate alguses, kui Läänes tehti poliitiline ekspertviga ning kollektiivne Lääs asus Jeltsinit kriitikavabalt toetama. Ja toetati võimul olnud Vene liberaale, kui nood ütlesid: «Tegime liberaalse revolutsiooni, ehitame liberaalset Venemaad!» Tegelikult ehitasid nad uut monarhiat, uut isevalitsust. Lääs ei pannud seda tähele. Minu sõbrad ja kolleegid kirjutasid raamatuid Jeltsini liberaaldemokraatlikust revolutsioonist, nad kujutasid teda kui revolutsionääri. Nad aplodeerisid Tšubaisile ja teistele, kes viisid läbi röövelliku erastamise ning nn pandioksjonid (vene keeles залоговые аукционы; tegu oli ühe privatiseerimise meetodiga Venemaal, tehingute seeriaga, mida kasutati 1995. aastani ja mille tulemusena läksid mitme suurkompanii − nagu Yukos, Norilski Nikkel, Sibneft − riiklikud aktsiapaketid kommertspankade omandusse − T.K.).

1996. aasta presidendivalimised olid, muide, manipulatsiooni ja võltsimise musternäidis. Kuna valimised toimusid kommunistidega mõõtu võttes, leiti sellele õigustus. Kui Jeltsin andis võimu üle «pärijale» − nagu putinlikus isevalitsemises −, ei protestinud Läänes selle vastu eriti keegi. See on ajalugu, see algas 1993. aastal parlamendi tulistamise ja uue, isevalitsejaliku konstitutsiooni vastuvõtmisega. Ilmselt siis paljud petsid ennast.

Veel arvan, et tohutu süü on Prantsusmaa tollasel presidendil (Nicolas Sarkozy − toim.) ja teistel liidritel, kes pärast 2008. aastat ning pärast osa Gruusia territooriumi okupeerimist − Gruusia kaotas neljandiku oma territooriumist ja nüüd seisavad Vene tankid 35 kilomeetri kaugusel Thbilisist − ei teinud midagi. Pärast 2008. aastat alustas Obama Medvedeviga “ümberlülitamist” − nagu midagi poleks juhtunud.

Fakt, et Lääs lõi Gruusiale käega, andestas kõik, andis Kremlile carte blanche`i, tegemaks mida iganes. Ma isegi ei süüdista Putinit tema hilisemate sammude pärast, sest ta oli peibutatud sellest, et talle öeldi: «Kõik, mis sa teed, andestatakse.» Sestap tekkis Kremlil veendumus, kindlus, et ka edaspidi võib sama teed minna. Vahest oli see ekslik veendumus, aga Ukrainani viis Gruusias tehtu.

Kui räägime ühiskonna arengust pärast N. Liidu lagunemist − kuidas näiteks Eestil õnnestus saavutada palju parem tulemus kui Venemaal?

Kõrvalt vaadatuna tundub, et Eesti on üks väheseid riike, mis on olnud euroopalikes reformides edukas. Miks see Venemaal ei õnnestunud? Muidugi on Venemaa määratult keerulisem. Venemaa on eelkõige metropolia, imperiaalne ning sellest johtuvate traditsioonidega − st meil on erisugune taust ja erisugused lähtepunktid.

Aga reformida impeeriumit, mis pealegi on territoriaalselt integreeritud − mis pole nagu Suurbritannia ja Prantsusmaa, kel oli lihtsam kolooniaist vabaneda ja kapitalistlikule teele asuda −, on raskem. Teiseks pole Venemaa ajaloos kunagi toimunud edukaid liberaalseid reforme ja kunagi pole seal olnud liberaalseid valitsejaid. Aga sellised reformid on siiski osas riikides aset leidnud ja seda mäletatakse. Poola mäletab pluralismi, teiegi mäletate oma pluralistlikku minevikku − Venemaal selliseid traditsioone polnud.

Kolmandaks on Venemaa unikaalne süsteem − isegi Hiinaga võrreldes. Hiinal on tuhandeaastase riigi kogemus, mis sisaldab väga olulist moraalse vastutuse elementi ja efektiivset meritokraatiat. Meil pole liidritele tabusid ja meritokraatiatraditsiooni. Seega nii ajalugu kui traditsioonid on igasuguste reformide vastu.

Peale selle polnud meil 1991. aastal, kui N. Liit lagunes, liberaalset eliiti ega reformimeelset tiiba, nagu oli Ungaris, Poolas. Kõige hullem, et Vene liberaalide-demokraatide enamus toetas Jeltsinit kui lunastajat − st nad tegid 1991. aastal taas panuse ainuvõimule. See diskrediteeris hilisemaid liberaalsete reformide katseid. Võib kõnelda ka muudest põhjustest.

Oli selline inimene nagu Juan José Linz (1926-2013), üks liberaalse demokraatia teoreetikuid, kes oli ühtlasi nõunik ühe edukama transformeerumise juures − Hispaanias pärast Franco režiimi kokkukukkumist. Ta ütles erisuguste transformeerumiste analüüsi põhjal, et on rida riike, mille ajalugu on olnud ebademokraatlik, kel pole reformide traditsiooni − kas need olid Jaapanil?! −, aga siiski suudavad nad asuda demokraatlikule teele. Sest traditsiooni puudumist saab tema sõnul asendada poliitilise tahtega, kui liider ja reformaatorid pakuvad ühiskonnale agenda ning asuvad seda ausalt järgima. Meil ei leidunud 1991. aastal ei sellist gruppi ega säärast liidrit. See on meie probleem.

Üks on kindel, et Venemaal pole miski kunagi kindel, kõik võib äkki ja väga kiiresti muutuda. Kas teil on lootus oma kodumaa tuleviku suhtes?

Tunnen end ebamugavalt, vastates küsimusele lootuse kohta, sest lootus on emotsionaalne, eksistentsiaalne, milleski utopistlik mõiste.

Ja literatuurne?

Kogu Vene kirjandus ja muusika on põhinenud lootusel ning lootusetusel. Siiski. Lootus on igal tsivilisatsioonil − kui tsivilisatsioon kaotab lootuse, ta hävib, nõnda on kogu aeg olnud. Nimetatud juhtumil pole lootus seotud isevalitsemissüsteemiga, mis degradeerub ja, võimalik, on jõudnud agoonia staadiumi. Lootus on seotud ühiskonnaga.

Vaidlen pidevalt Richard Pipesiga, ühe parema Venemaa-spetsialistiga USAst, kes on kirjutanud raamatud, kust Lääne eliit juba viimased 25 aastat Venemaa-alaseid teadmisi ammutab. Tema leiab, et venelased on absoluutselt lootusetud, et geneetilistel põhjustel suudavad nad elada vaid kellelegi alludes.

Ent elu Venemaal viimase 25 aasta jooksul kõneleb sellest, et isegi kui rahvus on lõplikult formeerumata, peitub temas täiesti uue geneetilise koodi otsing. Venemaalased on kogu aeg enamuses hääletanud liidri poolt − Jeltsini ja Putini poolt −, kes põhimõtteliselt on välja käinud ka liberaalseid loosungeid.

Venelased on rasketel hetkedel isegi tänavale tulnud, ehkki mitte miljonite kaupa. 2011. aastal tuli neid Moskvas tänavatele mitusada tuhat. Mida venemaalased praegu räägivad? Neil valitseb peas kognitiivne dissonants. Ühest küljest nad nagu toetaks liidrit, aga teisest küljest ainult 20 protsenti − see on hämmastav number! − ütleb, et toetub täielikult riigile.

Teised ütlevad põhimõtteliselt, et saaksid ka ilma hakkama. Tähendab, see rahvus oma enamuses on loobunud senisest − tundub geneetilisest − vene koodist, st toetumisest riigile, riigist sõltumisest. Selles peitubki rahvuse lootus.

Praegu on Venemaa liberaalid ja teised käesoleva režiimi oponendid lõhenenud, sest paljud ei poolda lähenevatel valimistel osalemist, aga osa ka kandideerib seal. Mis on teie seisukoht?

Olen ses küsimuses pikka aega kõhelnud, sest mulle on olnud lähedased sõber Garri Kasparovi vaated ses küsimuses. Ta leiab, et valimised legitimeerivad võimu ja neis ei tohi osaleda. Olen praeguseks sellest seisukohast eemaldunud ja leian nüüd, et peab üritama osaleda.

Peab ärgitama inimesi: käin oma maja mööda, palun minna meie jaoskonda valima ja hääletada selle inimese poolt, kes esindab meie piirkonnas Parnassi. Teen seda, sest leian, et need valimised enam ei legitimeeri võimu ja neid tuleb ära kasutada. Võim kardab valimisi − tähendab neis on midagi. Kolmandaks − meil, Venemaal, pole teist võimalust oma probleemidest legaalselt kõnelda. Seetõttu leian, et ei ole enam mõtet kuuluda «diivaniparteisse».